Kristi Helme
Lembit Peterson: enne kui inimene hakkab Jumalat otsima, otsib Jumal teda
Laupäevaleht 6. oktoober 2018
Teatrimees Lembit Peterson ütleb, et usk aitas tal vastu pidada nõukogude ajal ja aitab ka nüüd, mil ühiskonnas tekkivad pöörised võivad olla kohati hullemadki.
Kaks aastat tagasi lavakooli juhiks kutsutud Lembit Petersoni (65) elus muutus septembrikuus palju. Lavakoolis on tema juhendada küll kõige noorem kursus, kuid kooli ei juhi enam tema, vaid Jaak Prints.
Teine muutus on märkimisväärne töötingimuste paranemine Theatrumis, mille Peterson oma kaasõppejõududest ja üliõpilastest mõttekaaslastega juba aastakümneid tagasi Vene tänavale katusekambrisse lõi. Kui varem oli saalis 50 kohta, siis nüüd on teatris kuni 140 istekohta. Ja ehk kõige olulisem sündmus jäi septembrikuu lõppu, mil ilusal sügispäeval külastas Eestit Rooma paavst Franciscus. Juba üle 35 aasta katoliiklase teed käinud Peterson sai külaskäigust vahetult osa, kui luges Vabaduse väljakul peetud missal teiste seas teksti ja käis ka presidendi vastuvõttul Kadrioru roosiaias.
Kohtume Vene tänaval uuendatud Theatrumi ruumides. Läbi vihmase Tallinna vanalinna intervjuule tõtanud Petersonil on käes kibekiire aeg. Äsja jõudis Theatrumis lavale Pedro Calderón de la Barca „Suur maailmateater” ning peale töö teatritudengitega ootab ees mitu välisreisi. Astume Aidast mööda treppe katuse all asuvasse proovisaali, kus intervjuu käigus maailma pöörised ja kiirus järk-järgult justkui kaovad ning asenduvad rahulike mõtisklustega teatrikooli, näitlejatöö ja religiooni üle.
Paljudele eestlastele seostute meie väikese, 6000-liikmelise katoliku kogukonnaga ilmselt esimesena just teie. Mida paavsti visiit teie jaoks tähendas?
Olen jälginud paavstide tegevust, sõnavõtte ja kirjutisi, nende mõju ühiskonna ja inimeste elule juba alates 1980-ndate algusest. Ajast, mil paavstiks oli Johannes Paulus II. Pole saladus, et ka kiriku liikmete hinnangud praegusele paavstile ja tema tegevusele erinevad, aga minule jätab praegune paavst Franciscus väga elutarga ja lihtsa inimese mulje. Kui vaatasin hiljem ekraanilt tema Tallinnas toimunud kohtumisi, siis oli näha inimeste nägudelt peegelduv rõõm. Paavst Franciscus otsekui hajutas oma olekuga palju eelarvamusi nii oma isiku kui ka kiriku kohta. Samuti poliitilise maiguga teravaid diskussioone.
Franciscus ei olnud siia tulles paavst üksnes väikesele Eesti katoliiklaste kogukonnale, tema sõnum oli suurem ja mõeldud kõigile inimestele.
Mulle tundus samuti, et paavst sulatas Eesti inimeste südamed. Näis sooja karismaga ja siiras.
Jah, ta tunneb elu. Ta on omal ajal töötanud kirjanduse ja psühholoogia õpetajana, preestri ja piiskopina tegutsenud aga Buenos Airese slummides. Franciscuse külaskäik tugevdas soovi ja oskust süveneda Kristuse õpetuse tuuma. Tuumani jõudmine tähendab ju suurt ja kannatlikku tööd eelkõige iseenda kallal. Samuti tuleb praktiseerida armastavat kooselu kõikide sind ümbritsevate inimestega, ilma selleta pole õpetuse tuumani võimalik jõuda.
Kuidas te 1982. aastal, sügaval nõukogude ajal, katoliku kiriku enda jaoks leidsite?
See juhtus pärast „40 kirja”, millele alla kirjutasin. Poolas oli toona aktiivne Solidaarsuse liikumine, sealt algaski minu jaoks kirikuga tutvumine. Tasapisi jõudis minuni ka paavst Johannes Paulus II suur mõju ja tähendus ulatuslikes ühiskondlikes muudatustes. KGB rünnak oli tugev nii vaimselt kui ka psüühiliselt. Selleks et vastu pidada, oli vaja leida vastujõud.
Teisalt on meie praeguse ühiskonna pöörised ja kiusatused mõnes mõttes veel hullemad. Nad on salakavalamad. Ka paavst Franciscus juhtis sellele tähelepanu, et tarbijaühiskonnas on oht muutuda egoistiks. Ta tõstatas uuesti küsimuse: milleks on meile vabadus antud? Ja sellega koos oli julgustav sõnum nii noortele kui ka meile kõigile: armastus ei ole surnud! Avastagem see meie igapäevases elus, olgem vabad selleks, et julgeda armastada. Minu jaoks oli ja on just see keskne sõnum.
Kas Eesti inimestel on seetõttu keerulisem raskustega võidelda, et nad pole religioossed?
Arvan, et inimese hing on loomult kristlane. Jumal ei ole kiriku vang. Ta armastab kõiki inimesi.
Usun – ja see on minu kogemus –, et enne kui inimene hakkab Jumalat otsima, otsib Jumal teda. Kui mõtlen oma teekonna peale alates lapsepõlvest, siis neid kokku- puuteid on elus olnud palju. Seda elu- sündmuste, rõõmude ja kannatuste ning inimestega kohtumiste kaudu. Hingelistes kohtumistes, kunstielamustes, loetud raamatutes, mõtisklustes ja palvetes. Jumal kõneleb kogu aeg, aga küsimus on, kas oskame teda kuulata, kas meie kõrvad on avatud. Jumal ei suru ennast peale.
Kõik skandaalid, mis maailmas ümberringi lahvatavad, on kohutavad. See, et paavst mingitest küsimustest vaikib, on just väga kõnekas. Selles vaikuses on inimesed. On kannatanud ja on need, kes on põhjustanud kannatust ja valu.
Inimestel on endal ka pead otsas. Mida rohkem ta skandaalist räägiks, seda enamatel viisidel oleks neid võimalik interpreteerida… Tähelepaneliku jälgija jaoks on aga tema väljaütlemised ja pedofiilia hukkamõist olnud üheselt ja selgelt mõistetavad.
Hinnanguid anda tuleb, aga nagu ütleb Shakespeare: „Mõista hukka süüd, aga mitte süüdlast.” Tahame süüga koos ka süüdlased hävitada, aga see pole kristlik.
Sel aastal muutus Eesti muusika- ja teatriakadeemia juhtimisstruktuur ning lavakooli tööd hakkas koordineerima Jaak Prints. Teie juhendada on 19 tulevast näitlejat. Milliseid tundeid tekitavad teis lavakooli juhtimise muudatused?
Minu juhiaeg pidigi otsa saama, tulin kooli etteotsa rektori ja mõningate pedagoogide kutsel paariks aastaks. Tingimus oli see, et saan kõik oma enne plaani võetud tööd lõpetada. Jäi lootus, et saan end lavakooli ja loometegevuse, eriti lavakooli ja Theatrumi vahel jagada. See osutus liiga optimistlikuks, sest kooli juhtimine nõuab täielikku pühendumist ja sisseminekut. Theatrum hakkas aga toona remonti minema ja ka minu loometöö teatris oli täies hoos. Enda ja kolleegide üles ehitatud asja maha jätta ei tahtnud, kuid tundsin missiooni ja vastutust Eesti teatrihariduse ees, seepärast ka nõustusin. Püüdsin olla dialoogis pedagoogide ja kooli tekkinud suundadega, tihti- peale osutus see aga valuliseks.
Lavakooli peakoordinaator on nüüd Jaak Prints. Kooli juhtorgan on aga rektori soovil praegu tema enda määratud kolleegium, kuhu kuuluvad kursuste juhid, peakoordinaator, üliõpilaste esindajad ja mõned professorid. Kursuste piires jääb suunamis- ja otsustusõigus koos kaasnevate kohustuste ja vastutusega aga kursuste juhtidele. Minu otsustada on näiteks ka see, keda kutsuda õpetama, kellega teha koostööd jne.
Nii et muudatus näib teile õigustatud?
Jah, näib küll. Ootasin seda. Kui mul esimene aasta täis sai, siis hakkasin otsima, kes võiks üle võtta. Tundsin, et jõu jaotamine kooli ja teatri vahel on minule liiga raske. Kui selline olukord olnuks kümme aastat tagasi, kui kandideerisin, siis oleks see olnud mulle jõukohasem. Lavastada, mängida ja teatrikooli juhtida oli liiga palju. Kuskilt tuli järele anda.
Teisalt olen õppinud Pansolt ja oma teistelt õpetajatelt, et pedagoog ja professor peab olema ka ise loovkunstnik, ta peab olema elavas teatriprotsessis sees. Muidu ei taba enam, mis toimub, ja võib tekkida mingi pedagoogiliste rituaalide maailm. Paljud õppejõud osalevad loovalt elavas teatriprotsessis, mängivad ja lavastavad, et mitte irduda elust. Aga muidugi on alati ka erandeid, pedagooge, kes pühendunult ainult pedagoogilist tööd teevad. Seegi võib kanda väga head vilja. Siin ei tohiks olla dogmasid.
Lavakoolis on teil praegu juhendada esimene päris oma lend, aastail 1982–1986 juhendasite XII lendu koos Aarne Ükskülaga. Kuidas on siiani läinud?
Kenasti on läinud. Aga ainult minu juhtida kursus küll tegelikult pole. Ja ega kursust saagi juhtida, saab ainult juhtida protsessi, mis teatrikoolis on mõistagi noorte inimeste igakülgne areng inimese, kunstniku ja haritlasena. Siin jätkubki õpilase areng inimesena, nüüd avanevad intensiivsemalt tema erialaks sobilikud anded ja nende arengule antakse selgem suund.
Õppejõustaaži on teil omajagu.
Olen lavakoolis, endises lavakunstikateedris, olnud õppejõud vaheaegadega 1977. aastast kuni 1986. aastani. Olen töötanud ka Viljandi toonases kultuurikolledžis, kus õppetooli juhatajana oli mu juhendada üks kursus, teise juures olin õppejõud. 1988. aastal asutatud Eesti humanitaarinstituudis algas 1994. aastal regulaarne ja süstemaatiline teatriõpe. Kõigi nende kolme lennu juures olin ka kursuse juhendaja. Lõpetajad töötavad mitmes valdkonnas, ka teatrites lavastajate ja näitlejatena.
Kus on praegu Eesti teatriõpe ja kuhu see võiks teie visiooni järgi suunduda?
Teatriõpe on meil läbi aja toetunud traditsioonile, mille Panso omal ajal sisse tõi ja millele ta kooli rajas. Nimetagem seda Moskva Kunstiteatri või Stanislavski, Knebeli ja Tšehhovi koolkonnaks. Samas traditsioonis püüan ka mina jätkata nende kogemuste ja oskustega, mis mul tänapäevaks on välja kujunenud.
Protsessi juhendan küll mina, kuid lavakoolis on terve hulk pedagooge ja professoreid, kes on seal püsivalt aastaid olnud. Minu kaasõppejõud on Indrek Sammul, Aleksander Eelmaa, Kristjan Üksküla ja Mirko Rajas.
Arvan, et lavakool peaks valmistama ette lavastajaid ja näitlejaid tervet Eesti teatrit silmas pidades. See pole stuudio, mis koolitab konkreetse suuna ja stiiliga näitlejaid. Üldalused peaksid olema sügavalt universaalsed, et näitlejad kohaneksid üles astuma eri stiilide, lavastajate ja kooslustega. Seepärast on oluline, et nad juba õppides puutuksid kokku erinevate meistrite ja teatritega.
Mitu lavakooli lõpetanud noort näitlejat on rääkinud, et esimesel aastal „lõhutakse isiksusi” ja siis pannakse jupikaupa kokku. On see müüt või on õpe esimesel aastal tõesti nii intensiivne, et noor inimene murtakse?
Olen lugenud ka igasuguseid pedagoogide ütlemisi, kuid minu eesmärk see pole. Lahti on õpilast lihtne võtta, aga pärast kokku panna palju keerulisem. Mõni vedru kipub ikka üle jääma, nagu ka kella lahtivõtmisel ja kokkupanemisel sageli juhtub. Ma ei lammutaks inimest juba sellepärast, et teda on läbi erinevate raskuste ja rõõmude, hoole ja armastusega hoidnud ja kasvatanud vanemad, lasteaed, kool, sõbrad, tuttavad… Inimeses tuleks toetada seda, mis on temas head ja väärtuslikku, avada tema annet ja aidata võtta maha takistusi, mis ande esiletulemist pärsivad. Aga mitte selle hinnaga, et peaks isiksust ja tema väärtustelge vägivaldselt lõhkuma hakkama. Igasugune vägivald – mitte segamini ajada tööga kaasneva pingutusega! – on kurjast.
Kui mõelda tagasi kevadele, mil noored lavakooli astusid, siis kui kerge on näha noore ja väljakujunemata inimese sees peituvat potentsiaali? Komisjonilt nõuab see ilmselt suurt elutarkust.
See nõuab kindlat kogemust ja silma. Eksimused ei ole muidugi välistatud, me ei tea kunagi, mis suunas inimene arenema hakkab. Ja lõpuks on ka temal endal arengus otsustav sõna öelda. Õpilane pole passiivne olend, keda hakatakse vormima, tema enda tahtega tuleb kõneleda.
Olete maininud, et väga tähtis on tudengite reisimine ja koos teiste maade teatriõpilastega õppimine. On teil sama plaan ka praeguse kursusega?
Kahe aasta jooksul, mil lavakooli juht olin, taastasime koostöö Moskva teatriakadeemia GITIS-ega. Meie parimad teatripedagoogid ja lavastajad Voldemar Pansost Ingo Normetini on seal õppinud. Paljud meie näitlejad on omandanud seal Stanislavski kooli alused, Ita Everi põlvkond oli seal terve lennuga. Taastasime soiku jäänud sidemed ja GITIS-e režiikateeder kutsus meie üliõpilased festivalile. Osa võtsid ka meie õppejõud Anu Lamp ja Elmo Nüganen. Kord läksime Eesti autorite katkenditega, kord Dostojevski „Idioodi” katkenditega. Saime sealsetelt professoritelt ja pedagoogidelt kuulda tunnustavaid sõnu, see innustas ja tegi rõõmu. Oli ka GITIS-e ja meie lavakooli õpilaste kuuajane ühistöö nii Moskvas kui ka Tallinnas Shakespeare’i teemadel.
Kas Eesti praeguses teatripildis on eksperimentaalsust liiga palju või hoopis vähe? Kuidas on eksperimentaalsema õppega lavakoolis?
Küsimus on selles, kas eesmärk on eksperiment või millegi olulise väljendamine. Samuti on küsimus vormis: millises esteetikas ja stiilis see eksperiment toimub? Toimuv peab olema sisu teenistuses, ma pean teadma, mille kallal ja miks ma eksperimenteerin. Džinni pudelist välja lasta on lihtne…
Kooliaeg on lühike ja kool peaks andma põhialused pigem selles traditsioonis, mille põhjal kool on loodud. Kõik oskused tuleb anda nii, et noor kujuneks selle kõige juures loovaks kunstnikuks ja isiksuseks. Valmis meistreid välja lasta ei saa, küll aga avada uksi-aknaid elu ja oma eriala paremaks mõistmiseks. Koolis saab õpilane teha oma esimesi katsetusi teiste pilkude all, koguda loominguks julgust.
Väikeses Eestis on kaks teatrikooli, igal aastal lõpetab 16 noort näitlejat. Kas meil õpetatakse liiga palju näitlejaid?
Andekaid ja võimekaid lavastajaid ja näitlejaid on alati tarvis, neid ei jää kunagi üle.
Kas kaks kooli siis pigem aitab andekaid üles leida?
Arvan küll. Teatrikool peaks andma universaalsema hariduse, millega saab minna ka mõnele muule alale töötama, kui tunned, et valitud eriala sind ei rahulda ega ole päriselt sinu kutsumus. Näitlejakoolitus õpetab muu hulgas näiteks oma tähelepanu ja kontsentratsiooni valitsema, mis on väga vajalik oskus paljudel elualadel. Teatritudeng loeb palju ja õpib oma kujutlusi praktiliselt realiseerima. Lisa annavad häälekoolitus, suhtlemisoskuse arendamine, avaliku esinemise kogemus jne. Kõike seda saab hiljem rakendada ka muudel elualadel.
Muidugi, kes on kunstnikuks sündinud, see läheb kas või läbi ärklikorruse ja jõuab näitlejaks. Ka meie alustasime Theatrumis väikesest toast, väike saalike oli õpilaste enda kätega ehitatud. See oli kinomehaanika tehas. Kõik algas mõttest ja soovist kujundada üldises teatripildis sellist teatrit, mida kalliks pidasime, mis meie ja teiste hingele kõneles. Idee ja sellega seotud otsingutega hakkas kaasa tulema materiaalne pool, sest vajadus oli tugev.
Väikeses teatris on ilmselt kergem kunstilisi ideid realiseerida.
Olen lavastanud nii Hispaanias kui ka Poolas, kaugele ei tahaks enam lavastama minna. Pakkumisi on küll tehtud, aga minu jaoks on lavastus tervik, mis algab mõttest ja lõppeb viimase etendusega. Kui mu etendust mängitakse 3000 kilomeetri kaugusel, siis ma ei tea, kuhu see suundub. Võib-olla mõnel on ükskõik, aga mul mitte.
Lavastus pole nagu raamat või heliteos, mis saabki lõplikult valmis. Lavastuse iga etendus on dünaamiline ja muutub. Loomulikult püüan alati teha nii, et näitlejad saaksid piisava baasi selleks, et iseseisvalt etendust õiges suunas edasi arendada. Aga ma ei saa selles kunagi kindel olla, kui mängitakse tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Sama lugu juhtub suurte teatritega. Teed oma suure töö ära ja lavastus läheb teise teatri kontrolli alla. Kui mõtlen taas Stanislavski otsingutele, siis elu lõpupoole ta eemaldus teatrist ja hakkas Kunstiteatris näitlejatega laboratooriume tegema. Küsimus on selles, mida me otsime ja mida tahame leida. Ning mida me nendest otsingutest publiku ette toome.
Theatrumi publik on läbi aastate olnud teile väga truu. Kuidas Theatrumil praegu läheb?
Meil läheb hästi! Oleme kaks aastat intensiivselt ringreise teinud, leidsime väga palju publikut tänu sellele. Maja uuendamine on võtnud palju jõudu, tähelepanu ja energiat. Peame hakkama uues olukorras kõike uuesti üles ehitama, kuid usun, et publik tuleb siia meelsasti.
Etenduste väljakuulutamisega oleme küll pisut hiljaks jäänud. Üks põhjus oli see, et maja üleandmine ehitaja poolt lükkus mitmeid kordi edasi. Meie tegevjuhi Aive Sarapuu tegevust uue hoone valmimisel on aga raske üle hinnata. Kokkuvõttes on kogu protsess olnud ime, mille sünnile on väga paljud inimesed kaasa aidanud.
Kas oma kiire töötempo juures jõuate ka teistesse teatritesse etendusi vaatama? Millised viimase aja lavastused on teile meelde jäänud?
Viimati käisin Hispaania väikelinnas Almagros Hispaania klassikalise teatri festivalil. Seal oli tähelepanuväärselt huvitavaid, aga kahjuks ka väga halbu etendusi… Eestis on viimasel ajal meelde jäänud Uku Uusbergi „Ivanov”. See meeldis mulle. Ega väga palju jõuagi vaadata, aga kui on midagi märkimisväärset, siis ikka püüan. Tahaksin väga jõuda NUKU teatrisse vaatama Mirko Rajase lavastust „Noored hinged”, samuti Leino Rei kohe esietenduvat lavastust „Vari”.
Kuidas end hoiate nii mitmel rindel tegutsedes?
Õigesti tehtud töö annab energia tagasi. Need asjad, mis sult energia röövivad ja jõuetuks teevad, tuleb aknast välja visata… Muidugi alati ei oska seda tööd vastu võttes kohe ära tunda, milliseks kujuneb tulemus. Alustatakse ikka heade soovide ja kavatsustega.
Olen seda meelt, et kui õnnestub kunstiteos teha hästi, siis tuleb ka publik saali. Publik leiab hea lavastuse üles. Oluline on mitte alahinnata publikut ja austada teda sellega, mida talle pakume. Mitte hakata midagi maha müüma eesmärgiga endal hinge sees hoida.