„Tabamata ime”: ma ihkan alla vaadata

Pille-Riin Purje
«Tabamata ime»: ma ihkan alla vaadata…
Postimees 2. detsember 2020

Eduard Vilde «Tabamata ime» esietendumine Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva nädalal on tähendusrikas. Panso lavastas näidendi 1965. aastal TRA Draamateatris, peaosades Ants Eskola, Velda Otsus, Linda Rummo. Panso viimased õpilased 7. lennust on loonud nüüdseks viis «Tabamata imet», kolm neist lavastused tudengitega. Merle Karusoo kahel korral: diplomilavastus 1975 (Leo Saalep – Urmas Kibuspuu) ja 20. lennuga 2001; Ago-Endrik Kerge telelavastus 1983, Priit Pedaja lavastus draamateatris 1992.

Vilde keele ja stiili õpe

Klassikateksti väärtus on ammendamatus, avastuslikkus. Lembit Petersoni lavastuses kõlab Vilde tekst minimaalsete kärbetega ning 1912. aasta väljaande põhjal. Mõnigi sõna kuuldub esmakordsena, näiteks Eeva Marlandi kuulsas lauses ime tabamatusest «suurt ja ainuslist», kõrvaharjunud ainulise asemel. Noortele laval on Vilde keele ja stiili vahendamine ainusline õppetund. Kuid uudsus ei piirdu sõnadega, oluline on mõte.

Mängitakse kahes koosseisus, see loob põnevaid võrdlusvõimalusi, üksnes kaks osatäitjat jäävad mõlemas variandis samaks. Hinnangute andmisel maksab «algajate edimese katsekese» (Vilde «Pisuhänd») puhul olla ettevaatlik, andestatagu süvaanalüüsi puudumine, mida kirjutada õnneks leheruum ei võimaldagi. Kinnitan, et üliõpilaste avastamisel on III kursuse «Tabamata ime» tubli hakatus.

Kolm peaosalist on koosseisudes tõesti eriilmelised. Mõlemale Leo Saalepile tundsin südamega kaasa: Jaan Tristan Kolbergi puhul mõjub kogu väline olek haprana, illusioon piinatud klaverikunstnikust kujuneb distantsitum, samas on see Saalep täiskasvanum; Hardi Mölleri värelevate pianistisõrmede ja püsitu liikumisega Saalep on suur laps, kelles heitlemas närvlikkus ja hele lootuseküllus, mistap on lootuste purunemine valus. Lilli Ellerti roll paotub iseäranis avaral tunnete­skaalal: Maria Teresa Kalmeti puhul lausa üllatab, kuis Lilli võib äratada poolehoidu ja mõistmist oma kirglise tunnustuse- ja armastusevajadusega; Tuuli Maarja Põldma Lilli liigub selle rolli traditsioonilisema, võimukama kättemaksuni. Kõige mõistatuslikum näikse olevat päiksenaise Eeva Marlandi osa: Margaret Sarve Eeva jääb oma «taewasinise rahuga» nõnda kõikemõistvaks ligimeste vastu, et peaaegu ärritav, küll tahaks tema hinge lahti muukida; Maria Ehrenbergi Eeva on soojatoonilisem, tema armastus Leo vastu hellemana nähtav. Sugenes unistus kindlad koosseisud ka segamini paisata.

Lilli õe Paulana on Marta Aliide Jakovski emalikum, Merlin Kivi nipsakam, iseteadvad inimesetundjad mõlemad. Gustav Laurits on Hardo Adamsonil uljal koomikatuhinal maalitud, Erik Richard Salumäel vaoshoitum. Elevust toob stseen Lauritsa Vanemuisele pühendatava väikevaraga (saali naerukahin annab Vanemuisele teatrinime lisatähenduse!), kui Juta-preili (Tuuli Maarja Põldma või Maria Liive, kumbki kenasti sama tõugu oma ema Paulaga) kõrvale ilmuvad poisid Lembit ja Endel (Paul ja Sander Koff), kenasti korrektsed, aga muhedalt vembukad. Just siin sündis kui kogemata, kerge koomikaga üks võtmeviive. Isa Gustav tõdeb kõnes Saalepile, kuis eestlased on pidanud suurte haritud rahvaste poole üles vaatama – seda kuuldes rändavad poiste silmad küsivalt üles. Jätkem see hetk meelde!

Seltskonnalõvide trios Kõrend – Vaik – Kurg rännatakse tragi vaimukusega rollist rolli, siingi erineb koomikakraad. Kõrendi pidukõnet lausuvad Kalju-Karl Kivi ja Mark Erin Savi kumbki oma Euroopa-knihviga. Õige magus on kainuseapostel Kure osa: Alden Marcus Mayfield jõllitab valvsalt vuntsipuhmast; Karel Käos kulgeb pedantsete linnusammudega. Hardo Adamsoni doktor Vaigu elumehemaneerides viirastus viivuks Vilde Casanova-pale; Karel Käose Vaik ihaleb Lillit vaoshoitumalt.

Mänguruum teiseneb

Kunstnik Magnus Kullina söandab Mark Erik Savi olla Eeva vastu siiram ja nukram; Alden Marcus Mayfield tõmbab tihkema reipuserüü üll, ent eks rebene seegi. Lauljanna Salme Pedak on Maarja Mõtsal nüansseeritud malbe huumoriga.

Neljandas vaatuses, Saalepi kontserdil ja banketil, teiseneb otsustavalt mänguruum ja stilistika. Ott Kanguri stiilses stsenograafias nihkuvad vaheseinad, tegevuspaikades vahetuvad valgusega projitseeritud pildid. Muuseas, kui märkasin Eeva meetalu seinal valgusest ristikujulisi aknatrelle, jäingi mõistatama, kas oleks see kodu Saalepile õnnistus või uus vangla.

Banketti markeerib salvrättidega kaetud toolide rivi, pidutsejad saaliga silmitsi. Kontserdipublikumi vaheseintetagused kommentaarid ja liikumisjoonis annavad teise dünaamika ja repliigirütmi. Põletav pilge on eesriide aupaklikus üleskergitamises maestro Saalepi ees.

Ilmvõimata oleks vaikida organist Heinmanni etteastest. Hallipäine vanahärra oma südantvalutava monoloogiga on sedavõrd usutav, mitte pelgalt grimmi, vaid just sisima elukogemuse tasandil, et tuleb end tublisti veenda: see ongi seesama Jass Kalev Mäe, kes mängib teismelist kutti lavastuses «Poeg»! Tähenduslik on, et Heinmann banketilauda ei ilmu.

Helikujunduses (Matis Leima) põimuvad algusest peale klaver ja kuljused. Kuni Saalepi murdumisel narrikuljuste kõlin sedavõrd võimust võtab, et seltskond kui inimkuljusteks moondub. Banketitoolid varisevad hääletult. See lühike ja lööv, ehmatav ja heidutav kõlisemine kasvab traagiliseks kulminatsiooniks – sõgeda kunsti «tegemise» ehk ebajumalate kummardamise tähiseks.

Nüüd selgineb tähenduslikuks eelmainitud viiv, mil lapsesilmad küsivalt üles vahtisid. Nüüd kumiseb mälus Lilli ülestunnistus õde Paulale esimeses vaatuses: «Ma ihkan alla vaadata! Ma pole üles vaatamiseks sündinud.» Leo Saalepi hingekarjatus on suunatud üles. Seda jagavad vaheseina taga kõik. Paluvalt vaatab üles Eeva, kartlikult Lilli – kahe Lilli erinevus ilmneb nimelt ses pilgus.

Taamal aga seisatab Heinmann, muusikant rõõmu pärast ja südametunnistus, murelikul vaatel Saalepit silmitsemas. Lembit Petersoni «Tabamata ime» finaalis sisaldub neetud varjuringist pääsemise lootus.

viide allikale