Tume sähvatus teel olematusest olematusse
Alvar Loog
29. aprill 2022
Eesti Muusika Päevadel esietendus 23. aprillil Theatrumi saalis Maarja Kangro omaeluloolise romaani „Klaaslaps” (2016) ainetel loodud muusikalavastus „söövitab. tuhk”, mille libretist ja lavastaja on Liis Kolle ning helilooja Tatjana Kozlova-Johannes.
„Klaaslapsest” on kujunenud meie kultuuriruumis kiiresti moodne klassika. Nii näiteks tunnistati see ajakirja Vikerkaar noorema põlvkonna kriitikute hiljutisel gallupil suure ülekaaluga möödunud kümnendi Eesti parimaks ilukirjanduslikuks uudisteoseks. Tean, et lavastaja Liis Kolle hakkas juba mitu aastat tagasi ideid külvama ja niite tõmbama, et teha „Klaaslapsest” ooper. See, mis nüüd peale pikka ootust ja ettevalmistust publiku ette jõudis, on märkimisväärsel moel kaugenenud nii klassikalisest ooperikaanonist kui Kangro originaalist.
Libretistina on Kolle öelnud töö käigus lahti nii „Klaaslapse” kronotoobist, narratiivist, autoripositsioonist kui ka kesksest probleemsituatsioonist. Ning tegelikult ka peaaegu kogu keelelisest väljendusplaanist. Jäänud on eelkõige peategelase seisund – see, mis leiab romaanis vihjeliselt väljendamist mitte niivõrd sõnades, mis seda ilmselt väljendada ei suudakski, vaid sõnadevahelises ja -taguses pingestatud vaikuses.
„söövitab. tuhk” on teosena oma vormivalikutes sellisel moel ja määral post-logotsentristlik ning postdramaatiline, et muusika ja teater saavad siin suhelda ja panustada kui võrdsed. Pole ju saladus, et muusika omandab abstraktse meediumina enamasti eepilise, psühholoogilise, ideoloogilise jms mõõtme üksnes läbi teiste meediumite ning žanrite, millega teda sageli paari pannakse (nagu laulusõnad, teater, film, kuuldemäng, tants jne).
Abstraktsusega „söövitab. tuhk” ei koonerda. Libretos polnud vist ühtegi selgelt artikuleeritud sõna ning „vana hea” logos saab oma tiibu sirutada üksnes kavalehele trükitud lühikeses kaastekstis ning kolmes ees- ja tagalava eraldavale pooleldi läbipaistvale tüllile etenduse käigus projitseeritud „Klaaslapse” tsitaadis.
„söövitab. tuhk” tugineb oma vormivalikus eeldusele, et helid on tundeseisundite edastamiseks kohasemad vahendid kui sõnad. Ja ilmselt on see eeldus õige vähemalt sellest seisukohast, et sõnad – iseäranis ilukirjanduslikku lugemisstrateegiat stimuleerivad sõnad – kipuvad oma objekti kas tahes või tahtmata alati liigselt estetiseerima. Ning see on miski, millest kõnealuse muusikalavastuse tegijad näivad olevat püüdnud jõudumööda hoiduda.
Ehkki žanriliselt võiks teost soovi korral suuremate teoreetiliste tõrgeteta määratleda kui ooperit, on tema sisulisi intentsioone ja vormilisi eripärasid arvestades ilmselt õigem nimetada seda teatraliseeritud heliinstallatsiooniks.
Tatjana Kozlova-Johannese loodud muusika on väljapeetult kalgikõlaline ning selgelt vaikuse poole kaldu. Kogu teost defineeris minu silmis ja kõrvus olematuse gravitatsioonivälja magnetiline tõmme, mis teeb igasugusest bioloogilisest eksistentsist tumeda sähvatuse teel olematusest olematusse. Nende meeleoludega riimub ideaalselt tuha kujund, millest näib olevat inspireeritud suurem osa lavastuse visuaalsest palgest (kunstnik Ann Lumiste). Vaikusest oled sa võetud ja vaikuseks pead sa saama…
Muusika kasvab siin välja solisti (Iris Oja) loomuliku hingamise rütmist ja häälest, kerib end panoraamse vaikuse foonil lahti pikalt ja rahulikult, otsekui omaenese kõlast kohutatuna, ent sellega jõudumööda siiski kohaneda püüdes. Teos on oma helikeele poolest suhteliselt minimalistlik, fragmentaarne ja mosaiikne.
Laval moodustavad ansambli Iris Oja (hääl), Tarmo Johannes (elektroonika, flööt), Theodore Parker (elektroonika, elektrikitarr) ja Ene Nael (spinett, klavikord, heliobjektid). Onomatopoeetilised häälitsused ja instrumentide tekitatud kõlad segunevad teose kogutervikus orgaaniliselt heliefektide ning „loomulike” häältega (nt kilekoti kahin).
Lavastuslikus plaanis on „söövitab. tuhk” unenäoline ning surmakarva, selles annab tooni tumeduse poeesia. Vaadates mustas kostüümis omaenese meloodilise inisemise saatel lavale kõndinud Iris Oja, meenus mulle (tunnistan, et kohatult) Keiti Vilmsi kalambuur „neuroosiaia kuninganna”. Pikk saba, mis tema uhkel kleidil järel lohises, sümboliseeris vist ühtlasi nabanööri. Selle teises otsas oli Kärt Tõnisson, kelle tants ja pantomiim tõid lavastusse maitsekalt koreograafilise lisamõõtme.
„söövitab. tuhk” on seisundilavastus, mille dramaturgiline lähtepunkt on sõnastatud kavalehel ära trükitud lauses „Kuidas elada edasi kehas, mis on läbi teinud kosmilise katastroofi?”. Meie ees on seisund ilma subjektita, ilma genealoogiata, loota. Psüühe ilma karakterita. Seda muljet toetavad kogu lava täitvale tüllile läbivalt projitseeritud tumeda koloriidiga uduskulptuurid (videokunstnik Sander Põldsaar), mis omandasid teose kestes üha heledama ja helgema tooni. Või mulle ainult tundus nii? Eksistentsi ja hingevalu lõpus on leevendav ja lepitav vaikus?
Ehkki teatud kõlad ja esteetikad suutsid end selle 55 minuti jooksul, mis teos kestab, minu jaoks natuke ammendada ning hakkasid mu tajudes koguni tasapisi tapeediks muutuma, tunnen siiski soovi ja vajadust seda uuesti kuulata ja vaadata. Paraku elu seda võimalust ilmselt ei paku, sest Eesti Muusika Päevadel toimunud neli etendust jäävad kardetavasti ainsateks.