Kaia Sisask
Tütarlaps ja saatus
Kultuurimaa 18. märts 1998
Jean Anouilh’ “Antigone” iseloomustab tragöödiat kui rahulikku maailma, mille rahu tuleneb juhuslikkuse puudumisest, ettemääratusest, kulgemisest vältimatu lõpu poole ja kus seetõttu pole keegi süüdi, ei ohver ega timukas. Draamas vaataja ei tea, mis juhtub, ja seetõttu valitseb draamas pinge. Tragöödias sedalaadi pinget ei ole. Seal pole niivõrd tähtis mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub. Theatrumi “Antigone” lavapilt (kunstnik Lilja Blumenfeld) on suletud ustega ruum. Koor ehk Jutustaja (Marius Peterson) suleb kohe ka kõik mõttelised väljapääsud. Temalt saab vaataja juba lavasluse alguses teada, et Antigone peab surema. Et Haimon peab surema. Et Eurydike peab surema. Saab teada, kes on kes ja mis asju nad ajavad. Kreon (Aarne Üksküla) laseb tappa oma vennatütre Antigone (Maria Peterson), kuna too tahab matta vastu tema keeldu oma mässulist venda. Küsimus on selles: miks. Miks keegi käitub nii, nagu ta käitub, on Anouilh’ näidendi põhiteema. Kreon käitub nii sellepärast, et tema on “kapten laevas” ja tema roll teistsugust käitumist ei võimalda. Antigone käitub nii sellepärast, et maailm on vastikja räpane. Uksed avanevad alles siis, kui tragöödia on teoks saanud ja ka päris lõpus, kus taas varjatuks muutunud tuleviku värava) mängivad kaarte matslikud valvurid.
Oma pika sissejuhatava monoloogi ajal hoiab Marius Peterson saali sedavõrd peos, et publik unustab hingamise. Kõik tema esituses on filigraanne — diktsioon, kulmukergitus, hääletooni tõusud ja langused. Ta ei tee suurt midagi, vahel tõstab vaid tooli ühest kohast teise või avab uksi, kuid sellel askeetlikul monoloogil lasub ülesanne väljendada lavastuse teist mõõdet, tema saatuslikkust ja kõrvalpilguheitu toimuvale. Peale sissejuhatava monoloogi sõltub kõik sellest, milline koosseis mängib. Antigonet ümbritsevad kaks naist, amm (Pirkko Vähi või Maria Joffe) ja Antigone õde Ismene (Elo Viiding või Kadri Adamson). Esimese koosseisu (Vähi-Viiding) puhul käivitub mäng otsekohe. Antigone üheülbalisele idealismile vastanduvad Ismene tragikoomilisus, kui ta püüab ühendada abitut naiselikkust heroilisusega, ja amme pealetükkiv, kuid südamlik sehkendamine. Elo Viiding juhatab sisse ka terve lavastuse puhul rakendatava tõsiduse ja koomilisuse segu, mis ei lase vaatajal kuidagi kauaks keskenduda ühele emotsioonile. Tema Ismene armastab Antigonet ja kahe peale Maria Petersoniga on nad arvestatavad vastasmängijad Aarne Üksküla Kreonile. Teise koosseisu amm on tunduvalt vähem ekspressiivne ja Ismene on eelkõige enesekeskne naiivitar, keda situatsioon pigem häirib kui vapustab. Tema ja Antigone on teineteisele võõrad, kauged maailmad ja see, et (Imene on valmis minema koos Antigonega surma, ei mõju kuigi usutavalt.
Selle koosseisu puhul käivitub lavastus tegelikult alles Üksküla mängutulekuga. Tema Kreon mõjub algajate näitlejate kõrval sedavõrd veenvalt, et kipub varjutama Antigone tõde. Seetõttu ei jää midagi järele ühest iseenesest võimalikust vastandusest Anligone hea, Kreon paha; ja mitte kuigi palju ka teisest — võrdselt arvestatavad, kuid diametraalselt vastandlikud maailmad. Laval on noor trotslik tüdruk ja paljunäinud vanem mees ja kui esimene teist vihkab, siis teine mõistab esimest täielikult, mis tugevdab tema trumpe veelgi. Pealegi on ju Kreon ka tunduvalt keerulisem karakter, tema maailmas on tõde see, mida välja ei öelda. Kuid vaatamata sedavõrd tugevale partnerile, on Maria Petersoni Antigone kõike muud kui kahvatu karakter. Temal lasub raske ülesanne panna maksma oma maailm, see rüvetamatu puhtusnõudlus läbi valvurite lauskoomika ja kõigi teiste tegelaste poolkoomilisuse. Nagu öeldud, on tema roll kõige üheülbalisem, idealism ei jäta enda kõrvale ruumi teistele tundevarjunditele, kuid sellegipoolest ei muutu tegelane ühekülgseks. Eriti pääseb ta mõjule seal, kus Üksküla teda üle mängimas pole, näiteks surmaeelses stseenis koos valvur Joonasega (Andri Luup).
Kui valvur Joonase puhul on tegemist sõnalise koomikaga, siis ülejäänud kahe valvuri puhul mängivad eelkõige ilmed. Ja ilmed on miski, mis saadab kogu lavastust, alates Elo Viidingu Ismene hirmunud siltnadest klaasukse taga ja lõpetades kaarte mängivate valvurite juhmide ilmetega loo lõpus.
Üks tegelane, Kreoni paazh (Kutt Kommel) ainult ilmetega mängibki. Tema miimika sekundeerib püüdlikult Kreoni sõnadele, tehes seda võrratult koomiliselt ning täiesti vaimustava väljapeetusega. Andri Luubi valvur Joonas mõjub esimese koosseisu puhul ehk veidi ülepakutuna, kuid on täiesti omal kohal teises koosseisus, mis muidu jääks pisut elutuks.
Anouilh’ “Antigone” taas lavale toomine on igati tervitatav, kuna nüüdseks on peale kasvanud uus põlvkond, kes pole sellega ilmselt tuttav ja näidend pole kaotanud midagi oma aktuaalsusest. Temale omaselt tegeleb lavastaja Lembit Peterson ainult kõige tähtsamaga. Näidendi tegelik, varjatud dialoog toimub ju ikka Inimese ja Surma vahel. Ühelt poolt kõik igati veenvad argumendid surma vältimiseks, teisalt see sõnadesse pandamatu tunne, mis ei tahagi kuulata “terve mõistuse” häält. Ütleb ju Antigone, et ta tegi seda kõike “ei millegi pärast, iseenda pärast”. Pealegi kõrvaldab autor osavalt barjääri, mis lahutab tänapäeva inimest antiiktragöödiast, mida kogu tema laipadevirnaga on raske tõsiselt võtta. Anouilh’ näidendis võtab Koor enda peale protsessi, mis vastasel juhul toimuks vaataja peas — ta seletab lahti tragöödia kui kirjanduszhanri, jättes vaalajale võimaluse lihtsalt ja ehedalt vaadata, tundmata enam lootusetut vöõrandatust. Just tänu sellele jõuab tragöödia tegelikult kohale. Teisalt on see dialoog üksikisiku väärtuste ja ühiskondlike väärtuste vahel või indiviidide tegeliku mina ja tema rolli vahel. Olla siin Antigone on kindlasti lihtsam kui olla Kreon.
Kõik eelöeldu on tegelikult “mõistuse argumendid”, sest samuti nagu Antigone hääl ei lase end Kreoni veenvamal ja tugevamal häälel tegelikult summutada, kostab kogu lavastusest üks teine, delikaatne hääl, lavastaja sõnum. Toimima hakkab see, mis ennegi on Lembil Petersoni lavastusle puhul toiminud: kui keegi otsesõnu ja püsivalt kordab, et ilu on ilu ja armastus on armastus, lagundab see lõpuks kreonliku “terve mõistuse” ja olupoliitika barjäärid. Ja äkki saab arusaadavaks isegi see, mida euroopa kultuuri hällis võis tähendada katarsis.