„Näitemäng” näitlikustab nähtamatut
Meelis Sütt
õhtuvaikuses
õõtsub sääl ootel sadam
laevaigatsust
(MS)
Theatrumis mängitav Jon Fosse „Näitemäng” toob vaataja-kuulaja üleminekute piirile.
Etenduse edenedes visandatakse vaimusilmne nägemus, et nii mõneski eraldusjooneks mõeldud kitsas kriipsus võib sisalduda hoopis laiem ala – võimaluste ruum tähenduste väljal.
„Näitemängu” sündmused toimuvad sadamakail laeva oodates. Kais kujustuvad ihaldatud üleminekud ja unistuste täideminekud, ajutised ja lõplikud äraminekud, üha uued taastulekud ja püsivaid (maha)jäämised. Maa ja vee, mineviku ja tuleviku vaheliseks piiriks loodud pinnal valgustatakse tundeelus toimuvat hirmusegast mässu altminekute vastu, ärevusi millestki ilmajäämise ja kellelegi allajäämise ees ning meile inimestena nii omaseid, möödumise-ootusele rajatud lootusi.
Me näeme igapäeva askeldustest meelemärkusele tulemise ärevust, mille stsenaariumi kaasautoriteks on ühelt poolt hullumise ihalust pelgav, ainuvalitsemist taotlev, sisemiselt piitsutav taltsutaja, ja teiselt poolt – piire tunnetav, kuid ka uuele avatud piirivalvur. Näitemängus vastanduvad, põimuvad ja segunevad sümboolne ning konkreetne, kehaline ja vaimne, siirus ning manipulatsioon.
Etenduse kulgedes sugeneb aimdus, et näitemängu illusioorne tegelikkus võib olla teatud mõttes reaalsem ja tõepärasem kui psüühiliste kaitsete poolt moonutatud argise tegelikkuse taju.
Mängu välisest jälgimisest saab peagi hoogne sisemine kaasahaaratus. Igapäevaste repliikide vahendusel visandatakse lava-kaile aja- ja elutaju subjektiivsus ja suhtelisus, unistuste kujutluslikkuse ja kujutlustes pettumise tegelik mõju. Alguse ja lõpu sirgjooneline järgnevus vaheldub kujutluslikult lõputute korduste uute algustega. Piir absurdsuse ja sürreaalsuse vahel mängitakse näitlikult eluliseks, kahevahelolekuid pühitsevaks keerukaks vaimseks valemiks.
Lõppu jäävad kummitama – või pigem õnnistama – küsimused: mil määral on võimalik ära tunda ja eristada etteantud valikuid vabal tahtel põhinevast loomingust? Ja kui peaks saabuma mingil kujul järgmine Noa laev, siis kes sellele pääsevad ning millise vaimse pagasiga? Kas on millalgi õige aeg või on õige aeg kogu aeg?