ESIETENDUS 12. OKTOOBER 2012 Püha Katariina kirikus
Anton Tšehhov
Lavastaja Lembit Peterson
Stsenograaf Vladimir Anšon
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Helikujundaja Marius Peterson
Osades:
Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov – Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna – Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja) – Eva Eensaar või Elisabeth Peterson
Maria Vassiljevna Voinitskaja – Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski – Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov – Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin – Tarmo Song
Marina – Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed: Priit Põldma, Jakob Tulve
On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu… –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest.
„Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie…” (A. Tšehhov „Onu Vanja”)
„Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.”
Lavastaja Lembit Peterson
Eelseisvaid etendusi ei ole