Maris Balbat
Nii palju Hamleteid
Maaleht 30. oktoober 2003
Tallinna Katariina kiriku saal on täis villastesse tekkidesse mähkunud inimesi, kes vaatavad Lembit Petersoni Theatrumi lavastust “Hamlet”.
Iga uus “Hamleti” lavastus äratab paratamatult huvi. Ikka oodatakse uusi tõlgendusi, ootamatuid vormivõtteid, uutmoodi Taani printsi. Eesti viimaste aastakümnete “Hamletid” on neid ootusi kas ühel või teisel moel enamasti ka täitnud.
Panso võimust ja vaimust
Kesk- ja vanemaealiste teatrimälu ulatub tagasi Voldemar Panso Noorsooteatri “Hamletini” aastal 1966, kuigi on kahtlemata neidki, kes mäletavad Kaarel Karmi teatraalset ja romantilist Hamletit neljakümnendail.
Panso julges oma lavastusse võtta Hamletiks 58aastase Ants Eskola ega pidanud kahetsema. Muidugi ei mänginud Eskola nooruslikult mässumeelset printsi: tema Hamlet oli vaiksetes toonides antud elukogenud ning läbinägelik traagiline kuju.
Panso võimu ja vaimu vastuolust rääkiv lavastus tekitas toona laia vastukaja, seda käisid vaatamas ja sellest kirjutasid teatrikriitikud Moskvast, Leningradist, Helsingist, Riiast, Vilniusest ja mujalt. Lavastuse fännide hulka kuulus Adolf šapiro.
Kindlasti on see jäänud meie kõige enam väljaspool Eestit tähelepanu äratanud “Hamletiks”. Tõenäoliselt ka selle näidendi kõige enam kunstiliselt õnnestunud ja terviklikumaks lavastuseks.
Järgnes Panso õpilase Mikk Mikiveri lavastus 1978. aastal Draamateatris. Hamletiks oli tookord 30aastane (täpselt Hamleti vanune) Juhan Viiding.
Viiding tegi väga huvitava rolli. Tema Hamlet oli intellektuaalne, vaoshoitud, isegi jahe või asju nagu pisut kõrvalt vaatav. Traagika emotsionaalsem peegeldus jäi tagasihoidlikuks. Lõpukatarsise mõjulepääsu takistas seegi, et Hamleti ja Laertese duell toimus vaataja eest varjatult, lavaesises süvises.
Noortepäraste märkidega
Mikiveri lavastus kandis endas eeskätt sotsiaalset sõnumit, keskendudes Hamleti ütlusele “aeg liigestest on lahti”. Sel eesmärgil oli lavastaja teinud Shakespeare’ile omapoolse tummstseenilise lisanduse: kuningat “hiirelõksu” stseenis ärritanud näitlejaid-dissidente asutakse jälitama, üks tapetakse. Ajakohane muidugi (sel ajal toimusid meil dissidentide vangistamised), kuigi Shakespeare’i kontekstis liialt otseütlev.
1984. aastal andis Viljandi teatri Ugala juht Jaak Allik Moskva estofiilist kriitikule Rimma Kretšeto- vale võimaluse lavastada Ugalas “Hamlet”.
Kretšetova tegi seda (Hamletiks oli Andres Lepik) ettekavatsetult kontseptsioonivabalt, midagi omalt poolt rõhutamata või esile toomata, lootes sellele, et Shakespeare’i tekst mängib iseenesest. Ometi ei mänginud, lavastus jäi ebahuvitavaks ja üheülbaliseks.
Kaks aastat hiljem tõi Panso õpilane Kalju Komissarov, kes nüüd oli ise lavakunstikateedri juhataja, teatritudengite XIII lennu diplomitööna välja omapärase punk-“Hamleti”. See oli noorte lavastus noortele ning kandis oma vormilises küljes noortele omaseid märke: osal tegelastest oli punksoeng või hokivarustus, kõlas rokkmuusika.
Lavastust mängiti Dominiiklaste kloostri õuel. Vormiliseks uuenduseks oli seegi, et nii Hamleteid kui Claudiusi oli kaks (põhjuseks arvatavasti vajadus kõigile lõpetajatele roll anda). Põhi-Hamletiks oli Toomas Vooglaid (kes teatrile kaduma on läinud), talle sekundeeris tollal punkarina tuntud Merle Jääger. Näitlejaist on rohkem meelde jäänud Epp Eespäeva Gertrud ja Anne Reemanni hauakaevaja.
See oli atraktiivne, omas laadis stiilne lavastus, kuigi sisuliselt ehk palju uut ei öelnud. Jaak Rähesoo on lavastuse kohta kirjutanud, et seda etendust oli huvitav vaadata, aga temast oli vähe mõelda.
1997. aastal tõi Mati Unt Vanemuises lavale “Hamleti tragöödia”, millele oli ise Shakespeare’i järgi proosateksti kirjutanud. See oli vormiliselt – ja ka sisuliselt – veel ootamatum “Hamlet” kui Komissarovi punklavastus.
Raevukas ja kibestunud
Taani printsi mängis 40aastane Hannes Kaljujärv. See oli vihane, agressiivne, raevukas ja ka kibestunud Hamlet. Tormiliselt väljendas ta oma maailmatülgastust, ema Gertrudi suhtes ka füüsiliselt vägivaldselt. Ophelia (Liina Olmaru) oli teismeline plika, kes mööda lavakonstruktsioone ronis, Jüri Lumiste Claudius aga ülikonda kandev tänapäeva ametnikku meenutav kuju. Nuhiks osutunud Horatio oli Hamletile vaid valesõber. Tegelased räägivad telefoniga, Helsingöri lossil kõrgub SAT-antenn.
Sedalaadi kaasajastamisi on “Hamletiga” mujal maailmas muidugi küllalt tehtud, selliste hulka kuulus ka omal ajal Moskvas nähtud Ingmar Bergmani lavastus. Undi oma näis väljendavat eelkõige lavastaja skepsist inimese suhtes.
Kuu aega pärast “Hamleti tragöödiat” pidi Draamateatris välja tulema Katri Kaasik-Aaslavi “Hamlet”, mis aga lavastaja ja näitleja(te) vastuolu tõttu lavale ei jõudnudki.
Elmo Nüganen lavastas “Hamleti” Linnateatri uues, moodsa tehnilise varustusega saalis. Ta ei raatsinud uusi võimalusi kasutamata jätta ning tulemuseks oli mitmete väga ootamatute ja teravmeelsete liikumiste ning misanstseenidega lavastus. Kriitika heitis tookord ette, et aur läkski liialt selle peale.
Peaosas oli Marko Matvere, kes juba oma tüpaažilt tulenevalt ei olnud mingi melanhoolne või kõhklustes kõikuv prints, vaid pigem jalad-maas-kuju, poiss rahva hulgast. Vähemalt noorem publik võttis ta vägagi omaks. Üldse on viimaste aegade Hamletites seda kõhklejat-kahtlejat vähem, raevu ja kibestumist sedavõrd rohkem.
Meistrid ja õpipoisid
Lembit Petersoni (samuti Panso õpilane) värskelt lavale jõudnud “Ham-let” mõjub eelnenute taustal traditsioonipärasena. Lavastaja läks riskile, kui Theatrumi suhteliselt vähese mängukogemusega noortele näitlejatele nii keerukad osad mängida andis. Eeskätt käib see muidugi Hamleti osatäitja Marius Petersoni kohta.
Trupp jagunebki kaheks: Theatrumi noorte näitlejate kõrval mängivad kuningas Claudiust, kuninganna Gert-rudi, Poloniust, isa vaimu, hauakaevajat ja esimest näitlejat 40–50aastased kogenud meisternäitlejad. Tasemevahe noorte ja vanade näitlejate vahel jääb lavastusse märgatavalt sisse.
Plusspoolele jäävad Roman Baskini erakordselt huvitav Claudius, Aleksander Eelmaa alati naeratav Polonius (hea inimene, aga kurja teenistuses!), Lembit Petersoni mõjuv ja sugestiivne isa vaim ja kohati ka – näiteks stseenis Ham-letiga – Kaie Mihkelsoni Gertrud, kelle algusest peale leebuva oleku taga on küll pisut raske näha naist, kes Hamletis sellise raevu tekitab.
Enesekindel prints ja halastamatu kuningas
Marius Petersoni Hamlet on temperamentne, koleeriline, pigem enesekindel kui kõhklev, tegus ning väga aktiivne prints, kes end lollitava maski taha peidab rohkem ühestki varem nähtud Hamletist.
Selle kõikehaarava tembutamise ja õukonna lollitamise vastu ei saakski midagi olla (Hamlet peabki hullu mängima, mõnede tõlgenduste kohaselt pisut hull olemagi), kui vaid näitleja suudaks samal ajal selle varjus nähtavana hoida ka Hamleti tõelise vaimse ja mõtliku pale.
See kahekordse mängu ülesanne näib vähekogenud näitlejale kohati üle jõu käivat. Nii võibki juhtuda, et Hamlet hakkab mitte ainult neile, keda ta lollitab, vaid ka vaatajale jätma pisut eblakat ja mitte tõsiselt võetavat muljet.
Saalis tekib hiirvaikus mitte Hamleti “Olla või mitte olla” monoloogi ajal, vaid hoopis vapustavas stseenis, kus Roman Baskini Claudius eeslaval oma sisevõitlust peab. Baskini näitlejameisterlikkus teebki sellest lavastusest suuresti Claudiuse-“Ham-leti”. Sedavõrd huvitavalt kujutab ta Claudiuse arengut: alguse heast papalikust kuningast hilisemaks kaineks ja halastamatuks maffiabossi meenutavaks meheks.
Noortest näitlejatest näis Maria Petersoni Ophelia algul ehk liigagi pretensioonitu-malbena, kuid ta avanes tõesti huvitavalt hullumise stseenis. Arvestades ka varem tõetundeliselt mängitud Antigonet, võib teda pidada igati perspektiivikaks näitlejaks.
Pedagoogilisest seisukohast võttes oli koosmäng tippnäitlejatega Theatrumi noortele muidugi parimaks mõeldavaks kooliks. Selle vilju võime maitsta ehk mõnes Theatrumi hilisemas lavastuses.