NÄDALA TEATER: Oodates laeva, mis tuleb ju ikka
Pille-Riin Purje
13. detsember 2025
Võib-olla alustada vastukaja Jon Fosse „Näitemängule” Theatrumis meenutusest, et pärast lavastuse „Ma olen tuul” (samuti autor Fosse ja lavastaja Lembit Peterson, 2013) vaatamist ei suutnud ma telefoni sisse lülitada, kood oli korraks mälust tuulde lennanud, numbrite järjekord segi paisatud. Telefon on nüüd teine, kood sama.
Võib-olla kergest hämmingust, kui lugesin Theatrumi kavalehelt, et etendus on ühes vaatuses ja kestab tund ja 15 minutit. Miskipärast olin vaimu rõõmsalt valmis pannud kolmeks vaatuseks ja vähemalt kolmeks tunniks, otsekui laotuks lavale Jon Fosse „Septoloogia”, viimase aja kaasakiskuvamaid lugemiselamusi.
Aga, parafraseerides poeeti: kõigi näitemängude pikkus ajas on võrdne. Tõeliste, puudutavate näitemängude.
Fosse „Näitemängus” (Sigrid Toominga tõlkes) kõlab väljend: aega parajaks tegema. Heleda sadamakai radadel ja astmetel, mis kaudselt meenutavad amfiteatrit või veel mõnda muud paika, tehakse aega parajaks. Oodates laeva, vaadates näitemängu.
Oot-oot, vaadates või osaledes? Sest see hele rada me jalge all, mida mööda Theatrumi saali siseneme, on osa Kalju-Karl Kivi stiilsest lavakujundusest. Reeglina ei tohiks ega tihkaks publik mööda niisugust teed kui lavaruumi osa sammudagi. Saalist väljudes on süvenenud tunne, et nüüd viib see tee meid laevale, kuigi me seda veel ei näe.
Lavastaja Lembit Peterson on Jon Fosse näitemängu „Näitemäng” kõrvutanud Samuel Becketti näidendiga „Godot’d oodates”. Tõepoolest, „Näitemäng” vahendab ootuse seisundit. Kui saabuvad Mees (Helvin Kaljula) ja Naine (Anneli Tuulik), reisikohvrid kummalgi käte otsas, kui Naine tükk aega kohvreid hoiab, ise kühmu vajumas, hiilib mällu Estragoni repliik: „Miks ta oma kandameid maha ei pane?”
Aga laev ja meri ja näitlejad – see toob meelde Tom Stoppardi näidendi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”. Tema kaudu mõistagi „Hamleti”. Hamleti viimast repliiki, vaikuse tähendust ja olemust, mõtestab Peterson kirjavahetuses Fossega, kavalehelt saab lugeda.
Kella järgi lühike, aga sisemises ajaarvamises septoloogia mahuga „Näitemäng” vastab Fosse Nobeli kõne „Vaikiv keel” kreedole: „Niisiis püüan ma sõna anda vaikivale kõnele.”
Laeva ootavad seitse tegelast, kaks paari pluss kolm näitlejat („inimeste vastandit”, väitis Stoppardi Näitleja), on iga pausi, iga liigutuse, iga ilme kaudu justkui päriselt kohal, samas ometi kummaliselt reaalsuse kohal.
Esimene näitleja – Marius Peterson näikse teadvat üksjagu rohkem kui ülejäänud kuus tegelast, tema seirab publikutki teistmoodi läbinägeva pilguga. Talle oleks nagu antud voli juhtida etendatavat tükki – see kentsakas sõna „tükk” üha kordub ja kordub, muundudes või murdudes tükkidest kokku laotavaks mosaiigiks või pusleks. Aga vahepeal näeme hetki, mil too juhtnäitleja ja teatrijuht ja näitejuht vajub longu nagu nukk, ilma nukujuhita ripakile jäetu. Siis tekib kahtlus, kas mängujuht on mängust väljas – või kus on tõeline mängujuht?
Teine näitleja – Tarmo Song näib haprake, kuigi tema haardest ei saa vabaks.
Kolmas näitleja – Maria Peterson seisab jõuliselt harkisjalu maa- või lavapinnal, küllap seisaks samamoodi ka laeval.
Laevaootajatega liitunud Tüdruk (Maria Teresa Kalmet) ja Poiss (Jonathan Peterson) kiirgavad armunute lootusrikkust, heledust. Soovimata siseneda näitetrupi mängu, tahtmata osaleda tükis, olgu või ajutise asendajana. Kuigi näitlejad kinnitavad, et mäng pole päris. Aga on see usutav väide?
Kas keegi saab ise valida, kuidas ja kellena ja kui kaua suhestuda mängitava tükiga? Kustkohast jookseb lava ja saali piir, päriselt elamise ja näitemängu mängimise piir, kai peal laeva oodates aega parajaks tehes? Kui Poiss püüab kakelda Esimese näitlejaga, põimuvad nad mitte silm silma, vaid selg selja vastu, justkui kahe näoga Janus, kui vaheldumisi näoga saali poole pöörduvad, siis aina mõistata, kumb on parajasti tükis sees, kumb väljas.
Kui noored ja hiljem ka Mees katkestavad laevale mineku (l)ootuse, astuvad kai pealt maha, jäävad kohvritele istuma, seljaga saali poole, kus nemad siis on? Meie ju näeme neid ikka. Aga sel juhul: kus viibime meie? Las näitemäng siis näidatagi nüüd… aga kellele, mida, kuidas, miks, mille nimel, kui kaua veel?
See lühike la(e)vatund on laetud pingsast ja õhulisest ootusest, vaikusest, hämmeldusest, lootusest. Laev tuleb ju ikka: nagu Fosse näidendi pealkiri „Keegi tuleb ju ikka”. Kellele lüüakse laevakella? Kes näeb oma ihusilmaga liginevat laeva, läbi udu? Kes kiirustab, hilineb, jääb seekord laevast maha, kohvritega tükkis?
Pärast „Näitemängu” nägemist on sõnadele ja sõnastamisele lisandunud vaikuse mõõde. Proovid öelda sõbrale nägemist, aga tunned, et ütlesid midagi muud. Suhtlemise kood on muutunud, päheõpitud numbrikombinatsioon enam ei kehti. Kavatsed koju minna sama teed nagu ikka, aga lähed hoopis vastassuunas, kus märkad kodulinna jõulukuu tulede sära esimest korda. Ja meri kohiseb siinsamas, sama tungivalt, aega seiskavalt nagu enne „Näitemängu” algust.