Heili Sibrits
Lembit Petersoni suurroll
Postimees 26. november 2018
Öeldakse, et näitleja on hea siis, kui ta mängib partneritega samal tasemel ega tõuse teistest peajagu üle. Võib-olla tõesti võib ühtlus aidata lavalistele õnnestumistele kaasa, ent Theatrumi uuslavastus «Kungingas Lear» tõestab vastupidist. Ja seda ühe mehe pärast: Lembit Peterson teeb kuningas Learina ühe oma elu rollidest ja just tema on see, kelle pärast tasub ja tuleb Vladimir Baitšeri lavastust vaadata.
Lembit Petersoni kuningas on vana mees, kes kaotab järk-järgult kontrolli oma mõistuse üle. Liikudes ühest hullusehoost teise, libiseb tal käest kontroll maailma ja iseenda üle. Kuid mida kaugemale kuningas reaalsusest nihkub, seda detailitäpsem ja lihvitum, seega ka rikkam on Petersoni mäng. Sõna «mäng» kasutamine on siin aga eksitav, sest Peterson ei mängi, ta loob illusiooni: Theatrumi saalis eksleb – nii füüsilises kui ka vaimses ruumis – maailmaga sideme kaotanud inimene.
Baitšeri lavastuse avastseen on väga uhke, Lembit Petersoni esimeses ilmumises «kõrgelt ülevalt meie sinu peale vaatame» on üleolevat enesekindlust, muinasjuttude kurja kuninga hoiakut. Võimu. Peterson kehtestab end ruumis just võimuna, absoluutse tõe teadjana, hirmuvalitsejana. Kui kuningas käsib tütardel armastust avaldada, särab Petersoni nägu nagu ulakal poisikesel, ta on ärevuses-elevuses eesootavast kiitusest ning naudib alamate lipitsemist ja iseennast selle keskel.
Väärikust, üht ideaalse kuninga omadust, näeme alles etenduse teises pooles, alles siis, kui vana mehe rüü on lagunenud. Leari uhkuse-ülbuse kadudes ilmub nähtavale inimlikkus, haprus, haavatus. Tütred, maa ja võimu kaotanud kuningas kaotab ühtlasi oma identiteedi, kuid mulle näib, et mitte see pole põhjus, miks Petersoni Lear kaotab mõistuse. Peterson näitab pigem, et sellisesse olukorda võib sattuda igaüks meist ja keegi pole kaitstud, isegi mitte kuningad.
Hääbumist, vanadusele alla jäämist nägi juba Theatrumi lavastuses «Isa», kuid Lembit Petersoni toonast väga tugevat rolli Maria Petersoni lavastuses võib nüüd vaadata pelga käeharjutusena, ettevalmistusena meisterlikuks suurrolliks kuningas Learina.
Sulev Teppart Gloucesterina, Marius Peterson tema vallaspoja Edmundina ning Aarne Soro Narrina teevad samuti terviklikud ja tugevad rollid. Nagu Lembit Petersongi, teavad nad, keda nad mängivad, ja seetõttu suutsid nad tõusta kõrgemale pelgast visandlikust karikatuurist.
Eelkõige tänu Lembit Petersonile läheb neli ja pool tundi kestev etendus kiirelt. Kuid stseenides, kus vana kuningas lahkub lavalt, laguneb lavastus koost. Põhjus näib olevat selles, et kõik – lavastaja, kunstnik, aga ka näitlejad, nende hulgas kiidetud Lembit Peterson – on teinud oma «Kuningas Leari», kõigil on olnud oma nägemus, mis on väevõimuga üheks kokku traageldatud.
Lavastaja Vladimir Baitšer ja kunstnik Vladimir Anšon on soovinud teha midagi muud kui see, milleks Theatrumi trupp tervikuna on võimeline. Karta on, et midagi on prooviperioodil läinud kaduma ka tõlkes. Eesti teatris on välislavastajate tööde üks ühine ja sagedane puudus näitlejate diktsioon: mõjuva kõne asemel hakkavad näitlejad sageli karjuma või kugistavad osa teksti alla. Nii juhtus ka «Kuningas Learis».
Ent ükski lavastus ei saa esietenduseks päriselt valmis, seetõttu võib loota, et iga mängukorraga arusaama ühtsus kasvab, näitlejad vabanevad krambist ja tugevate tunnete väljendamiseks leivad mõne peenema vahendi kui hääle tõstmine. Sest selles lavastuses on potentsiaali.
Ainus, mida tulevased mängukorrad ei leevenda, on lavakujundus. Enne etendust jagatakse publikule välja kaelakaardid, mis tekitab tunde, et saali kogunetakse millegi muu (konverents, esitlus vms), mitte teatri pärast. Lavakujundus pakub näitlejatele küll võimaluse end füüsiliselt liigutada, kuid tegelikult pole vaja ei kaelakaarte ega lavale kuhjatut, sest nende kontseptsioon või sümboolne tähendus esietendusel ei paljastunud. Pigem mõjusid köied, toolid, maailmaruumi kuppel/poolitatud kroon, liiklustõkked jms lavale kokku kuhjatud prügina, mis pole seotud konkreetse lavastusega, vaid parasjagu möllava trendina.
Petersoni nüansirikas hullumine pääsenuks mõjule ka tühjas mustas ruumis, teisi rolle ei tee põnevamaks aga mitte ükski lavale toodud esemetest. Aga et mitte lõpetada nii kriitiliselt, olgu ära öeldud, et kuningriigi kolmeks/kaheks jagamise võte oli väga nutikas ning efektne.