Lembit Peterson: Hiiumaa üllatas

Tuntud ja tunnustatud teatrimees Lembit Peterson kinnitab, et Hiiumaa on tänavuse saarel veedetud suvega tema südames endale tähtsa paiga võitnud.

Kuidas võtaksite kokku Theatrumi esimese teatrisuve Hiiumaal? Mis teile siin meeldis, mis üllatas?

Hiiumaa ei väsi üllatamast kõige selle täpselt 40 aasta jooksul, mil ma olen saart külastanud. Küll suurte vaheaegadega, aga alati meeldejäävalt, alati juhtub midagi avastuslikku ja põnevat. Ka nüüd kahjuks juba möödunud suvi oli vaimustav. Ja kujunes selliseks kõikide kartuste kiuste. Kõik laabus loominguliselt, kõik hirmud ja kõhklused hajusid töö käigus. Eeltöö oli pikk — läbirääkimised Arhipelaagi inimeste Toomas Kokovkini ja Ere Naadiga said alguse juba möödunud aasta sügisel. Nende soov ja usk meie koostöösse oli väga kandev. Theatrumi-poolse „Hiiumaa-projekti” vedamise võttis enda peale Ott Aardam, kelle sihikindluseta sobiliku materjali otsimisel poleks me niikaugele kindlasti jõudnud.

Ja heameel on kogu trupi tegevusest. Loominguline atmosfäär Maria Petersoni lavastajakäe all, Andri Luubi poolt väga leidlikult kujundatud lavaruumis, Laura Pählapuu kavandatud kostüümides ja Marius Petersoni poolt valitud helidest ja muusikast ümbritsetuna oli inspireeriv meile kõigile, kes me näitlejatena kaasa tegime. Väga rõõmustasid hoole ja tähelepanuga meie kutsujad ja armsad koolilastest vabatahtlikud. Publiku tähelepanu oli tegelikult üle ootuste suur, andsime ka lisaetenduse ja vaatajaid oleks ilmselt jätkunud veelgi. Lisaks hiidlastele ja suvehiidlastele sõitis vaatajaid kokku üle terve Eestimaa. Muidugi õnnistati meid suurepäraste suveõhtutega ja loodan, et Tahkuna majaka juubel sai vääriliselt tähistatud. Ja et tema kuidagi määrav peategelane kõiges selles tegemises ka oli.

Suve teises pooles käisime Jaan Tätte „Laternat” mängimas. See on meil suuresti Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli õppetööst välja kasvanud lavastus, kus lisaks meie teatrikooli noortele Helena Pruulile, Holger Sundjale ja Markus Dvinjaninovile mängivad nende õpingukaaslase Maret Miku lavastuses kaasa vanameistrid Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa. Olime seda etendust seni mänginud mitmel pool Eestimaal — Naissaarel, Kablis, Haapsalus, Orissaares. Ikka mereäärsetes paikades. Nüüd oli vastvalminud Hiiessaare paadikuuri peremees nii lahke ja lubas meid oma ruumi mängima. Ja olid toredad mängukorrad — palju publikut, elav vastuvõtt. Uus teatriruum Hiiumaal!

Kui lihtsalt või raskelt sündis Cesari roll ja terve „Tuulesaarte” etendus?

Iga roll valmib kõigi teiste näitlejate, lavastaja, kunstniku, korralduse, mängupaiga, sind toetavate inimeste kaasabil. Seetõttu sündis roll kergelt. Ta sünnib alati kergelt ja areneb, kui sisaldab oma tuumas midagi endale lähedast ja olulist: teemat, mõtet, tundmust, igatsust, saladust.

Cesari rolli sünniks oli väga hea õhkkond, head partnerid. Mul on häid sõpru inimeste seas, kes elavad või on elanud Provence’i piirkonnas, Marseille’ lähistel, olen seal ka ise käinud, Provence’i elu ja inimesed on mulle kaua hingelähedased olnud. Nende olemine ja huumor. Esmakordselt mängisin koos Garmen ja Margus Taboriga, samuti — nii kummaline kui see ka pole — ka Aleksander Eelmaaga, kellega meid seob väga pikaajaline loominguline koostöö. Mulle meeldis väga nendega koostöö, samuti jälgida, kuidas nad oma rolle teevad. Suurt rõõmu pakkus koosmäng ka Tarmo Songi, Helvin Kaljula, Andri Luubi ja muidugi Ott Aardami ja Laura Petersoniga.

Cesari isana — meenutab ta Teid ennast või olete oma lastele püüdnud olla teistsugune isa?

Cesari ei meenuta mind isana. Aga milleski on ta mulle väga mõistetav ja isegi eeskujuks.

Miks teie arvates see etendus publiku poolt nii hästi vastu võeti?

Pagnoli näidendis on palju soojust ja armastust inimese vastu, austust tema väärikuse, igatsuste ja tunnete vastu, head huumorit. Eestlasele on kuidagi lähedane hingelaad, mida selles näidendis kujutatakse. Peale selle on see muidugi meisterlikult kirjutatud näidend, hästi arusaadav, lihtne, kuid samal ajal sügav, naljakas ja samas kurb. Lavastus suutis selle kõik esile tuua, lavastaja leidis rollidele sobilikud näitlejad ja liitis nad heaks ansambliks. Näitlejatele meeldis seda mängida, me inspireerisime üksteist. Muidugi aitas kaasa hea organiseerimistöö. Etenduse lavastaja, lavakujundaja, kostüümikunstnik ja helikujundaja suutsid luua väga hea terviku, atmosfääri, milles oli näitlejana vaba mängida. Aitas väga tugevalt Tahkuna imeline loodus, õhustik, meri, majakas. Tekkiski omapärane Tuletorniteater.

Milline koht on „Tuulesaartel” Theatrumi teiste lavastuste seas?

„Tuulesaared” jätkavad ikka meie lavastuste peateemade väljendamist. Inimese kutsumus, armastus, igatsus selle järele, elu mõtte otsing. Need on suured teemad ja niimoodi väljendatult kõlavad ehk liiga üldiselt. Kuid igas lavastuses väljenduvad need veidi erinevalt. Ilmselt oleks „Tuulesaared” eelnevate lavastuste taustata olnud teistsugune. Oleneb ju väga, millise kõrvaga sa kuulad ja millise silmaga asjadele vaatad. See, millist repertuaari mängides on kujunenud ühe või teise teatri näitlejad ja lavastajad, kes annavad kammertooni, millega teistest kooslustest tulnud inimesed hakkavad kooskõla otsima ja leidma. Nii et arvan, et „Tuulesaared” võttis sel suvel suuresti esindada meie teatri loominguliste otsingute tuuma.

Millised on Theatrumi plaanid uueks teatrihooajaks ja on need ehk ka kuidagi Hiiumaaga seotud?

Mängime oma etendusi edasi: sügisel on Tallinnas mängukavas A. B. Vallejo „Lõõmav pimedus” (Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli lavastus, mis esietendus möödunud kevadel), siis Dostojevski „Valged ööd” Püha Katariina kirikuhoones, Paul Claudeli „Maarja kuulutamine”, Griškovetsi „Planeet”, üle hulga aja jälle kavas ka T. S. Elioti „Kokteiliõhtu”. Uuslavastustest on plaanis üks Põhjamaade dramaturgia kaasaegne näidend ja Tšehhovi-aineline lavastus. On veel lavastusi ja reise planeeritud järgmisesse aastasse, mida ennatlikult välja kuulutada ei taha, kuid mille organiseerimise kallal töö juba käib. Hiiumaale plaanime aga mitmeid tulekuid juba sel aastal ning tuleval kevadel ja suvel mitme lavastusega. Sest tundsime, et meil on hiidlaste näol oma publik. See oligi vast selle suve ja viimase aja üks kõige rõõmsamaid avastusi! Ootame muidugi hiidlasi ka Tallinnasse meie teatri tööga tutvuma ja etendusi vaatama.

Räägitakse, et Hiiu saar istutab end salaja siia tulnud inimese hinge ja nii võib kord tulnu siia käima jäädagi. Kas see legend Teie puhul leidis kinnitust või mitte?

See legend on minu puhul juba kinnitust leidnud. Minu hinge istutas Hiiu saar end 1970. aastal. Nüüd sain jällegi aru, et ta pole sealt kuhugi kadunud, vaid väga tähtsa paiga võitnud. Olen selle üle õnnelik ja loodan ikka siia tulla. Kuulama, vaatama ja imetlema hiidlaste elu ja kodumaad ning tasahilju koos lähedaste, sõprade ja kolleegidega jagama seda, mida ise kalliks peame.

Küsis HARDA ROOSNA