„On palju asju, mida pimesi paremini näeb…”
Pille-Riin Purje
Postimees 31. oktoober 2025
Karl Ristikivi kuuldemängule annab õige kõla Taavi Kerikmäe helikujundus.
Tegelaste loendis ei ole nimesid, ehkki dialoogides mõni nimi kõlab.
Psüühikasügavike kohal hõljub kerge kriminaalsem hoovus.
Theatrum tegi publikuga põneva eksperimendi: enne saali sisenemist anti kõigile pimendavad silmaklapid, kuulajad talutati saali ja lõpuks saalist välja, lavaruumis ringi vaatamist ei olnud ette nähtud. Eks lausu peategelane: „Sellel, mida me näeme, pole ju meiega mingit pistmist. Kõik on siin sees, kas pole?”
Karl Ristikivi kuuldemäng „Pimenägemine” (pseudonüüm Kent Jansson, 1950) ilmus Loomingu Raamatukogus 2012. aastal, rootsi keelest tõlkinud Mari Allik. Theatrumi sarjas „Kuulamised” lavastas „Pimenägemise” Ott Aardam. Kuuldemängu on kutsutud draama pimedaks õeks ning raadioteatrit nähtamatuks teatriks, sellegipoolest ei kuula me ju (alati? kunagi?) kinnisilmi, näiteks autoroolis oleks see eluohtlik.
Samuti ei toimu kuuldemängu tegevus ilmtingimata pimeduses, kuigi maailma esimeses kuuldemängus just niimoodi oli: Richard Hughesi „Hädaoht” („A Comedy of Danger”, Londoni Raadio 1924) algab avariiga maa-aluses kaevanduses, valgus kaob. Meie raadioteatril, mille isaks Felix Moor, on jäänud veel paar aastat 100. sünnipäevani, aga kuuldemäng kui audiokunsti väärikas traditsioon kipub vägisi hääbuma. Seda ehedam on rõõm Theatrumi „Pimenägemisest”.
Tunnistan puhtsüdamlikult, et rikkusin korduvalt mängureegleid, kergitasin vargsi silmaklappe, lisaks kuulamisele ka vaatlesin. Raadioteatri toimetajana oli kiusatus protsessi seirata vastupandamatu, elus on mul olnud õnne jälgida kuuldemängusalvestusi raadiostuudios. Nägin, kuidas osalised ruumis liiguvad, käes valguslambiga tekstipuldid. Rolle vahendati keskendunult, vajadusel hiiliti hääletult, repliike saadeti nappide žestidega. Helirežiis kuuldusid sammud kruusateel, uksepaugatused, Taavi Kerikmäe timmitud helid ning sündmustikku sisse kirjutatud saatuslik muusika.
„Pimenägemise” saladuslikkus ja mõtisklev meeleolu sobib Theatrumisse. Samas ei puudu psüühikasügavike kohal kerge kriminaalsem hoovus. Võrdlus Ristikivi romaaniga „Hingede öö” on möödapääsmatu, aga Theatrumi kontekstis heiastus T. S. Elioti „Kokteiliõhtu”, mis peaaegu „Pimenägemise” kaasaegne. Ajasild tekkis Marius Petersoni mõistatuslike rollide kaudu, niipea kui Külm Hääl lausus sõna „sanatoorium”, sähvatas läbi mälu „Kokteiliõhtu”. Paralleele võib luua teisigi, näiteks mõelda Maeterlincki loomingule.
Tõepoolest, tegelaste loendis ei ole nimesid, ehkki dialoogides mõni nimi kõlab, autor on hoopis kirjutanud: Rahulik Hääl (Lembit Peterson), Inimese Hääl (Helvin Kaljula), Külm Hääl jt. Huvitav, et Naise Hääl (Laura Peterson-Aardam) on erandina jäetud iseloomustava kõlavärvi-sõnata, ju siis läbini enigmaatiline. Ilma naiseta intriigi ei sõlmuks.
Üks läbivaid tekstimotiive ongi pimedus, nii keskse tegelase paradoksaalse seisundi kui teda ümbritsevate arutelmade kaudu. „Ta ei taha näha ja võib-olla ei näegi. Aga ta kuuleb ja peab kuulma,” sedastab psühhiaater, lavastades patsiendile riskantse šokiravi. Ebakindel Hääl (Tarmo Song) lausub: «Teise inimese hinge sisse ju ei näe.” Naise Hääl aga peab õudseks, kuidas doktor „näeb tõesti inimestest läbi, nagu oleksid nad klaasist”. Veel on korduvad kõrvatorkavad märksõnad „alastus”, „alasti hinged”, „tõde” ja „vale”. Korraks välgatab tekstis Valede allee, justkui viibe Tammsaare romaanile, säälsamas ligidal vilksatab Ibseni „Peer Gynt”, viitena Griegi muusikale.
Rahulik Hääl raamistab sündmustikku vaatlejana – või ka kuulatajana. Lembit Petersoni hääl nendib alguses rahuga, et temal ei ole kella: „Imelik, et tänapäeval peavad kõik inimesed minuteid lugema.” Publiku silmaklappidel on veel üks suur voorus: pimenägemine kasvatab suutlikkust keskenduda, nii ei teki kiusatust kiigata kella, ammugi mitte helendavat ekraani. Mulle tundus, kui salakesi ümbrust piidlesin, et saal kuuletus mängureeglitele meeleldi. Aplaus kostis pimeduses omajagu absurdsena, ehkki võis kujutella näitlejaid kummardamas. Samas, finaali kaoslikkus justkui välistas kummardamise rituaali. Tagasi mõeldes tundub, et kui oleksime saalist lahkunud silmaklappidest vabastatuina, siis ehk oleksime jäänud silmitsi rahuliku häälega vana mehega, kes meid imestava ja mõistva pilguga koduteele saadab.
Inimese Hääl: Kas me lendame üle või sukeldume alt läbi?
Külm Hääl: Lendame üle mille või sukeldume mille alt?
Inimese Hääl: Reaalsuse, nagu doktor ütleb… Tõe, alasti tõe. Ja ilusa alastuse, mida mina ei näe…