„Rahustav ja julgustav pilguheit hingepeeglisse”
Pille-Riin Purje
Postimees 26. detsember 2023
Dokumentaalseks aluspõhjaks seitsmeteistkümne Compiegne’i karmeliidi hukkamine Suure Prantsuse revolutsiooni terroris 17. juulil 1794. Nõnda on karm lõpp algusest peale ette teada – nagu tragöödia puhul ootuspärane. Seda olulisemaks aga muutub teekond finaalini, nii kujundlikus kui läbini konkreetses tähenduses: keskendub see lavailm ju surmale, inimliku surmahirmu ületamise võimalusele, võimatusele, võimetusele. Ja surma kaudu elule, lootusele, väärikusele, vaimsele ja hingelisele vabadusele.
Kahekõne surnuga
Peategelased on karmeliitide ordu õed. Nagu selgitab ülemõde: „Me pole lihasuretusasutus ega ka vooruste varakamber, me oleme palve kodud…” Igavikuline ja rituaalne põimub kõige elulisema samastumisega. Esimese vaatuse lõpp on kloostri ülemõe, ema Jeesuse Henriette (Liina Olmaru) mõjusa surmastseeni päralt. Vaheaja tähisena aplodeerida tundus kohatu, ometi on see siiras tänuavaldus näitlejale.
Olmaru tühistab meelekindlalt ja keskendunult Tom Stoppardi Guildensterni põlguserepliigi, mis ju samuti surmahirmust laetud: „Näitlejad! Te surete sada tuhat pealiskaudset surma, millest ühelgi pole seda intensiivsust, mis elu välja pigistab…” („Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”). Me elame praegu surmast ja surijatest võõrdumise ajastul, mil peaaegu argine norm on ise surma ees silmad kinni pigistada, mitte surijale silma vaadata ega surnu silmi sulgeda. Vahetu kahekõne surmaga puhastab hinge. Dialoog ei ole lavastuse pealkirjas juhuslik mõiste.
Lugesin kokku kõik lavastused Theatrumi kodulehel, alates 1995. aastast. „Karmeliitide dialoogid” kannab väärikat numbrit: 100. Maria Petersonile on see kahekümnes lavastus; kui varem on olnud põhjust kiita tema komöödianärvi, siis nüüd jõudis lavale kompromissitu, kirgastav tragöödia. Eelaimust ses suunas kandis Ionesco „Kuningas sureb” (2021) finaal.
Theatrumi lavaruumis (kunstnik Andri Luup, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundaja Marius Peterson) pole midagi üleliigset. Ajaloolisi fakte projitseeritakse kiretus masinakirja-rütmis ekraaniseinale, emotsionaalsemaks austusavalduseks jääb karmeliitide hauatähis. Vargsi kehtestab end peegli kujund. Lummav on viimase pildi lahendus, liikumisjoonis, lauluhääled. Kogu misanstseenide ja žestide süsteem on nõtkelt läbikomponeeritud, alates markii de la Force’i (Lembit Peterson) ilmekas-iroonilisest toetumisest veinipeekritele ja lõpetades õde Constance’i (Merlin Kivi armas roll) liigutava lapseliku lehvitamisega Blanche’ile.
Ülikõnekas alltekst
Karmeliidikloostri õdede lavaeludest kujuneb südamlik koondportree. Kloostri vaimuliku osas hoiab ja toetab õdesid täpse isetusega Ott Aardam. Pinev allhoovus tekib kahe uue ülemõe kandidaadi vaikses, vaibumatus vastasseisus, mis ometi ei katkesta mõlemapoolset lugupidamist: ema Püha Augustinuse Thèrése’i (Anneli Tuulik) ja ema Inkarnatsiooni Marie (Laura Peterson) suhtumine ja missioonikindlus on selgesti loetav, iga intonatsioon ja miimikanüanss viimistletud.
Küllap mahukaim ülesanne, kuristikpõhjatu hingeruum kuulub noorukese Blanche’i rollis Maria Ehrenbergile, tema lavaelu jääb helgemaks kui tekstikihtidest annaks välja lugeda. See tähelepanek on siiski ennatlik, avastuslik ja rikas teekond alles alanud.
Ülikõneka alltekstiga on lavastatud ja mängitud kloostrisse tungivad, seal oma seadusi kehtestavad komissarid (Helvin Kaljula ja Tarmo Song) ning linnaametnik, kohtunik (Mark Erik Savi). Põgusa koomikavarjuga kohtlusest määravamaks kasvab revolutsionääride ohtlik iseteadlikkus. Mõnitav toon reedab ebakindlust, ent kloostri aadressil lendu lastud pilkefraasid „komöödia” ja „totter maskeraad” sisaldavad liigagi äratuntavat ajavaimu. Nõnda fikseerib Theatrumi uuslavastus tänaseid närvlikke pulsilööke ja kurjuse jäist hingust, aga loob inimliku hapruse ja vapruse kaudu valusa ja õrna, julgustava dialoogisilla üle sajandite.