Andres Laasik
Marius Peterson: hea, kui saab läbi 20-tonnise lavakujunduseta
Eesti Päevaleht 23. jaanuar 2013
Ülehomsel Theatrumi esietendusel lähevad Ott Aardam ja Marius Peterson kahekesi näitlejatena Salme kultuurikeskuse suurele lagedale lavale, et tuua vaatajateni norra näitekirjaniku Jon Fosse merenäitemäng „Ma olen tuul”. Ootamatu teatrilahenduse taga on näitekirjandus. „Mõneti võib Fosse kirja pandud teksti võrrelda muusikapartituuriga. Soovi kirjutada oma tekste kui muusikat on Fosse ka ise väljendanud,” räägib Marius Peterson materjalist. „Ta julgeb usaldada oma paljude mõttekatkestuste, ütlemata jätmistega, ootamatute hüpetega teksti lavaletoojate kätte. Julgeb jagada oma teadmatust. Näitlejale on see sageli just see, kus tema kujutlus, tema arusaamine proovile pannakse, kus sisaldub tema loovuse äratus.”
Mis on loos kahest mehest, kes paadiga merel, sellist, et nii paljud teatrid maailma eri paigus leiavad, et just nemad tahavad seda lugu ette kanda?
See on küsimus Jon Fosse dramaturgiast üldisemalt. Siin on olulised nii teemad kui ka tema kirjutamise laad, tema arusaam teatrist, näitekirjaniku kohast selles. Ta ise on lehele Le Monde antud intervjuus nimetanud teatrit lavastajate ja näitlejatega jagatud kunstiks, mis annab talle kindlustunde, hajutab üksilduse. Seda võiks nimetada usalduseks – usaldus näitleja ja lavastaja vastu. Ta ei alahinda näitlejat või lavastajat ja lõpuks ka vaatajaid, näeb neis kaasloojaid, kes tema teatrile elu annavad.
Fosse ei kasuta kirjavahemärke, jäävad vaid vabavärsina kulgeva teksti reavahetused ja suurtähed. Ta paneb väga täpselt kirja eri pikkustega pausid, mõned füüsilised tegevused, ümberpaiknemised ruumis, kuid ei juhi oma märkustega näitlejaid.
Huvitav on näitlejana „Ma olen tuul” lavastuse proovides mõelda, et Fosse on ühes oma luuletuses „Näitlejast” iseloomustanud näitlejat muu hulgas kui tuult, kedagi, kes ilmub „kerge ja raske sammuga nagu tuul”. Ta ütleb: „Kirjutada, see on kui olla paadis keset vett, lainete rütmis kiigutada, tõugata. All on väga sügav ja teie ja sügaviku vahel on vaid see tühine kooruke.”
Millest selle norra autori näitemängud räägivad?
Fosse teemadekäsitlemise jätaksin eelkõige etenduseõhtutesse. Kuid kindlasti on praeguses maailmas oluline, et Fosse ei pelga surma lähedalolekut, selle läheduse laval- ja saalisolijate vahel tajutavaks toomist. Kui seda õnnestub koos tajuda, sellele mõelda, siis annab see ehk võimaluse vaadata üle „müüri” teisele poole. „Surnud on meie keskel, see on kindel,” on Fosse öelnud tema loomingut põhjalikult analüüsinud Vincent Rafis’le 2006. aastal.
Meestest merel on kirjutanud Mrożek tükis „Ulgumerel”. Mis seob Fosset 20. sajandi modernistliku dramaturgiaga?
Jah, mõlemas näidendis on mehed merel, on olemas avameri, kaetakse laud eineks merel… Mrożeki dramaturgia puhul on pigem tegemist teatavate moraliteedega, mis on sageli kahtlemata meisterlikult kirjutatud, kuid milles minu jaoks vahel napib teatavat metafüüsilist mõõdet. Mrożeki näidendid sobivad hästi lugeda lihtsalt kirjandusena, kergete filosoofiliste dialoogidena. Fosse näidendite puhul tundub elava näitleja kohalolek möödapääsmatum, need ei ole paberilt lugemiseks.
Fosset on nimetatud 21. sajandi Beckettiks ja kindlasti on neil kahel autoril ühist. Olukorras, kus inimeste vahel on küll sõnad, kuid puudub suhtlus, on häiritud või katkenud side Kõrgemaga. Samal ajal on tegemist siiski kahe eri autoriga, kahe eri maailmaga ja liiga kinni ei tasu sellesse võrdlusesse jääda. Kõlaks ju veidralt öelda vastupidist – Beckett oli 20. sajandi Fosse…
Omal moel tuleb Fosse tekstiga proove tehes meelde Thomas Bernhard, kelle „Harjumuse jõud” on olnud ka Theatrumi kavas. Talle on samuti omane lühikestest värsiridadest koosnev omamoodi teadvusevooluna kulgev tekst, mis sageli mõne teema või mõtte ümber rohkelt kordusi ja variatsioone lubab. Varasemast ajast on seoseid tekkinud teatrit kui unenägude templit käsitlenud Maurice Maeterlincki maailmaga.
Raskes näitlejatöös tuleb ikka elukogemus kasuks. Milline on praegusel juhul näitlejate side merega?
Ott on saarlane, tal on paat ja paadiload, ta oskab kala püüda. Minu emapoolne vanavanaisa, keda ma ei saanud kahjuks kohata, kes läks siit ära mõni kuu enne minu sündi, oli samuti saarlane. Minul tuleb kala püüdmine kehvasti välja, Ott võib kinnitada. Paati mul pole ja paadiga merele ma omapäi ei lähe. Aga kui keegi mõneks tunniks jahiga merele kutsub, võtan kutse vastu.
Äärmuslikumate meremälestustena – see on ühismälestus „Ma olen tuul” lavastajaga – tuleb meelde 1987. aasta suvi, kui isa võttis mind kaasa Arvo Iho filmi „Vaatleja” võtetele, mis toimusid Valge mere saartel. Olime seal kümmekond päeva ja iga päev tuli meil hommikul ja õhtul sõita tunnike võttepaika ja tunnike ööbimispaika tagasi. Vahel olid need tunnid väikese paadi pardal kaunis õudsed – hoolimata Belamori suitsetanud kapteni enesekindlast olekust, olin kindel, et olukorda valitseb meri ja selle stiihia.
On sobiv veel meenutada üht üheksakümnendatel Lofoteni saartelt Mandri-Norrasse tehtud talvist praamisõitu. Olime linnamuusikutega kontserditurneel… Harva tuli me seltskonnas ette sellist enesessetõmbumist, huumorimeele täielikku väljalülitumist kui selle praamisõidu ajal. Selle soolase tormi hallikad, rohelised, pruunid värvid on tänaseni silme ees.
Mängite lagedal laval. Kas see on midagi enneolematut?
Olen viimased poolteist aastat tihedalt tuuritanud mööda maailma 2011. aasta juulis Avignoni teatrifestivalil esietendunud Anne Teresa de Keersmaekeri ja Björn Schmelzeri lavastusega „Cesena”. Käisime mööda suuri saale ja ooperimaju, mängisime paljaks võetud lavakarpides. Vabas õhus antud etendustel oli kogu valgus usaldatud vaid tõusva päikese kätte, teatrisaalides valgustas meid laetäis päevavalguslampe.
Erinevates paikades tekitas selline teatrisaali „alastus” erinevaid mõtteid nii lavalolijates kui ka vaatajates. Näiteks nädala eest Bordeaux’s ütles sealse ooperiteatri kostümeerija mulle pärast etendust vaimustunult, et ta pole kunagi näinud oma teatri lavakarpi sellisel kujul, ilma lavakangaste, ilma dekoratsioonideta. Aga see oli muide väga ilus: suur osa lavakonstruktsioonidest on seal tänaseni puidust, vanadest laudadest ja palkidest. „Ma olen tuule” puhul kutsub oma lühikeses avaremargis näidendi lavaletoojaid tinglikkuseks üles Fosse ise. Oleme püüdnud seda üleskutset järgida ja esimeses valguseproovis mõjus isegi filter prožektori ees omal moel luksusena. Mulle meeldib, kui saab läbi 20 tonni kaaluva lavakujunduseta.