Tambet Kaugema
Lavastaja loomingu materjal on ka näitleja looming
Sirp 11. oktoober 2012
Piia Ruber, Lembit Peterson: „Oluline on, et inimesed teeksid seda, mis on neile tähtis” Tallinnas Püha Katariina kirikus esietendub täna Theatrumi „Onu Vanja”. Anton Tšehhovi näidendi on lavastanud Lembit Peterson, stsenograaf on Vladimir Anšon. On suvi, kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu … –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud elust. „Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest,” on öelnud lavastaja Peterson. „See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnneigatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused, kannatlikkus ja usk.” Osa teatritegijaid pole nõus seletusi jagama, väites, et nende looming räägib enda eest ise ning igasugused avalikud sõnavõtud vaid lahjendavad seda. Ent on vastupidiseidki näiteid: kas või teater NO99, kus hiljuti korraldati Rasmus Kaljujärve monoetenduse järel huvilistele seletuste õhtu. Kuidas teile tundub, kas lavastajatele aeg-ajalt langev seletamissundus pigem kompromiteerib kunsti või tuleb selles näha väärt võimalust aruteluks? See on kaksipidine. Ühest küljest on see valgustuslik tegevus: kui teen lavastuse valmis ning seda on tarvis seletada, sest kõigest ei saadud aru, siis on ju hästi, kui inimesed pärast ütlevad, et selge, see tähendas siis seda. Ent päris lõpuni ei ole võimalik ühtegi lavastust lahti seletada. Muidugi võin rääkida, millised ideed olid lähtepunktiks ja mida tahtsin saavutada, alati jääb aga kõhe tunne, et vaataja ütleb siis: kena küll, aga seda kõike ma laval kahjuks ei näinud. Siin on küsimus, mõistagi, ka selles, kas lavastaja ei osanud seda väljendada või vaataja ei osanud näha.
Mulle meeldib kõige rohkem selline asjade käik, kui inimene, kes saali tuleb, vaatab ja saab ise kõigest aru ning talle ei ole vaja midagi eriti seletada. See, kui sõnum, mis mul õnnestub koos näitlejate, kunstniku ja helikujundajaga vahendada, jõuab loodud atmosfääri, tegevuse, mõtete kaudu otse kohale. Muidu võiksin oma sõnumi ju lihtsalt kirjasõna vahendusel edastada. Üritan teha lavastuse sedavõrd lihtsa – küll mitte lihtsustatu –, et seletusi poleks palju vaja.
Teinekord on siiski vaja luua laiem kontekst, mingeid teemasid avardada, et vaatajatel oleks parem lavastust vastu võtta. Võimalik, et nendest seletustest tekib koguni diskussioon. Ma ei ütle, et lavastajal pole üldse vaja rääkida, ning see pole ka ebameeldiv kohustus, sest kui oled mingi protsessi keskel, siis tahad sellest ju ikka rääkida.
Kui tähtsal kohal asetseb teie kujuteldaval näitekirjanike raamaturiiulil Tšehhov?
Tšehhov on mulle väga oluline, ta on saatnud mind kogu minu teadliku teatritee. Nooremas põlves tundus ta looming ehk isegi natuke igav, ei oskagi täpselt öelda, millal see mulle hästi elavaks muutus. Tema huumori ja traagikani, piinavate probleemide ja otsinguteni jõudmine ei ole sugugi lihtne. Teatrikooli ajal olid võtmeisikuiks, kes aitasid mul Tšehhovit paremini mõista ja talle lähemale jõuda, Ants Eskola ja Maria Knebel. Draamateatri „Ivanovit”, mille Knebel 1971. aastal seal lavastas ja kus Eskola mängis nimiosa, käisin vaatamas viis-kuus korda, see oli teatrikooli päevil minu lemmiklavastus. Tähtis mõjutaja oli ka Reet Neimar, kes noore pedagoogina oli äsja tulnud Leningradist – meie VII lend oli esimene, kellele ta hakkas loenguid andma – ning kelle kaudu jõudsid Moskva Kunstiteater, Anton ja Mihhail Tšehhov kuidagi väga värskelt ja elavalt meieni, innustasid meid oma elava maiguga.
Võimalik, et mingi uue vaatenurga Tšehhovile on mulle andnud ka kokkupuude Becketti ja Maeterlincki loominguga. Maeterlinck oli ju Tšehhovi üks lemmikautoreid: ta ütles, et kui tal oleks väike teater, lavastaks ta seal ainult Maeterlincki lühinäidendeid.
Theatrumis oleme 18 tegevusaasta jooksul teinud viis Tšehhonte-Tšehhovi ainetel lavastust. Katkendeid Tšehhovi näidenditest ja tema novelle olen lavastanud ka mitmes teatrikoolis. Tšehhovi maailm on kuidagi märkamatult mulle hästi lähedale jõudnud, oleme olnud tema teoste kaudu Tšehhoviga otsekui pidevalt elavas suhtluses. Olen lugenud ka Tšehhovi biograafiaid: tema isiksus, see, kes ta oli inimesena, on imetlusväärne ja äratab sügavat lugupidamist. Tema elukäik annab tunnistust väga põhjalikust ja tõsisest jumalaotsingust, sisemise veendumuse toest.
Milles peitub Tšehhovi loomingu igavikulisus?
Kui uurida, kuidas keegi määratleb tema puhul pealisülesannet, siis Stanislavskil kõlab see klassikaliselt nii: Tšehhovi pealisülesandeks on igatsus parema elu järele. Mulle paistab see pealisülesanne natuke teistmoodi, ja kui ma selle avastasin, hakkasin asjadest teisiti aru saama. Mulle tundub, et see on hoopis igatsus armastuse järele, mis on Tšehhovi tarkadel tegelastel kõigil olemas. Veelgi enam, see ei ole lihtsalt igatsus armastuse, vaid igatsus tõelise armastuse järele. Armastus peab olema tõeproov. Seetõttu on tema dramaturgias – nagu ka Calderónil või Shakespeare’il – olulisel kohal tõelisus ja näivus. Mis on näiv tõelisuses, mis on näiv armastuses, mis on seal ehtsat ja kas see on olemas? Kas see on leitav, ja kui on, siis kust kohast. Tema tegelaste otsingud ongi kuidagi ristpistes sellised: nad satuvad nii sisemiste põhjuste kui ka väliste olude tõttu tahet allutavatesse situatsioonidesse, millest nad ei suuda oma tahtega päris hästi läbi tulla, ent igatsus seejuures ei kustu. Klassikaline olukord nagu „Kajakas”: kõik armastavad seda, kes teda ei armasta, ent armastus siiski ei lakka. Tšehhov on hästi subtiilne inimeste hinge ja vaimu taotluste eristamises. Kõik see väljendub tal esemelise maailma kaudu, füüsilise kujundliku tegevuse kaudu, mida tema tegelased sooritavad. Struktuuriliselt on see kõik väga täpselt ja peenelt sinna sisse kirjutatud.
Üks meenutus Theatrumi ja Eesti humanitaarinstituudi algusaastatest. Tegime teemal „Voorused ja pahed” improvisatsioonilisi etüüde ning üritasime anda ka kunsti ja kirjanduse kaudu sellele laiemat vaatenurka. Palusin, et üliõpilased tooksid teemakohaseid materjale, ja kummalisel kombel võtsid paljud kaasa just Tšehhovi tekste. Küllaltki ootamatu, ent tõepoolest, Tšehhovi loomingus on sügavusi, mida ei panegi esmapilgul tähele, otsinguid, mis on sama kirglikud kui Tolstoil või Dostojevskil, ent peidetumad.
Kas olete oma pikal teatriteel, olgu Eestis või välismaal, näinud teiste tehtud „Onu Vanja” lavastusi? On mõni neist millegi poolest iseäranis mällu sööbinud?
Olen näinud vaid üht, Katri Aaslav-Tepandi „Onu Vanjat” aastast 1996 Eesti Draamateatris. Õhustikult see lavastus mulle väga meeldis. Aleksander Eelmaa, kes mängib meie lavastuses Serebrjakovi, mängis sama rolli ka tookordses lavastuses, kuid kindlasti tuleb see täiesti uus versioon sellest rollist.
Erinevalt näiteks Dostojevskist ei tundu Tšehhov vähemalt pealiskaudsel pilgul kuigi religioosne. Miks otsustasite lavastada „Onu Vanja” just Püha Katariina kirikus?
Vladimir Anšon, kelle kutsusin selle lavastuse kunstnikuks, loob Tšehhovi kirjapandust natuke teistsuguse esemelise maailma, mis on sõltuvuses ja vastavuses paigaga, kus me seda lavastust mängime. Kuuldavasti tekkis kunstnikul paralleel Tarkovski „Nostalgiaga”, kus vanasse katoliku kirikusse oli ehitatud vene küla.
Minul sellist seost alguses polnud, oli hoopis teistsugune lähtepunkt, miks otsustasin teha selle lavastuse Püha Katariina kirikus. Mõistan täiesti riski, mille see endaga kaasa toob, aga seejuures pakub ka põneva võimaluse. Tahan proovida, kas atmosfäär, mida kirik sakraalse hoonena endas kätkeb, toob esile ja võimendab Tšehhovi tegelastes üht tasandit, mis on neis varjatud kujul olemas. Seda tasandit võib nimetada koguni religioosseks. Kui öelda, et Tšehhovi tegelastes ja ka Tšehhovis endas, kui ta peegeldub oma tegelastest, toimub pidev tõe ja armastuse otsing, siis kõlab see võib-olla abstraktselt, filosoofiliselt, kuid tegelikult on selle taga ikkagi Jumal. See ongi mulle keskne.
Vähetähtis pole seegi, et tegevus toimub lagunenud, mõnes mõttes mahajäetud kirikuhoones. See on otsekui võrdpilt neist tegelastest, kes on nagu lagunevad templid. Võib-olla on need seosed ja paralleelid liiga julged, aga ma ei usu, et vägivaldsed. Serebrjakov ütleb ju „Onu Vanjas”, et nad on tulnud ära kära ja kuulsuse keskelt ning sattunud siia hauakambrisse. See võrdpilt mahajäetud kirikuhoone ja hauakambri vahel tekitab ehk seoseid, mida tavalisel teatrilaval nii tugevalt ei tekiks. See mängupaik võimaldab võimendada vaatenurka.
Kuidas valitakse Theatrumis lavastamiseks tekste? On see tegevus teie trupile loomuomaselt kuidagi kollektiivsem kui suurtes repertuaariteatrites?
Theatrumi algusaegadest on meil olnud ühislugemise traditsioon: see on nagu kinnine „esimene lugemine”, kuhu oleme toonud meile olulisena tunduvaid näidendeid-tekste. Nii neid ühiselt ette lugedes on kohe selge, kas tekst hakkab inimestele kõlama või ei hakka, kas tekib innustus ühe või teise tekstiga töötamiseks või mitte. Alguses on intuitiivne tunnetus ja sellele järgneb mõningane analüüs.
Aastatega on neid tekste kogunenud, asjad küpsevad, ja siis ühel hetkel saab selgeks, et nüüd on selle teksti aeg käes, tunned, et enam ei saa seda tegemata jätta. Theatrumi trupi Tšehhovi-igatsus on olnud püsiv, tema loominguga on tahetud tegeleda. Lihtsalt ei ole olnud võimalust Tšehhovi täispikka näidendit lavale tuua: see on nõudnud kas suuremat koosseisu või on mõni teine teater võtnud sama näidendi parajasti lavastada. „Onu Vanja” on sisult, potentsiaalilt ja huvitavuselt Tšehhovi üks paremaid näidendeid, mis on jäänud teenimatult suuremate varju.
Kas Theatrumi tööprotsessis on suuremate teatritega võrreldes olulisi erinevusi?
Kogu aeg on olnud, alles nüüd, „Onu Vanjat” lavastades, oleme olukorras, mis meenutab ehk rohkem tavapärast teatritegevust. Selleks, et teatrina üldse püsima jääda, oleme teatrisisesed funktsioonid trupiliikmete vahel ära jaotanud: lisaks näitlemisele on inimesel administraatori või koristaja või lavameistri või valgustaja kohustused. Muidugi tekitab see olukord ka halbu pingeid, sest inimest, kellel tuleb üks või teine asi paremini välja, pannakse seda pidevalt tegema ning näitlejatööks jääb tal vähem aega. Ent siin on ka pedagoogilised kaalutlused: kui inimesed on ehitanud oma kätega lava, millel nad pärast etenduse annavad, või annavad sellel laval etenduse nende kolleegid, kes teinekord jälle neile lava ehitavad, siis toimib vastastikku austus ja üksteise hoidmine.
„Onu Vanja” puhul saime kultuurkapitalilt selleks esmakordselt raha ja palusime meile appi Tallinna Linnateatri lavabrigaadi. Suurt lavastust tehes on see hädavajalik, aga ka see senine ühistegemise kogemus jääb meisse alles.
Mida te peate lavastamisprotsessis näitleja ja lavastaja töises suhtes tähtsaks?
Püüan teha niimoodi – kas see mul ka õnnestub, on iseasi –, et lavastaja loomingu materjaliks on näitleja looming. Lavastajana pean andma talle nii palju, et ta oleks ise võimeline jõudma loomeprotsessini. See nõuab võib-olla rohkemgi aega ja kannatlikkust, pealegi olen kärsitu ja kipun ette näitama, aga olen võtnud selle vähemalt eesmärgiks. Stsenograaf annab pilli, millel mängida, näitlejad mängivad sellel pillil ning lavastaja on siis nagu dirigent. Iga näitleja peab valdama oma instrumenti, kui ta seda aga ei valda, peab lavastaja olema natuke ka pedagoog ja teda aitama. Üldjoontes püüan siis sinnapoole, et minu kui lavastaja loomingu materjaliks ei ole mitte näitleja oma hinge ja füüsisega, vaid tema looming. Mõistagi ei ole lavastaja loomingu materjaliks mitte ainult näitleja, vaid ka stsenograafi, helilooja ja kogu loomingulise kollektiivi looming.
Kuhu tahab Theatrum edasi liikuda, millised sihid on seatud?
Talvel oli meil kogu trupiga arenguteemaline ajurünnak. Teater-koolina tahame edasi minna. Truppi peab tehniliste töötajate osas tingimata suurendama. Rõõmustav on see, et praeguseks on Theatrumis neli noort lavastajat: Maria ja Marius Peterson ning Andri Luup ja Ott Aardam. Edasiminekuks on potentsiaali küll, mul on hea meel, et elujõuline jätk on olemas.
Mis puudutab Theatrumi ruume, siis tuleval aastal muutuvad siin omandisuhted ning on ebaselge, kas meil õnnestub siia edasi jääda ja kas saame edasi toimetada selles kvartalis, kuhu see trupp on tegelikult loodud ja mille vaimsusega meie tegevus on seotud. Ruumide areng ei ole tulnud kaasa meie trupi sisemise arenguga, aga loodame, et viilkatuse alla siiski ehitatakse kunagi valmis 250kohaga saal, nagu see oli algselt plaanis.
Kas Eesti teatris on praegu esil mõni suundumus või nähtus, mis teid murelikuks teeb?
Võib-olla häirib mind mõnetine väsimus postmodernistlikest klišeedest, kus ainult rõhutatakse seda, et kõik on suhteline. Tüütuks läheb, seda enam, et eeskujud on nii läbinähtavad. Häirivalt mõjub ka raha lõhn ning poliitiline flirt teatris. Tüütavad mitmesugused paroodiad: saan aru, et ühiskonnas on kitsaskohad, mida on vaja näidata, aga kas teatriga saab seda parandada. Selleks, et midagi puhtaks pesta, on vaja väga palju puhast vett, musta veega pesu puhtaks ei pese. Paroodiaõhtud toovad kindlasti saali täis, aga mida elavad läbi need näitlejad, kes peavad seda tegema? Kas pole siis ohtu, et see väljanaerja ja parodeerija leiab ennast ühel hetkel samast positsioonist, nagu see, keda ta välja naerab.
Palju on aga ka rõõmustavat. On inimesi, kes püüavad ausalt olla silmitsi selle tegelikkusega ja kirjutavad oma dramaturgiat, on julgust ja katsetamisjõudu. Oluline on, et inimesed teeksid seda, mis on neile tähtis. Kui inimesed üritavad siiralt minna oma teed, siis mõjub see alati sümpaatselt, sõltumata sellest, kas meie esteetilised, vaimsed, maailmavaatelised või poliitilised eelistused kuuluvad samasse ritta või mitte.