Ülo Tonts
THEATRUM tähendab teatrit
Postimees 24. november 1997
Aleksandr Pushkini «Väikesed tragöödiad» Tartu Lasteteatris. Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli I lennu tudengite diplomitöö. Lavastaja Lembit Peterson.
Terviklik teatriõhtu, märkamatult kulunud aeg – hea teatri kõige usutavam tundemärk. Kuidagi nagu probleemitult positiivne mulje ja kogemus.
Oli nagu teada, et THEATRUMi «Väikesed tragöödiad» esitatakse Tartus oktoobri algul draamafestivali programmi osana. Ei esitatud. Kahetseda oskab seda alles nüüd: head teatrit ja selle varjundeid oleks festivalil rohkem olnud.
Tundus, et THEATRUMi esinemiskoht Tartus oli õige. Kammerlik ja intiimnegi etendus, õigupoolest kammerlik ja intiimne teater, teatrilaad. Teater, mis ei kavalda ja on otse suunatud sellele, et näitleja (näitlejad) võtab (võtavad) kõik enda peale.
Ja võtavadki, nagu näiteks Leino Rei «Ihnsas rüütlis» Parunina. Noor näitleja vanamehe rollis, riskantne asi teadagi, pikk soolostseen. Aga teatraalsus püsis muuga nii hästi tasakaalus, et vaatajal pidi mu meelest huvitav olema.
Head, õieti nauditavat suhtemängu pakkus kõige rohkem «Kivist külaline». Kuni tagasivaates tekkinud küsimuseni, kas ei jäänud külalisena kaasa teinud Juhan Ulfsak (Don Juan) ansamblist kuidagi ja natuke väljapoole. Vennaskond laval? Trupi «suletuse» muljet hajutas küll «Pidu katku ajal», milles solistid koorist (teised pidulised) liiga üle olid.
Väikese saali mäng, milles küündimatust ega valet peita ei saa. Ja ei olnudki midagi peita ega varjata, näitlejad oskasid, tulid toime, kõik oli päris. Vaataja hakkas end õige varsti vabalt ja kindlalt tundma, nagu teatris olema peakski.
Kui lihtsustamist mitte karta, võib kogu teatri tegemise viisi järgi kaheks jagada. Võib teha nii, nagu oleks tegemist teatrikunsti algusega. Mis tähendab, et puudub kohustus end võrrelda, kellegagi võistelda, kedagi ületada, tasemel ja moodne olla.
Võib teha aga ka nii, ja see on tavalisem, et kõik esimeses variandis nimetatud kohustused ja veel palju teisi on olemas ja mõjuvad kaasa. Ei mängita iseenda ja vaatajate jaoks, vaid kõrge kunsti, turu ja teab kelle-mille jaoks veel.
Teine viis on tavalisem, nii et esimesega kokkupuutumine on juba iseenesest suur rõõm ja elamus. Lembit Petersonil on juba ammu, õieti algusest peale olnud närvi talitada esimesena nimetatud viisil. Tema alustab algusest – tahab ja enamasti ka suudab.
Missuguse eesti lavastaja loomingubibliograafia algab Becketti «Godotd oodates» lavastusega? Peterson see on ja on päris palju tunnistajaid, kes mäletavad, kui elav ja «normaalne» teater see oli. Mängida ootamist, inimese olemise üht kõige üldisemat seisundit – midagi lihtsamat nagu ei olekski, ainult et miskipärast on nii pagana raske neid lihtsaid asju kunstis tabada.
THEATRUM tähendab teatrit. Et asi kindel oleks, vaatasin ka sõnastikust järele. Kuidas seda nime nüüd võtta? Oleks nagu hästi leebelt tagasihoidlik ja pretensioonitu. Ei pea aga kuigivõrd vaatenurka muutma, et kätte paistaks, et nõudlikumat enesenimetamist olla ei saagi.
Niisugune kaksipidisus on võluv. Ka seetõttu, et mõlemad variandid on õiged ning selles alles vähe tuntud teatriorganismis koos. Pretensioonikust ei ole (välispidisus, soov üllatada jne). Samal ajal on tegemist võimeka tegija äärmiselt tõsise suhtumisega, kõrge nõudlikkusega, mis tähendab ka kõrget vaimsust.
THEATRUM tähendab teatrit ning sellele lisaks huvitavat nähtust Eesti teatrikaardil.