Nikolai Karajev
Vladimir Baitšer: minu põlvkonnale on kuningas Lear eestlane
Postimees 26. november 2018 (vene keelest tõlkinud Marek Laane)
Venemaa lavastaja Vladimir Baitšer toob Tallinna Theatrumis lavale «Kuningas Leari», milles peaosa mängib Lembit Peterson. Lavastuses lööb kaasa kogu Theatrumi koosseis ja näitlejaid on kutsutud teistestki Eesti teatritest.
«Me oleme Lembituga vanad sõbrad,» lausub Baitšer, «meid mõlemat huvitab Mihhail Tšehhovi loominguline meetod – muide, ta mängis omal ajal ka Tallinnas. Lembit on seotud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga, mina olen GITISes [Venemaa teatrikunsti instituudis] lavastaja eriala dekaan; korraldasime näitlejate ja lavastajate meistriklassi vahetuse, kusjuures materjaliks, millega töötada, valisime Shakespeare’i.
Lembit on rääkinud mulle unistusest mängida kuningas Leari. Mina olin aga juba ammu mõlgutanud mõtteid selle võib-olla kõige suurema näidendi üle kogu maailmateatris. Ettepanek lavastada «Lear» Theatrumis tundus mulle uskumatult põnev, sukeldusime sellesse ülepeakaela …
Plakatil seisab «LEAR®» – on see nüüd «registreeritud kaubamärk» või rex ehk kuningas?
Vaadake, dekoratsioonidele on kirjutatud King Lear National Foundation (Riiklik Kuningas Leari Fond). Jah, otse loomulikult on Lear bränd. Nagu ka näiteks Trump. See on juba selle lavastuse kontseptsioon: me juhatame vaataja tänapäeva poliitilise korra vormide juurde.
Meie «Lear» on ajaväline: tegevus algab meie päevil ja tasapisi liigub sajandite sügavustesse, lõppedes alles eelajaloolisel ajal. Tänapäeval hoitakse alles muistse aja esemeid, kuninglikku aardekambrit täitnud vara. Lear vajub minevikku, satub piibelliku tormi kätte, millele järgneb juba päris esiajalugu.
Tagurpidi ajatelg on lisaks psühholoogiline, liikumine omaenda vaimu sügavustesse. Lear tõukab eemale brändid ja muud välised vormid, mida me tänapäeval kipume segi ajama sisemise olemusega, ning süüvib hinge, milles ei ole sugugi kõik päris korras, nagu ka tema suurepäraselt korraldatud kuningriigis. Kui inimene süveneb kord juba hinge sügavustesse, siis selgub, et seal on kõik palju keerulisem, kui ta on varem arvanud, et ta tunneb viletsalt nii iseennast kui ka teda ümbritsevaid inimesi. Selgub, et nad on tundmatud, kohutavad, lummavad. Nad võtavad Leari vangi samamoodi, nagu etenduse viimases osas võtab Leari vangi Edmund.
Meie lavastusel on kolm osa: «Hiilgus», «Torm» ja «Sõda». Me liigume glamuurist läbi tormi sõtta. Lõpus saabub rahu, kõigi surmaheitlus kõigiga: õed mürgitavad üksteist, vennad tapavad teineteist. Imekenasti üles ehitatud reaalsus variseb kokku, aare pudeneb põrmu, inimestest saavad elajad.
Ühesõnaga, teie Lear ei liigu mitte hullumeelsuse, vaid virgumise poole – ja nimetada teda hullumeelseks saab ainult hullumeelses maailmas?
Jah, tema hullumeelsus on viis mõista maailma, puudutada seda hullumeelsust, milles ta elab. Aga paraku toob mõistmine Learile kaasa kõige armsama tütre Cordelia huku.
Kui Shakespeare’i lavastatakse vene keeles, on väga suur tähtsus tõlkel: leidub Pasternaki pooldajaid, Lozinski poolehoidjaid ja nii edasi. Teie toote selle lavale endale võõras keeles. Kuidas te käsitate sel juhul teksti, selle rütmi, foneetikat, muusikat?
Hea küsimus! Ma võtsin endaga kaasa ingliskeelse originaali ja neli venekeelset tõlget – ning algul valisime üsna kaua välja eestikeelset tõlget. Jäime Georg Mere tõlke juurde, see on kõige kõlavam, selles kajab vastu Shakespeare’i rütm. Õige pisut me küll seda tõlget siiski muutsime, eriti kui meile tundus, et midagi on vaja edasi anda jõulisemalt ja täpsemalt.
Kui üldiselt öelda, siis Shakespeare’i ümberpanek teise keelde on üks raskemaid asju üldse. Pasternaki tekst näiteks on just nimelt Pasternaki tekst, selles leidub fragmente, mis lähevad originaalist ikka päris kaugele. Muide, seesama Pasternak on öelnud, et tõlge on nagu naine: ta on kas kaunis või ustav (st täpne).
Aga proovid käivad mis keeles?
Sellega muret ei ole: enamik trupist oskab vene keelt. Noorematel näitlejatel on sellega raskusi, seepärast kutsusime proovide viimasel etapil kohale tõlgi. Ta on ise näitleja ja oskab kiiresti kõik mõtted edasi anda.
Kuidas on teha koostööd Lembit Petersoni, Theatrumi asutaja ja juhiga? Ta on ju lausa Eesti teatri legend ja ka ise mitu korda Shakespeare’i lavale toonud. Küllap tal oleks üht-teist öelda «Kuningas Learigi» kohta, aga praegu on ta näitleja teie lavastuses.
Meie suhted Lembituga on niisugused, et meil ei ole ette tulnud mitte ühtegi konflikti: ta usaldab mind kui lavastajat, muudab ja mõtestab ümber mõningaid minu ettepanekuid, pakub ise omalt poolt välja mõningaid variante ja võimalusi, mis mulle samuti meeldivad. Me haarame teineteise mõtteid otse õhust ja arendame neid edasi. Aga esijoones töötab ta nagu näitleja.
Lembit elab oma rolli väga sisse, aga Leari roll on ka tippnäitlejale üks raskemaid. Me kõik mäletame Jüri Järvetit, kes mängis Leari Grigori Kozintsevi filmis. Minu ja minu põlvkonna inimestele ongi kuningas Lear eestlane. Järvet oli üks nõukogude kino märgilistest näitlejatest, rahvusülese taseme esindaja. Lembit ei ole üldsegi Järveti moodi ja mängib ka teistmoodi, aga mingi järjepidevus on siin ikkagi tunda. Nagu Järveti puhul, nii ka Lembitu juures näen ma püüdu tungida tegelaskuju hinge sügavaima põhjani. Mitte välised võtted, mida näitlejad seda rolli mängides tihtipeale kasutavad, vaid tungimine päris inimolemusse.
Üldse me käsitlemegi Leari lihtsalt inimesena, plakatil pole isegi sõna «kuningas». See on põhimõtteline otsus: meile on Leari kuninglikkus teisejärguline. See, mis toimub tema perega, võib toimuda ka töölise või teenistuja peres. Meid huvitavad isa ja tütarde suhted.
Lembit Peterson on kõigesööja, võib lavastada kõike Shakespeare’ist Võrõpajevini. Kui kõigesööja teie lavastajana olete?
Ma olen lavale toonud palju klassikat, aga mul on olnud ka tänapäevaseid lavastusi. Moskva teatri «Nüüdisaegne näitemängu kool» pealavastajana tegelen alatasa nüüdisaja näitekirjanikega. Mul on üks selline veidrus: ma armastan head teksti ja siis ei ole enam oluline, kas selle on kirjutanud mõni nüüdisaja näitekirjanik või klassik. Kui ma näen, et lugu kõlab, kõlab kohe nii läbitungivalt, et see on tarvis ette võtta ja lavale tuua, siis ei ole üldse tähtis, on selle autor Shakespeare või Võrõpajev või Wilde või Goldoni.
Moskvasse tagasi minnes toon lavale Ostrovski «Pöörase raha», seejärel asun aga tänapäeva materjali kallale. Minu jaoks ei ole klassikutel ja tänapäeva autoritel vahet.
Selles mõttes elate siis ajavälises ruumis?
Enesestki mõista. Kõik nad on mulle ju tuttavad. Jah, mõnele ei saa ma helistada, nagu saan näiteks Lena Issajevale või Ženja Griškovetsile. Shakespeare’ile juba enam ei helista, aga ma sõna otseses mõttes esitan talle küsimusi ja tema, täpselt nagu minu kaasaegsed, annab neile vastuse. Mitte otse ja vahetult, aga ma saan aru: vaat, siin ta on, vastus minu küsimusele.
Te räägite valgustumisest? Mõnikord olete tsiteerinud Mihhail Tšehhovit: kui näitlejale tuleb vaim peale, siis tuleb kõrvale heita kõik meetodid ja süsteemid ning teha seda, mis tuleb ülevalt poolt. Ja lisanud omalt poolt: valgustumiseta minult lavastusi ei tule.
Jah. Ma usun nagu Mihhail Tšehhov, et fantaasiakujunditel on oma elu. Selle kohta tsiteeris ta Dickensit: «Ma istun ja ootan «Oliver Twisti», aga tema ei taha ega taha tulla.»
Aga mida te teete, et teie juurde tuleks näiteks «Kuningas Lear»?
Sedasama, mida tegi Tšehhov: esitan küsimusi. «Esita küsimused ja oota vastust.» Kui oled õigel teel, kui sinu hing on pöördunud õigesse suunda, siis vastus tuleb kindlasti. Kusjuures ootamatul ajal ja ootamatul kujul. Sa lihtsalt põrkad sellele.
Nagu on öelnud Samuil Maršak, kes ei ole mitte ainult lasteluuletaja, vaid ka suurepärane tõlkija: meie asi on puud paika panna, tuli aga laskub taevast. Tuleb osata puid õigesti paika panna, saate aru? Tule eest me enam ei vastuta. Aga kui oled professionaal, siis palun pane puud õigesti paika.
Te ei tee esimest korda koostööd kunstniku-stsenograafi Vladimir Anšoniga.
See on meie kolmas ühine töö. 20 aasta eest tõime Volodjaga Vanemuises lavale Suhhovo-Kobõlini «Tarelkini surma», suurepärase lavastuse, keerulise, eepilise – me astusime autori näidendist õige kaugele, meil kõlasid Brodski luuletused, ühesõnaga, tegu oli lavastusega, mis oli pühendatud meie hiljutisele ühisele ajaloole.
Teise lavastuse tegime 2015. aastal Moskva lähistel, Tšehhovi Melihhovo mõisas, kus ma kümme aastat juhtisin teatrikeskust. Selleks oli «Kajakas», promeneeriv etendus, neli mängukohta mõisa territooriumil, vaatajad liikusid koos näitlejatega läbi Melihhovo, Treplevi teater mängis, nagu ette nähtud, ka vees, tiigi peal, mille olid oma kätega kaevanud Tšehhov ja tema isa. Volodja Anšon töötas mõisa geoplaani kallal, ta ei olnud mitte ainult stsenograaf, vaid ka maastikuarhitekt.
Volodjaga töötada on suur nauding, ta ei piirdu kunagi ainult eskiisi ja maketiga. Ta istub proovis, me oleme temaga pidevas dialoogis, täpsustame midagi, leiame uusi lahendusi. Tihtipeale pakub Volodja välja lavastuslikke mõtteid – tal on juba selline teatrikunstniku mõtteviis, kes vaatab lavastuse sisemist kude. Talle on tähtis, kuidas dekoratsioon areneb ühes lavastusega. Anšon on ideede kunstnik, mõttekunstnik.
Kuidas läks nii, et teie, füüsika-matemaatikakooli lõpetanu ja tõeline tehnomees, ei sidunud oma elu keemia ja küberneetikaga, nagu lõputunnistuse järgi ju pidanuks, vaid hoopis teatrikunstiga?
Olen peast tõepoolest tehnomees, õppisin spetsiaalses füüsika-matemaatikakoolis, astusin ka tehnikaülikooli, aga ometi samal ajal köitis mind väga teater ja need kaks hüpostaasi võitlesid mu sees kõvasti. Lõpetasin keemia-masinaehituse instituudi ja töötasin juba erialal, aga siis otsustasin minna Leonid Jefimovitš Heifetsi meistriklassi sisseastumiseksamitele. Ta hindas kõrgelt minu ettevalmistusõpinguid ning mina heitsin kõik kõrvale ja läksingi GITISesse. See oli saatuslik otsus. Mul oli pere, laps, läksin ära hea koha ja hea palga pealt, asusin jälle tudengielu elama – ja ma ei ole seda sekundikski kahetsenud.
Kuivõrd te tehnikainimesena lähenete näidendi lavastamisele teistmoodi?
Tehnomehe harjumused on mind väga aidanud. Milles siis seisnes minu töö keemiatehases? Ma pidin kindlustama, et kõik tehnoloogilised liinid töötaksid tõrgeteta – ja lavastusega on ju see samamoodi.
Aga tehnoloogilised liinid on ikkagi ette antud, kuid lavastuse loote suurel määral ise, või kuidas?
Praegusel hetkel on kõik minu tehnosõlmekesed teatavas mõttes lülitunud Shakespeare’i peale. Mulle on näidend juhis, absoluut, ilma igasuguste tingimusteta esmaallikas. Kui noored lavastajad hakkavad Shakespeare’i kallal lammutama, siis küsin nende käest: poisid, olete ikka kindlad, et olete saavutanud Shakespeare’i tasemel, et autor prauhti prügikasti heita?
Mul on päris palju olnud kokkupuutumist suurte näidenditega ja minu põhisoov on jõuda autori esitatud ideedeni, need lahti kodeerida. Üldiselt ma arvan, et lavastajal on õigus kõike teha. Võid kogu autoriteksti minema visata ja võib-olla on tulemuseks isegi rohkem Shakespeare’i kui mingis pseudo-Shakespeare’is kõigi oma tolmunud turviste ja võltsi intonatsiooniga. Aga alustuseks tuleb jõuda Shakespeare’iga ligikaudugi võrreldavale tasemele. Autori sõnumi säilitamine on kõige raskem ülesanne. Kuvalda haarata ja kõik tümaks taguda ei nõua just palju mõistust. Aga autori alleshoidmine ja sellele veel tänapäevase kõla andmine…