Lembit Peterson: tõde ja armastus käivad alati koos

Lembit Peterson: tõde ja armastus käivad alati koos
Intervjuu Vilja Kiisleriga
Eesti Päevaleht 6. aprill 2023

Suvel 70-aastaseks saav lavastaja ja näitleja, pedagoog ja pühamees Lembit Peterson on õnnelik inimene. Terve tema elu ja looming on kantud tõeotsingutest, mille kunstilisi vilju oleme võinud nautida aastakümnete vältel. Pisikese stuudioteatrina sündinud Theatrumist on kujunenud mõjukas kultuuritempel, mille hing on algusest peale kuni tänase päevani viimati elutööpreemiaga pärjatud Peterson. Eelmisel nädalal esietendus Theatrumis tema lavastuses Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu”.

Näen, te olete väsinud. Kas esietenduse väljatoomine on alati viimset jõudu väljanõudev või oli see nõnda üksnes seekord?
See on alati nii, ent mingil hetkel annab etendus ise jõu tagasi. Meie vahendite ja võimaluste nappuse juures tuleb teha topelttööd. Kõik meie töötajad on hõivatud ka administratiivsete ja lavatehniliste ülesannetega, pealegi tekib lavastuse väljatoomisel ikka ettenägematuid olukordi. Vahendite nappus on suur, aga tehatahtmine veelgi suurem. Nii et see on pigem hea väsimus.

Pingutus pole muidugi ainult tehniline, ülepinget olen Shakespeare’i näidenditega kokku puutudes tajunud alati. Need on rasked küsimused, mida ta käsitleb. Tema mõtete täpsustamine koos näitlejatega, kõigi lavastuse autoritega, liikumine tema kujundite maailmas on põnev, aga ka kurnav. Kui hakata Shakespeare’i avama ja püüda põhjani jõuda, siis vaatab vastu põhjatus, silmitsiseismine igavikuliste küsimustega.

Olete Shakespeare’i lavastanud ja ka mänginud palju. Aga miks ikkagi just see komöödia? „Mõõt mõõdu vastu” ei kuulu ju tema tähtsamate teoste hulka, ja provokatsiooni korras – on ehk isegi kerglane?
„Mõõt mõõdu vastu” on kirjutatud samal aastal kui „Othello”, paar aastat pärast „Hamletit” ja enne „Kuningas Leari”, ta kuulub viidatud teostega samasse mõttelisse ringi. „Mõõt” kuulub süngete, nn probleemkomöödiate hulka: tundub, kohati ei tea autor ise ka, mille üle ta naerda tahab ja mis teda nutma paneb. Ühe silmaga nutab, teisega naerab. Shakespeare’il õieti ei olegi kerglasi näidendeid. Ta tegeleb kogu aeg nendesamade eksistentsiaalsete küsimustega. Väärtusprobleemid, millele ta lahendust otsib, on tragöödiates ja komöödiates sarnased.

Üks teema selles näidendis, võiks öelda, on liiderlikkus. Seda sõna ei tea tänapäeval isegi doktorandid. Kuis võidakse siis näidendit üldse mõista?
(Muiates.) Justkui oleks liider see, kes liiderdab, nojah. See näidend on mul mõttes juba 1980. aastate algusest. Tollal sellist keelemängu veel ei mängitud, ja isegi veel siis mitte, kui me selle näidendi repertuaari võtsime. Võib-olla võiks seda mõista nii, et kui inimene saab liidriks, siis hakkab võim temaga tegema kummalisi asju? Ja ilmnevad sellised loomuse tahud, mida ei arvatud olemas olevat või millest usuti, et on jagu saadud.

Asehaldur Angelo ütleb näidendis: kui armu tee on jäetud maha – armu võib siin mõista nii armastuse kui ka halastusena –, siis hakkab kõik viltu minema. Halastuse teema läbib kogu Shakespeare’i loomingut. Seegi näidend küsib, kust otsida halastust, lunastust, vabanemist; kelle poole peaks pöörduma, et kergendada koormat, mida elu õlule laob. Jutt käib ka kohtumõistmisest. Tundub, et meile mõõdetakse sellesama mõõduga, nagu meie mõõdame teistele – ehkki me ei tea, missugune on viimne kohtumõistmine.

Iseenesest huvitav, et seksuaalmoraali küsimustes tahetakse vastutusele võtta meest. Kas mehe surmaga karistamise võimalus oli tõesti olemas seadustes või oli see Shakespeare’i fantaasia? Ajalooliselt ja isegi tänapäeval peetakse soovimatus raseduses ju vastutavaks ikka naist.
See kõlab võib-olla natuke ehmatavalt, aga: Kristusega algas naise vabastamine. Kui Jeesus ripub koos kahe röövliga ristil, viibib tema juures üks mees ja kolm naist. Enamik meesjüngreid põgenes, naised jäid. Naised on ka esimesed, kes jõuavad Jeesuse hauale.

Naise seisund oli enne Kristust tõeliselt kohutav. Ekstreemset muhameedlust järgivates maades loobitakse abielu rikkunud naisi siiamaani kividega surnuks. Naine kaevatakse maasse ja pärast on tema asemel kivihunnik. Evangeeliumi episoodis abielurikkujast naisest ütleb Jeesus: see, kes on patuta, visaku esimene kivi. Selle peale jäävad kõik mehed vaikseks ja lähevad minema. Jeesus ütleb naisele: ei mõista minagi sind hukka, mine rahus ja ära tee enam pattu. See on vabastav sõnum.

See kõlab tõesti intrigeerivalt, sest katoliiklust, mida teiegi esindate, peetakse naist raamidesse suruvaks, eelkõige abordivastasuse pärast. Kuidas seda vastuolu seletada?
Kiriku õpetust võib järgida või mitte järgida, nii et vabadus jääb. Ukraina filosoofilt Andrii Baumeistrilt küsiti kord ühel kohtumisel Theatrumis: kui Jumal on inimesele andnud vaba tahte, miks on siis maailmas nii palju kurja? Baumeister vastas: Jumal ei loonud inimest mitte ainult vabaks, vaid ka vastutavaks. Vabadus ja vastutus käivad käsikäes.

Abordivastane võitlus võtab tihtipeale üles emotsionaalsed tuurid ja külvab palju valu. Inimestel, kes on aborti teinud, võib olla keeruline kiriku õpetust vastu võtta, see on psühholoogiliselt raske. Aga õpetus jääb ikka selleks, mis ta on. Viies käsk: ära tapa. Keegi ei taha end tunda tapjana. Inimesed võivad käituda mitut moodi, aga õpetus on niisugune. Õpetust ei saa muuta kellegi soovi pärast, et see oleks teistsugune, kuid inimesele jääb vabadus käia valitud teed.

Pelga kohtumõistja positsioonilt mõõdetaksegi mõõt mõõdu vastu, kuid Shakespeare toob neist teemadest kõneldes alati esile andestuse ja halastuse aspekti. Ka Jeesus ütleb: ma ei ole tulnud mitte kohut mõistma, vaid päästma. Kes tunneb, et vajab päästmist, läheb Tema juurde, ja kes mitte, see ei ava end Temale. Minu jaoks on kristlus ikkagi avanemine, mitte sulgumine. Et olla vaba ja vastutav, peab teadma ja – enamgi veel – kogema, mille või kelle vahel valida on.

Lõpuks, armastuse viljana sünnib uus inimene. Kui me loodet inimesena ei tunnusta, siis ei respekteeri me ju tegelikult ühtegi inimest. Paavst Johannes Paulus II ütleb: iga inimese ainsaks mõõdupuuks saab olla armastus. Armastuseni jõuda ei ole alati lihtne.

Kas väljaspool usku on teie meelest võimalik ammendavalt vastata küsimusele, mida tähendab olla inimene?
Võib öelda, et kõik religioonid on võrdsed, aga siin tuleb kohe loogikaviga sisse. Mitte et ühed inimesed, kes ühte või teist usuvad, oleksid halvemad või paremad kui teised. Tõde läbistab kõiki religioone. Kuid soovides süveneda ja pühenduda, peab inimene midagi tegema oma usu aluseks.

Küsin siis nii: kas küsimusele, mida tähendab olla inimene, saab teie meelest vastata väljaspool katoliiklust?
Saab ikka. Minu meelest ei tohiks mitte kellelegi mitte midagi peale suruda. Usk on nii individuaalne, subtiilne ja intiimne, siin ei saa aparaadiga mõõta, mida ja kui palju keegi usub. Pigem võib jälgida rada, mida inimene on käinud, selle pealt on ehk näha, mida ta uskus. Usuga on nagu armastusega: mees võib naisele kui tahes palju rääkida, et ta teda armastab, ent kui naine tegusid ei näe, siis…

Intuitiivselt on kindlasti võimalik inimest mõista ka väljaspool katoliiklust. Religiooni võib valida meeldimise järgi, aga ka näiteks nii mõeldes: mulle see ehk eriti ei meeldigi, aga selles on tõde. Nii et küsimus seisneb selles, kas valida meeldiv tee või niisugune, milles on ka tõde.

Kuivõrd on tõest võimalik kõnelda väljaspool usku või siis konkreetsemalt katoliiklust? Leidub filosoofe, kelle meelest on põhilised küsimused, eriti tõe küsimus, religioonis juba ette vastatud.
Religioosse pilguga vaadates pole tõde midagi abstraktset nagu filosoofile. Kui Pilaatus Jeesuse käest küsib, mis on tõde, siis Ta vaikib. Olen mõelnud, miks Ta vaikib. Ehk selle pärast, et küsimus on valesti esitatud. Tõde ei ole mis, tõde on kes. Me saame tõega suhelda ja suhtes olla nii nagu elavaga. Kristus on tee, tõde ja elu. Olla kristlane tähendab suhelda elava Kristusega. See pole mõni fantaasia või väljamõeldis, vaid kogemus. Minu elus leidis see kohtumine aset ammu enne seda, kui kirikusse jõudsin. Olin siis 20-aastane.

Kirjeldage seda kogemust, palun.
Ma küsisin siiralt, otse – ja sain vastuse.

See vastus ei ole sõnaline?
See on ka sõnaline, aga mitte ainult. Jumala sõna kujundab meie vaimu, hinge ja ihu. See vastus on andnud juhtlõnga.

Tõega on nii, et sellest võidakse eri eluhetkedel olla eri kauguses. Usk võib kasvada ja võib ka väheneda nagu lootus ja armastuski. Ristimisel külvatakse südamesse usu, lootuse ja armastuse seemned, inimene kas laseb neil kasvada või ei lase. Religioon on nagu praktiline taimelava. Religio tähendab taasühendamist. Pole sugugi ükskõik, kelle või millega ühineda.

Kiriku juurde jõudsite pärast 40 kirjale allakirjutamist, kümme aastat hiljem. Miks läks nii kaua aega?
Enne kui meie hakkame otsima Teda, otsib Tema meid. Elus on ju nii palju huvitavat, kõige tähtsamate küsimustega tegelemine lükkub sageli edasi. Üks kolleeg ütles kord, et mis sa mõtled kogu aeg, küll elu lõpus on aega mõelda ja kokkuvõtteid teha. Mõtlesin aga, et äkki kannatan siis juba amneesia all ja kõik tähtsad küsimused ei tulegi enam meelde.

Meie sees on nälg ja janu tõe järele. See on nagu hingamisvajadus. Me aimame, et tõde on kuskil. Kellelgi pole tõemonopoli. Ent kui hakkad taipama, et mingi suurem ühendav tõde on olemas, siis asud seda otsima.

Vahel öeldakse: tõde on kusagil vahepeal. Kuidas suhtute sellesse ütlemisse?
Tõde otsides ei saa käega lüüa, et ah, ta on kusagil vahepeal. Tõe avanemine on minu meelest alati seotud ilu ja headusega. Need kolm käivad alati koos. Tõeni võib jõuda ema puudutuse või naeratuse, ka isa manitseva pilgu kaudu. Võib jõuda heade sõprade või õpetaja toel. Looduse ja kunsti abil, raamatuid lugedes ja muusikat kuulates. Ta kõneleb igal pool. Armastus aitab Teda leida.

Kirikuga liitusite siis aga selleks, et saada tuge 40 kirjale järgnenud repressioonides? Nende eest kirik teid ju kaitsta ei saanud?
Kirikuga liitusin 1982. aastal, kaks aastat pärast 40 kirja. Tundsin, et pean sellele alla kirjutama, sest selles oli tõde. Juhan Viiding selle mulle tõi ja allkirja andmisega oli kiire. Olin just tulnud Stockholmist, kus andsime kaks „Ramilda Rimalda” etendust. Olin seal palju koos Kalju Lepikuga, kes avas mulle uue vaate Eesti tegeliku olukorra kohta. Noore inimesena ei olnud ma seda endale veel niimoodi osanud teadvustada.

Siis tajusin erakordselt selgesti, mida tähendab olla eestlane. Hakkasin järele mõtlema, mida see õieti tähendab, kui 30% elanikkonnast deporteeritakse või emigreerib. Minu vanaisa viidi ju ka minema otse koduõuest – kirjavahetuse õiguseta, mis tähendas mahalaskmist. Küüditamise tagajärjed elavad meis tänapäevani – kas või nende hirmude kaudu, mida meie vanemad endas kandsid. Stockholmis viibides hakkasin esimest korda tunnetama Eesti ühtsust. Seal istusid eesti intellektuaalid laua taga ja rääkisid Tammsaare keelt, mida me ei olnud Eestis kunagi räägitavat kuulnud, siinne keel oli nõukogude mõjudest risustatud. Kui siis kõik need eksiilis elavad eesti sõbrad meie laevale järele lehvitasid, muutudes aina väiksemaks ja väiksemaks, tajusin ma, missugune side ja pühadus võib olla eestlaste vahel.

Niisiis kirjutasin 40 kirjale alla ja muidugi järgnesid repressioonid. Istusime Juhan Viidinguga tema Õismäe köögis ja arutasime, kuidas toimida. Olukord oli kaunis pinev. Me ei teadnud, kuhu meid kutsutakse ja mida ülekuulamine õieti tähendab. Hirm oli. Leidsime, et kui tuleb minna Pagari tänavale, siis ei tohi me sellesse inimesse, kes seal meid üle kuulab, suhtuda nagu kaabakasse. Tema on ka inimene ja igal juhul on ta viletsamas olukorras kui meie. Armastus inimese vastu tundus tugipunkt, see andis rahu.

Poolakate juures käis samal ajal Solidaarsuse liikumine. Nemad olid valmis oma veendumuste eest ka vangi minema ja läksidki. Mõtlesin, et kust nad selle ühtsuse jõu võtavad. Siis kohtusin Leedus isa Stanislovasega, paljud eestlased teavad teda. Tema aitas mind teeotsale ja juhatas teed.

Sellesse ajajärku jäävad teie filmirollid: Simonet „Hukkunud Alpinisti hotellis” ja Katku Villu „Kõrboja peremehes”. „Kõrboja” puhul meenub mulle esimesena alati see, kuidas te tantsite seda meeleheitlikku, metsikut tantsu. Kuidas see sündis?
Roll sünnib koostöös teiste näitlejatega. No näiteks mina mängin Villut ja sina Annat – sina mängid mind Villuks nii nagu mina sinu Annaks. Sama kehtib suuremas seltskonnas. Karakter luuakse suhete süsteemis. Režissöör koos kunstniku, operaatori ja teistega loob eeldused vajaliku atmosfääri tekkeks ja annab näitlejatele ülesande, mida nad lahendama lähevad. Villu tantsu metsikus kätkeb soovi vabaneda kõigest, mis koormab ja käib üle jõu.

Katku Villu saatusega seoses: olete kõnelenud, et ei tea, kuhu lähevad inimesed, kes võtavad endalt elu. Ent kuna Juhan Viiding oli teile nii lähedane sõber, siis on teil kindlasti selle küsimuse vastus.
Vanasti ei lubanud kirik vabasurma läinuid kirikuaeda matta. Nüüd see enam nii ei ole, leitakse, et enesetapjad ei ole seda teed valinud päris vabatahtlikult, neil oli kas mõni psühholoogiline probleem või kuri kiusatus. Nende tahe ei olnud sel hetkel vaba.

See ongi nii. Alati on olnud preestreid, kes seda teavad. Arsi küree juurde tuli kord naine, kes ahastas, et tema mees tappis end, hüpates sillalt vette. Küree läks kirikusse, palvetas, tuli tagasi ja ütles: ära muretse, silla ja vee vahel, millesse ta uppus, oli terve igavik, ja ta kahetses. Vabasurma minejad otsivad vabanemist. Ilmselt loodavad nad, et surm teeb nende hädadele lõpu. Ma ei tea, kas läheb kergemaks või raskemaks. Ma ei soovita mitte kellelgi seda teed ette võtta.

Paul-Eerik Rummo ütles mulle kunagi nagu möödaminnes, et kõik inimesed on üks. See mõte langes minu puhul viljakasse mulda. Tajun, et kõik inimesed, kes on kunagi elanud, on praegu siin ja kord tulevad, moodustavad ühe inimkonna, ühe terviku, ühe inimese. Kalle Kasemaa on kirjutanud, et peamine käsk – armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast – peaks heebrea keelest otse tõlkides kõlama: ta on sina.

Kuidas võiks ja peaks see arusaamine meid aitama sõjakuritegudest rääkides? Väga raske on mõelda, et mina olen see, kes piinas, vägistas, tappis. Aga seda tegi ju inimene, järelikult…?
Kristlusest rääkides tuleb mängu ka üks teine tegelane, kellest tänapäeval eriti ei räägita, ja nii võib jääda mulje, et teda ei ole olemas. See on saatan. Tema manipuleerib inimesega väga kavalalt. Jeesus mainib evangeeliumites põrgut 17 korda, ta ei tee seda niisama. Saatan on reaalne.

Kas peaks siis mõtlema, et Putin on saatanast?
Ma ei demoniseeriks ühtegi inimest, kuigi me kõik oleme mõne vaimu juhtida. Võib-olla käib suurem sõda hoopis meie peade kohal. Teoloogid on arvanud, et me osaleme nähtamatu maailma suures sõjas. Võitlus käib inimese ja tema hinge pärast, me näeme seda järjest lähemalt. Muidugi tekib õigustatud küsimus, miks Jumal vahele ei astu. Miks ta seda kõike lubab? Nii küsides võib paista, nagu oleks toimuv Tema tahtmine. Aga ei ole. Jumal ei karista inimest, inimene karistab ennast ise Temast eemaldudes.

Praegu käib kõva skandaal Andres Mustoneni ümber. Kas ühinete talle osaks saanud üksmeelse hukkamõistuga?
Tõde ja vale segunevad vahel kummalistel viisidel. Mõnigi asi, mida EKRE toetab või taotleb, võib ju õige olla, aga viis, mismoodi nad asju ajavad, on minu meelest sobimatu. Nende tegutsemise viis võib kompromiteerida neid väärtusi, mida nad kaitsevad. See ei puuduta mitte ainult EKRE-t, vaid ka teisi erakondi ja poliitikuid, kui ütlen, et eesmärk siiski ei pühitse abinõu. Armastus ei ole viisakuseta. Tõde ja armastus käivad alati koos.

Pöörame veel korraks tagasi filmide juurde. „Arabellas, mereröövli tütres” mängisite Arabella isa Taaniel Tina. Mis teid selles lasteraamatus võlus?
Kõigepealt võlus mind võimalus teha koostööd Peeter Simmiga, sest mulle meeldis väga tema „Ideaalmaastik”. See mõte, et kuri hävitab iseennast ja hea jääb lõpuks peale, muidugi kõnetas mind. Selle filmi tegemine ei olnud mulle sugugi kerge. Olin parasjagu lavakooli kümnenda lennuga lavastanud „Antigone” ja viibisin mõtetega teises dimensioonis. Tegelikult tundus, et see ei ole päris minu roll ja et ma ei peaks seda tegema. Aga kui olin juba jaa-sõna öelnud, siis tegin nii hästi või halvasti, nagu ma suutsin.

Aga Simonet?
See mulle sisu poolest sobis ja Grišaga [režissöör Grigori Kromanov] oli huvitav. Olin just lavakooli lõpetanud ja noh, ikka on huvitav proovida, kui pakutakse filmis osa. Protsess ise läks veidi käest ära. Griša oli tollal hästi närviline, konflikte oli palju, kõigiga, eriti Jüri Järvetiga, aga minuga ka. Õppisin seal palju, sest tööd sai teha koos väga heade näitlejatega.

Filmi tegemise käigus pole võimalik ette kujutada seda, missugune film tuleb – ammugi siis, et see kujuneb kultusfilmiks?
Neli-viis aastat tagasi osalesin Prantsusmaal ühel sci-fi-filmide festivalil, kus mul paluti „Alpinisti“ tegemist meenutada. Siis vaatasin filmi uuesti ja tundus päris huvitav, isegi tänases päevas.

Mingil hetkel loobusite filmides mängimast. Miks?
Olin valiku ees, kas uppuda filmimaailma või mitte, sest pakkumisi tuli tollal hästi palju. Ma ei jõudnud korraga teha filme ja mängida teatris, pealegi oli mul tollal juba perekond ja kaks last. Filmirolli tegemine oleks tähendanud olla kaks-kolm kuud kodust eemal. Valisin teatri. Filmitöös võib näitleja kui kunstniku loominguline kavatsus kaduda – lõpptulemuses.

Aga film jääb. Teatrietendus peab igal õhtul uuesti sündima.
Ühekordsuses, liivale kirjutamises asja võlu minu jaoks seisnebki. Ja päriselt etendus ju siiski ei kao, ta elab tegijates ja publiku hinges ikka.

Olete kirjutanud ka lauluviise, kas kirjutate neid ehk ka praegu? Eriti meeldib mulle filmist „1944” tuntud „Hällilaul” August Sanga sõnadele.
Viimasel ajal mitte. Tahtsin ju omal ajal minna ajakirjandust õppima, kirjutasin tekstegi, aga siis võttis teater loomingulise energia enda teenistusse. See hällilaul on kirjutatud siis, kui tütar Elisabeth sündis.

Praegu on maailm jälle nii habras ja mina ütleksin oma lastele just vastupidist August Sanga sõnadele: mine-mine, lapsekene, mine kindlasti, ei ole sul tarvis kannatada siin minuga koos. Mida ütleksite teie isana või vanaisana?
Mu kõige noorem tütar on abielus iiri päritolu austraallasega. Ta tegeleb tsirkusega ja tema kodu on peaaegu terve maailm. Võib-olla on Austraalias ja mujal maailmas parem kui siin, aga samas on maailm muutunud ühtsemaks tervikuks, kui ta oli August Sanga ajal. Niisiis minu lapselapsed, kes elavad näiteks Portugalis, oskavad küll ehk eesti keelt, aga ei saa eesti kultuurist osa sellisel viisil nagu mina, kes ma pean emakeelt omas südames nii kalliks. Nad saavad siis osa ühest teisest kultuurist, miks mitte. Side, mis meid ühendab, on ikkagi katkematu. Ja ma ei pea silmas seda sidet, mida hoitakse interneti kaudu. Hoiame sidet palves. Sest ega me keegi jää ju lõpuks Eestisse, Austraaliasse või Portugali. Me oleme surelikud, meist keegi ei jää ilmasambaks.

Enne kui tuleb minna, tuleb aeg, mil me enam kõigest aru ei saa ja võib-olla enam ise kõike ei otsusta. Kuidas valmistuda ajaks, mil ollakse veel siin, aga nähakse juba teisi pilte kui teised? Nagu lavastuses „Isa”, milles mängite peaosa.
Mul ei ole ühte kindlat vastust, aga üks võimalus on palvetamine, palvesideme hoidmine ja tugevdamine. Isegi vaimuhaiguse korral ei kao võime palvetada. Palve on hinge hingamine.

Olen mõelnud, et võib-olla on tõde eelkõige valgus, mis näitab Jumala loodud maailma ilu ja headust. Ja kui me seda enam ei näe, siis võime arvata, et oleme ära eksinud. Sõjaga seoses mõtlen, et kui see valgus ära võetakse, siis langeme lootusetuse kuristikku. Mul on kahju ukrainlastest, aga mul on kahju ka neist lihtsameelsetest, ühekordseteks nimetatutest, keda aetakse vägivallaga sõtta kahurilihaks. Neid petetakse alatult, neile lubatakse palka teadmises, et seda ei tule kunagi maksta. Ka nemad on inimesed.

Pöörame lõbusamate teemade juurde. Saite hiljuti elutööpreemia. Aga kas pole nii, et inimene vajab raha ja tunnustust eelkõige siis, kui ta on noor? Kas võiks ehk elutööpreemia noorest peast kätte anda, ja kui selgub, et inimene seda ei vääri, siis maksku tagasi?
(Naerab.) Muidugi võiks, jah. Elutööpreemia kõlab tõesti nii, et nüüd on kõik tehtud ja kirsturaha on kah olemas. Mind lohutas natuke Paul-Eerik Rummo õnnitlus: õnnitlen elutee [sic!] preemia puhul! See kõlab paremini.

Olete käinud kindlalt oma teed ja mulle tundub, et olete väga õnnelik inimene. Tõsi?
Jah. Muidugi olen vahel väsinud ja kannatan, igasuguseid probleeme on, konflikte ja võitlusi, aga jah, ma olen küll õnnelik.

Kuidas peaks elama, et olla õnnelik?
Sisemine GPS peab töötama isegi siis, kui kaldud rajalt kõrvale ja satud vale tee peale. Elus võib teha kõikvõimalikke rännakuid ja me teemegi, ikka sosistavad sireenid kõrva ja kutsuvad ahvatlevatesse paikadesse. Ent kuskil kõlab ikka sisemine hääl, sisemine laul, ideaal, mida võib-olla kunagi kätte ei saa, aga mille poole sa liigud. Ideaali oma hinges peab iga kord jälle uuesti kuulama.

Mulle meeldib väga see Juhan Liivi luuletus: „Kui mina olin veel väikene mees, / üks helin mul helises rinna sees.” Minu südamesse istutas selle laulu ema, kes oli rahvateatri näitleja. Ta loobus näitlemisest, sest mina olin väike ja ta pidi minu eest hoolitsema. Ju ta pani oma teatriarmastuse minusse. Ka Panso rääkis alati, et ei tohi oma laulu katki teha. Panso õpetas kuulama oma hinge, sageli talle omases mängulises hoos.

Sest milleks me õigupoolest selles maailmas elame? Me otsime olemise mõtet, püüame aru saada, kust me tuleme ja kuhu oleme teel. Kas me oleme siia ilma tulnud niisama või on sellel ka mingi tähendus? On meil ehk mingi ülesanne, kutsumus? Kuidas me oma inimeseks olemise kutsumuse teoks teeme? Ei ole ju nii, et sünnitakse näitlejaks, kondiitriks või ajakirjanikuks. Me valime ameti, mis on hingele lähedane ja mille kaudu saame väljendada seda, mis on oluline.

Olete kõnelnud, et laval olemine on justkui risti peal rippumine, st kannatamine. Ehk siis – kutsumus on alati ühtlasi katsumus?
Jaa, aga ristile järgneb alati ülestõusmine. Kui oleks nõnda, et Jeesuse lugu lõpeb ristilöömisega, siis oleks ristiusk ju täielik mõttetus. Sünd, ristitee ja ülestõusmine, need käivad koos.

Igaüks näeb, et käite kunstnikuna tõe teed. Kas olete vahel oma südametunnistusega vastuollu läinud, eksinud?
Muidugi, aga ma ei hakkaks ennast suureks tegema sellega, et räägin oma viletsatest eksimustest. Tihti ei juhtu eksimused täie teadmise juures või tahtlikult, need pigem vääritimõtlemise või arusaamatuse tulemus. Me kõik eksime päeva jooksul nii palju, et ükski leht ei mahutaks seda ära, kui üles lugema hakkaks. Katoliiklastel on eksimustest rääkimiseks ja pattude tunnistamiseks pihitool, pihisakrament on minu jaoks ääretult tähtis.

Praegu kestab vaikne nädal. Mismoodi on see teil sisustatud?
Iga päev on võimalus osaleda pühal missal ja piibli tekste lugeda. Kõike korraga haarata ei suuda, jumalasõna tundmaõppimine on elukestev tegevus. Vaiksel ehk suurel nädalal keskendume Kristuse kannatuste saladustele, aga kindlasti tema surnuist ülestõusmise perspektiivis. Me mitte ei mattu kannatustesse, vaid otsime ülestõusmise teed. Vaikse nädala eriline atmosfäär on hästi tajutav just neile, kes otsivad Jumalat ja püüavad end talle avada. Tema on see, kes meid muudab, mitte meie ise ei tõsta end juukseid pidi soost välja nagu parun von Münchhausen.

Sain 28-aastaselt aru, et võin mängida ükskõik keda, muuta end ükskõik kelleks. Jumalateenistusel tajun aga, et Jumal muudab mind, ja ma tahan, et ta mind muudaks. Teen ettevalmistusi selleks, et Ta saaks mind paremaks muuta. Vooruste kallal peab tööd tegema, mäejutlusest peale antakse juhiseid, kuidas seda teha. Pühakud teadsid, et Tema on tõde ja Tema kaudu tuleb kõik muu, mida inimene vajab. Kui otsida kõike muud, siis ei saa ei taevariiki ega iialgi piisavalt ka seda kõike muud.

viide allikale