Theatrumi uuslavastus räägib barokiaja seksiskandaalist

Theatrumi uuslavastus räägib barokiaja seksiskandaalist
Meelis Oidsalu
Postimees 12. aprill 2023

Hertsog Vicencio (Ott Aardam) otsustab läbi viia poliitilise eksperimendi. Foto: Ülar Mändmets

Lembit Peterson ja William Shakespeare on kahe peale põhjustanud paraja väärtussegadiku, see aga pole põhjus lavastust karta. Petersoni Shakespeare’i-käsitluste purism ja teksti rahulikuks ettekandmiseks võimaldatud aeglus on väärtus omaette.

Hertsog Vicencio (Ott Aardam) otsustab teha poliitilise eksperimendi. Ta teatab ühel päeval õukonnale, et lahkub mõneks ajaks võimult. Lossist minema hiilinud, paneb mees salamisi selga vaimulikurüü ning asub pihiisaks maskeerituna uurima rahva meelsust. Vürstiriigi asevalitsejaks määrab ta Angelo (Kristjan Üksküla), moraalse ranguse poolest kuulsa õukondlase. Asevalitsejale aga võim ei sobi, kiirelt korrumpeerununa satub ta seksuaalse ahistamise skandaali, nõudes noviits Isabellalt (Laura Peterson) seksi vastutasuks tema venna Claudio (Erik Richard Salumäe) vangist vabastamise eest.

Seksi ja võimu ebapuhast segunemist esineb ka „Hamletis” ja „Macbethis”, mis erinevalt koomilise koega näidendist „Mõõt mõõdu vastu” on puhtakujulised tragöödiad. Ometi on nimetatud tragöödiad lihtsamini jälgitavad, sest tegelaste motiivid on klaarimad ja tegelaste vajalikkus loo arengu seisukohalt arusaadavam. Šeikšpiroloog Maris Peters nimetab kavalehel näidendit „Mõõt mõõdu vastu” suisa „kokkuklopsitud segadikuks”.

Narre on laval kolm korda rohkem, kui lugu väärib. Värvikale kupeldaja-maadamile Liiastile (Anneli Tuulik) ja tema teravkeelsele teenrile Pompeiusele (Andri Luubilt iggypopilik narriroll) lisaks ka ekstsentrik Lucio Mart Aasa soojas säravas esituses. Ühiskonna põhjakihi esindajad näivad ses loos intelligentsemad ja kaastundlikumad kui moraalse ranguse poole püüdlevad hertsog, Angelo või ka noviits Isabella (Laura Peterson), kelle kaastunne kombluskuriteo eest vahistatud venna Claudioga (Erik Richard Salumäe) kohtumisel maskiks osutub.

Liiga kauaks pukki jäänud

Aardami hertsog ei mõju valgustatud valitsejana, kelleks ta ilmselt kirjutatud on, vaid liiga kauaks pukki jäänud võimumehena, kel on troonil ilmselgelt igav hakanud. Sellise manipulaatoriga, kes preestriks riietatuna oma alamate poliitilise meelsuse järele nuhib, pole lihtne samastuda. Lisaks mõjuvad hertsogi otsused näidendi lõpus tänapäeval mitte sugugi õiglase, vaid arhailisena. Angelot karistab ta korruptsiooni eest üsna leebelt – naites ta Marianaga (Maria Teresa Kalmet), kellega mees kunagi ebaõiglaselt kihluse oli katkestanud. Mariana rõõm selle sunnitud liidu üle tundub pigem haiglase kaassõltuvuse kui küpse pühendunud armastuse ilminguna.

Hertsog ise aga – kes on just oma asevalitseja ahistamisega vahele võtnud – teeb veidralt emotsioonitu abieluettepaneku noviits Isabellale, kellele ta mõni aeg tagasi oli valetanud, et tema vend Claudio hukati. Aardami hertsog näis Isabella leina suisa nautivat. Hertsogit pilganud ekstsentrik Lucio saab karistuseks sundabielu hooraga, kelle nime me isegi teada ei saa. Nii Mariana, Isabella kui see nimetu hoor on Angelo ja hertsogi jaoks justkui nukud võimumängudes, lavastuse lõpp mõjuks arhailiselt isegi tänapäeva Iraanis.

Seda kimbatust ei lase lavastaja vaatajal ignoreerida, kavalehel nimelt Lembit Peterson ise politiseerib lavastuse, tõstes keskmesse tänase seksuaalpoliitika. Erinevalt varasematest stseenidest ei tegelda lõpustseenis ka „kahtluse pühitsemisega”, mida kavalehel nimetatakse üheks lavastuse põhiteemaks.

Näidendi „Mõõt mõõdu vastu” segadik avaldub ka tegevuspaiga ebamäärasuses. Selleks oleks meie ajani säilinud tekstiversioonide järgi justkui Viin, samas kannavad tegelased itaalia nimesid. Ka Ants Lauteri omaaegne 1954. aastal, näidendi esmaesituse 350. aastapäevaks välja toodud lavastus olevat kavalehe järgi asukohana määratlenud „linna Põhja-Itaalias”, nagu osutas lavastuse kunstnik Marius Peterson, kes sai inspiratsiooni Veneetsiast. Lavale on püstitatud uhked metallkonstruktsioonid, mille ehteks on 2 × 5 meetri suurused messingist hiigelpeeglid. Nende tekitatud rambivalgus meenutavat kunstniku enda sõnul „kuldset barokkteatri rampi”. Valguskunstnik Rene Liivamägi olevat ööde viisi õigeid peegeldusnurki otsinud ja tulemus on tõeliselt lummav.

Publik vaatab endaga tõtt

Publikul on võimalik nendest peeglitest endaga tõtt vaadata. Kord linnusetornide, kord pühakuvitriinide rolle täitvaid ratastel konstruktsioone liigutatakse pea iga stseeni vahel. Peegeldusnurgad vahelduvad ka peaaegu iga stseeniga, lavatöölised ilmuvad lavale ehk isegi liiga tihti, dekoratsioonide ümberpaigutamine justkui katkestab korraga etenduse. Ehk võiks muusikud (pille mängivad vaheldumisi Jonathan Peterson ja Tarmo Song, laulavad aga paljud näitlejad) dekoratsioonivahetuse ajaks eeslavale lasta, seda enam et barokkajastust inspireeritud, elektrikitarri saatel esitatud mõtlikud vahepalad on üks lavastuse mõjusamaid komponente.

Näidendit „Mõõtu mõõdu vastu” on nimetatud probleemnäidendiks, aga ka nädal pärast esietendust tabasin end küsimas, mis ikkagi on lavastuse kandev sõnum, mida muu hulgas väärtuskasvatuskeskusena toimiv Theatrum seekord pühitseb. Et armastus pole abielus peamine? Et valgustatud valitseja võib oma rahvaga manipuleerida, nende järel nuhkida, korruptantidele andestada ja teisitimõtlejaid nuhelda? Et naised on etturid meeste võimumängudes?

Lembit Peterson ja William Shakespeare on kahe peale põhjustanud paraja väärtussegadiku, see aga pole põhjus lavastust karta. Kriitikud kipuvad tihti alahindama vaataja võimet oma sisemisi segadusi ise lahendada. Petersoni Shakespeare’i-käsitluste purism ja teksti rahulikuks ettekandmiseks võimaldatud aeglus on väärtus omaette. Ja tõepoolest – miks mitte vahelduseks pühitseda klassikalisemaski teatris segadust ja ebapuhtust, mida muidu nüüdisaegsele etenduskunstile ebaõiglaselt tihti süüks pannakse?

Theatrumi Shakespeare’i aeglane teater. Foto: Ülar Mändmets

viide allikale