Milleks meile vabadus? Milleks armastus?
Lehte Ilves
Johannese Sõnumid (oktoober 2023)
15. septembril vaatas paarkümmend Haapsalu koguduse inimest Tallinnas Theatrumi lavastust „Iraani konverents”. Tegemist oli Kaire Klesmendi ja Maria Straussi korraldatud kolmanda ühiskülastusega. Esimene oli „Issanda loomaaed” Pärnu teatris, teine „Oh Jumal” Draamateatris.
Kõigi kolme lavastuse keskmes on inimene ja Jumal. Millest see räägib, et ajal, mil ühiskond aina sekulariseerub, on Eesti kolme teatri repertuaaris lavastused, mis käsitlevad inimese ja Jumala suhet? Ja teatrisaalid on täis!
„Issanda loomaaed” peegeldab usklike ja mitteusklike suhtumist Jumalasse ja kui hästi-halvasti tunnevad end usklikud ilmalikus ühiskonnas. „Oh Jumalas” tuleb kimbatusse sattunud Jumal psühhoterapeudi vastuvõtule. Kavalehte tsiteerides: näidend on jumalikkuse, armastuse ja jumaliku armastuse vajadusest, elu mõtte otsingust, inimesest, kes vajab Jumalat, ja Jumalast, kes vajab inimest.
Mullu 7. veebruaril esietendunud „Iraani konverents” on Lembit Petersoni kolmas Ivan Võrõpajevi lavastus („Joobnud” 2014, „Delhi tants” 2021). Näidendi pealkiri ja lakooniline lavaseade – kümmekond tooli ja mikrofonistatiiv – pole kuigi innustav. Kui huvitav üks konverents ikka olla saab! Ent Theatrumit ja Lembit Petersoni võib usaldada, nemad ei peta.
Võrõpajev ei halasta, järgmised 3,5 tundi on vaatajal tegemist, et mänguga kaasas käia. Tekst on tempokas, tihe ja järskude pööretega. Näitlejail on mänguruum õige ahtake: kas oma ettekannet oodates ja teiste jutule kaasa elades toolil niheleda, oma ettekannet esitada või diskussiooni sekkuda, aga nad teevad imet. Igavusest on asi kaugel, vaatajal ei jätku silmi ega kõrvu, et kõike tähele panna, mõista ja meelde jätta. Mõte töötab täistuuridel ja vaheajale minnes tundub, et aju hakkab kohe suitsema.
Kuigi lugu peaks rääkima Iraanist, tundus mulle, et konverentsil esinevad Taani teadlased, paar ajakirjanikku, kirjanik, peaministri abikaasa, Nobeli kirjandusauhinna saanud Iraani poetess jt kõnelevad kõik endast ja Jumalast. Kas Jumal on olemas ja kui ta on, miks ta lubab kõiki neid koledusi, mida inimesed maailmas toime panevad.
Jumalast kõneldakse nii, kuidas kellegi elu on läinud. Ajakirjanik, keda lapsena on kirikus väärkoheldud, läheb närviliseks üksnes Jumala nime kuulmisest. Teisel ajakirjanikul, kes on Iraanis pantvangis olles kogenud koledusi, on Jumalale palju etteheiteid. Ühesõnaga, nii nagu pime kirjeldab elevanti, kirjeldab iga inimene Jumalat.
Hinge läks peaministri abikaasa, heategevusorganisatsiooni presidendi (Anneli Tuulik) pihtimus. Ühe projekti raames kuu aega džunglikülas elades märkas ta, et inimesed on seal puruvaesed, aga õnnelikud. Heaoluühiskonnas on inimesel kõik olemas, aga ta ei ole õnnelik, midagi jääb puudu. Midagi oli puudu ka mitmel teisel kibestunud või endasse armunud tegelasel: kellel armastusest, kellel andestusest, kellel tänulikkusest. Või Jumalast?
Tundeid ei hoita enam tagasi, pinge kerib. Ootamatu pöörde toob loosse viimasena esinenud Iraani poetess (Maria Peterson). Poetess on oma värsside pärast istunud 20 aastat vangistuses, tal oleks küll ja küll põhjust ühineda eelkõnelejate frustratsiooniga, kuid ei. Tasasel toonil kõneleb ta, kuidas on vangistuses leidnud armastuses oma vabaduse.
Lembit Peterson kirjutab kavalehes: Meil on tekkinud idee, et vabadus ongi suurim väärtus. Tahame saada vabaks kõigest, ka sellest, kes meile vabaduse annab. Tegelikult on vabadus meile antud ju millegi jaoks. Armastamiseks, ma usun. Igas olukorras, igas tegemises. On vaja armastama õppida. Tões ja vaimus.
PS Suur tänu teatrireiside korraldajaile! Järgmist reisikutset ootama jäädes
Lehte Ilves