Suur maailmateater – iga osatäitja väärib kiidusõnu
Maie Tuulik
Õpetejete Leht 19. september 2023
Enne jõule etendub Theatrumis taas väga hariv etendus „Suur maailmateater”. Kui oleksin õpetaja, viiksin oma õpilased seda kindlasti vaatama, sest näen selles näidendis head võimalust arutleda elu, surma, meile antud aja, meie võimaluste ja rollide ning teiste inimeste üle meie elus.
Jumalik käsk „Armasta teist nagu iseennast ja tee head!” võiks jõuda iga inimeseni. Ehk aitaks see kaasa püüa-päeva-filosoofiast juhinduvate ja depressiooniga võitlevate noorte hulga vähenemisele. Loota ju võib.
Tehke head …!
Kas olete tundnud mõnusat ootuspinget, kui istute ooperis ja orkester hakkab pille häälestama? Ja elevust siis, kui dirigent tõstab taktikepi ja orkester alustab? Kardinad avanevad ja etendus algab.
Samamoodi rullub Theatrumi laval lahti „Suur maailmateater”. Näitlejad kõnnivad ringi, ringutavad, räägivad, mõmisevad, naeravad ja vahivad publikut. Kohe-kohe algab etendus. Oma troonil istuv Autor (maa ja taeva Looja) sätib pähe kiirekrooni ja alustab oma monoloogiga. Maailm (lavastaja) jutustab omaenda tekkelugu, kuni järg jõuab inimese kätte. Ja sealt nad tulevad – hallid ühetaolised kägarad, kel pole nägu ega hinge. Nad saavad need alles rollitäitmise käigus.
Nende rollid on universaalsed, need pole aastatuhandete jooksul muutunud: Kuningas, Kasinus, Ilu, Rikas, Põllumees, Vaene ja Laps. Rolle ei saa tagasi lükata, kuid nende täitmisel on inimestel vaba tahe, nad saavad omaenese arusaamise järgi tegutseda. Kes tunneb, et ei saa hakkama või on oma teelt kõrvale kaldunud, saab Loojalt juhtnööre. Läbi kogu etenduse hõikab Armu Seadus oma heliseva häälega julgustava ja lohutava hüüde: „Tehke head, sest Jumal on Jumal!”
Maailmas pole midagi muutunud
Enne veel, kui näitlejad oma rolle mängima hakkavad, annab lavastaja (Maailm) neile vajalikud rekvisiidid: Kuningale krooni ja palmioksa, Kasinusele kuivanud leivatüki ja palvehelmed, Ilule silmapimestava jume ja veetluse, Rikkale kulda ja karda, Põllumehele kõpla igapäevase leiva hankimiseks. Emaihus surnud laps ei saa midagi ja Vaese seljast võetakse ära tema oma kuub.
On see äratundmisrõõm või pigem ehmatus, kui saad aru, et maailmas pole midagi muutunud? Pole vahet, kas elad 16. sajandil Hispaanias või 21. sajandil Eestimaal.
Aga pikalt neil aega oma lugu jutustada ei ole. Sisenetakse uksest, mis kannab silti „häll” ja lahkutakse uksest, mis kannab silti „haud”. Ja nii nad ükshaaval lavalt minema lähevadki. Ainult Vaene ja Kasinus lahkuvad rõõmsal meelel, kõik teised tõrguvad. Ükski protest ei aita, nende aeg on otsas.
Ometi kutsub lavastaja nad surilinaga kaetult veel kord enda ette, et ära võtta asjad, mida ta neile kasutada oli andnud. Kuningalt võetakse ära kroon ja palmioks, Ilult veetlus ja sära, Rikkalt kuld ja kard, Põllumehelt kõblas ja Kasinuselt palvehelmed. Kõik see maailma varandus oli neile antud vaid laenuks.
Kutse Jumala pidulauas endale koht leida saavad vaid Vaene ja Kasinus. Kuningas, Põllumees ja Ilu peavad läbima puhastustule. Lõplikult heidetakse pimedusse ja vaevadesse vaid Rikas, kes elas kogu oma elu kalgi südamega ja nautis igasuguseid mõnusid. „Tema süü on selles, et ta loodusest antud ebavõrdsust on teadlikult süvendanud. Tema püüa-päeva-filosoofia ammendab end varem või hiljem,” on kirjas kavalehel.
Miks ma sisu ümber jutustan?
Taustateadmisteta võib ka see näitemäng tunduda veidrana ja kohati moraliseerivanagi. Mäletan, kuidas ma juba suure inimesena esimest korda ooperisse sattudes suures hämmingus olin, kui laval ainult lauldi. Ma ei mõistnud, kuidas saalis istujad seda tõsiste nägudega ja süvenenult jälgida suutsid. Mind ennast ajas itsitama. Ma polnud saanud juhatust, ma ei mõistnud ooperi keelt.
„Tegelikult on Pedro Calderón de la Barca näidend „Suur maailmateater” kogu maailma teatri üks pärlitest,” kirjutab tõlkija Jüri Talvet.
See ühevaatuseline näidend räägib kogu inimkonna loo piibelliku maailmaloomise legendi järgi. Tekstis on repliike ja viiteid Piibli tegelastele (Jesaja, Hiob), keda me ei tunne. Ilmselt on ka tollane maailmapilt enamikule meist kauge ja võõras. Nii on ehk raske arugi saada, kuidas see inimlik näitemäng meid kõiki ka täna puudutab.
Ilmselt on paljud meist lugenud või kuulnud Shakespeare’i värsiridu: „Maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi; vaatusteks on seitse eluiga.” Kas saame aru, et see käib ka meie kohta?
On ju teada, et inimest kõnetab vaid see, mille üle ta ise juba juurdlema on hakanud. Näiteks hinge olemasolu. Ühes „Plekktrummi” saates vastas tippkirurg Peep Talving saatejuhi küsimuse peale „Kas te usute hinge olemasolu?” kindlalt jah.
Ka näidendi järgi sünnib inimene siia maailma materiaalse tombuna ning alles viimistlustöö tulemusena oma rolli täites areneb hing ja inimese individualiteet. Valmiskujul seda meile kaasa ei anta ja hauas pole muutumine enam võimalik. Paraku ei anna meie koolid (erandiks on kristlikud koolid) teadmisi vaimse maailma olemasolust, mistõttu meie vaim loperdab tuulelipuna siia-sinna ning vohab esoteerika.
Näidendi teksti võib soovi korral ka ise lugeda TÜ kirjastuse väljaandes (2006). Värssides teksti on teadagi väga raske lugeda. Hoopis teine asi on seda suurepäraste näitlejate esituses kuulata ja vaadata. Kaasa räägivad ajastukohane riietus, poosid, žestid, näoilmed ja häälevarjundid.
Lavastaja Lembit Peterson on teinud briljantselt särava ja kaasahaarava etenduse. Iga osatäitja väärib rohkelt kiidu- ja tänusõnu.