Latern

Eit ja taat on üles kasvatanud kaunitarist tütre, kes ootab merele laternatuld näidates suurt armastust, kirge ja tulevaste laste isa. Laine rullib randa tünnid, millest ühes sisaldub noor mees, kes targem kõigist, teisest tünnist koorub raha ja ilusaid asju armastav, püksis kulda näppiv ilueedi. Tüdruk saab nende kehkendamist, enesekesksust ja armastusvõimetust jälgides teada, et meheks tuleb valida see, kes hoolib naisest, mitte kasust, mis kaunitariga kaasas käib. Mees peab südame sunnil kohale purjetama — tasapisi, et mitte laevale liiga teha, aga kindlalt, sest armastus tunneb teed randa, kus toitu kasvatatakse ise ning kõik teod ja suhtumised käivad lihtsalt-loomulikult.

See on lõbusalt kodune, paadikosudesse, põhupallidesse ja roostes rannatränisse pakitud kontrast väljaspool teatrit lokkavale tõusiklikkusele. Samblane kergendus, liivane lohutus.

Lavastus esietendus Omari küünis, Naissaarel.