Kertu Kalmus
Ott Aardam kodupubliku ees. Selle Teisena
Saarte Hääl 20. veebruar 2013
Eile õhtul etendus Kuressaare linnateatris Theatrumi lavastus “Ma olen tuul”, tuues vaid kahe näitlejaga tükis kodupubliku ette Ott Aardami.
Lembit Petersoni lavastus, mis nägi ilmavalgust jaanuari lõpul pealinnas, on publiku ette jõudnud ka Võrus ning rändab pärast Saaremaale põikamist veel mõnda Eestimaa linnakesse. Tegijate sõnul on see piireületav ja lummav lugu ühest äraminekust ja selle mõista püüdmisest. Sellestki, millise hinnaga lahkumine ja leppimine inimestele tuleb. “Ma olen tuul” on Jon Fosse loomingu kvintessents. Selles on vaikust, mis mõjub muusikana, ja sõnu, mis on justkui lihtsad, aga mille taga peituv maailm on mõtlemapanev.
Vahetult enne Kuressaares lavale tulemist Saarte Häälega kõnelenud Ott Aardam tõdes, et kuna etenduses on vaid kaks näitlejat ja nende tegelaskujudele pole isegi nimesid antud, on autor rõhunud osalt lihtsusele. “Seal on Üks ja Teine. Mina olen see Teine,” rääkis Aardam, kelle hinnangul on Fosse võtnud ilmselt eesmärgiks puhastada tekst kõigest ülearusest. “Juba see, et ta pole tegelastele nimesidki andnud, näitab, et ta on läinud olmereaalsusest välja,” arutles Saaremaalt võrsunud näitleja.
Marius Petersoni ja Ott Aardami tõlgenduses on viimase sõnul need Üks ja Teine sõbrad. Teine neist noorem kui esimene. Esimene neist on see, kes on läinud, teine see, kes jäänud.
Kahemehetükk nõuab ühtteist ka vaatajailt. Vähemalt seda, et enne etendust jäetaks igapäevamured ja -mõtted teatrimaja ukse taha ning saalis mõeldaks kaasa vaid sellele, mis lavalt paistab-kostab. “Fosse kirjutatu on hästi mitmekihiline. Vaataja, kes tahab tükki süvitsi minna, leiab sealt palju,” sõnas Ott Aardam. Paigust, kus tuulena laval juba käidud, on publikult lavalolijaile peegeldunud kaasamõtlemine ja mõistmine. “See on selles mõttes isegi kummaline, sest materjal jätab palju tõlgendamisvõimalusi. Tagasiside on olnud huvitav, sest inimesed panevad seda lavastust oma peas väga erinevalt kokku.”
Ootused Kuressaare teatripublikule olid Aardamil ses osas samuti suured. Seda muu hulgas kindlasti seetõttu, et kodupubliku ees üles astuda on hoopis midagi muud, kui mujal oma roll vaatajate ette tuua. “Kodupubliku ette tulla on meeldiv, samas eks see ole ka keerulisem, sest kui on tuttavad silmad saalis… nende ees on üks lisavastutus nagu veel.”