Kus voorus valitseb ja au ei luura oht…
Pille-Riin Purje
Teater.Muusika.Kino juuni 2023
Siinne visandlik vastukaja lähtub Ott Aardami kahest rollist Theatrumi lavastustes: Vincentio, hertsog William Shakespeare’i näidendist „Mõõt mõõdu vastu” (2023) ja Alceste, Célimène’i austaja Molière’i „Misantroobist” (2011), mõlema lavastaja Lembit Peterson.
Selgituseks. Sisemine sund sõnastada see väike, kärme, kaugeltki mitte ammendav portreelooke tärkas 10. aprillil Theatrumi saalis, kui vaatasin teist korda lavastust „Mõõt mõõdu vastu”. Tegu oli uuslavastuse seitsmenda etendusega ja mu esmamulje pärast 3. aprilli etendust oli tuntavalt hõredam, ehkki kohemaid paelusid mind kolm keskset rolli: Ott Aardami hertsog, Kristjan Üksküla Angelo, Laura Peterson-Aardami Isabella. Lavastuse märkimisväärne areng ühe nädala jooksul rõõmustas mind tõsiselt, loodan, et mul avaneb võimalus vaadata seda veelgi.
Impulss panna hertsogi kõrvale Ott Aardami roll „Misantroobis” võrsus „Mõõt mõõdu vastu” finaalist. „Misantroopi” olen näinud kaks korda lavastuse sünniaastal 2011 ja kaks korda tänavu: 17. veebruaril Keila-Joa mõisas ja 19. aprillil Tallinna raekojas.
Lavastuse „Mõõt mõõdu vastu” algus. Üks mees seisatab ja seirab ilmaelu peegli taga või peegli sees. Ta loeb raamatut, tõstab pilgu, puudutab klaasjat peegelpinda. See mees on hertsog Vincentio — Ott Aardam. Siiapoole peeglit ilmuvad, nagu väljanäitusele, kõik tegelased kui hertsogi alamad, kui näitlejad Theatrumi väikesel ja maailma suurel näitelaval. Mees peegli sees vaatleb neid mõne hetke. Siis käivitub näitemäng. Algab hertsogi teekond. Võib-olla tagasivaatena, mõtestatud meenutusena läbielatust.
Lavastuse kunstnik on Marius Peterson, nihkuvad peeglid saavad lavaruumis oluliseks ja kõnekaks. Nagu muide ka prillid, mida laval kantakse ja vahetatakse. Maski kombel katavad hertsogi, Angelo, Escaluse silmi läbipaistmatud võimuprillid. Võim pimestab nagu päike? Prillid kui kaitse elava silmsideme eest? Siis vahetatakse need tavaliste klaasidega prillide vastu, mis silmavaadet enam ei varja. Kui hertsog näiliselt oma valdustest lahkub ja võimuvolitused asevalitsejale Angelole üle annab, siirdub võimumees kloostrisse, kus laenab maskeeringuks mungarüü, mille kapuuts varjab tema nägu; ta loobub prillidest, uudistab ümbrust, vahetevahel lühinägelikult silmi kissitades. Häält kohendab veidi kõrgemaks, vahepeal unustab seda teha ja naaseb võimukama tooni juurde.
Hertsogi kostüümis on lisaks punase voodriga kuldsele kuuele iseäranis pilkupüüdvad, kuldselt sätendavad kingad — Theatrumi kodulehel, „Mõõt mõõdu vastu” fotogaleriis on neist eraldi efektne pilt. Luksuslikud ja reetlikud jalatsid vahetab Vincentio sobival hetkel lihtsate jalavarjude vastu. See seik jääb meelde, nii peabki olema.
Sedalaadi ümberriietumise komöödiad on omajagu tinglikud ja tunduvad üpris kentsakad. Eks nüüdki teki kahtlus, kuis on see võimalik, et keegi ei tunne hertsogit ära. Isegi mitte talle ustav vana riigitegelane Escalus (Helvin Kaljula), kellega kohtudes hertsog eriti sügavale kapuutsi alla varjub. Rahvaga suheldes ongi valitseja ilmselt distantsi hoidnud ehk kandnud tumedaid prille. Tõdeb ju hertsog isegi: „… armastan küll rahvast, / kuid püüda ma ta pilkusid ei taha.” (Tsitaadid Georg Meri tõlkes) 10. aprilli etendusel märkan vaimustusega, kuidas profoss (Tiit Alte) keset sündmustepöörist vanglas järsku hertsogi ära tunneb! Profoss kuulutab endamisi, aga samas otse saalile, silmis jahmunud võidurõõm: „See on ju…!” Niisugune vallatu krutski lisab ootamatu ja väärtusliku usutavuse mõõtme ning tagab hertsogile vankumatu liitlase.
Ülar Mändmetsa fotod
Mõistatuslik tundub seegi viide, et hertsog on varem külastanud Marianat (Maria Teresa Kalmet), Angelo kihlatut, kelle mees alatult hülgas. Nii võib aimata, et mungaks riietumine on ennegi olnud Vincentio valitsejaametis üks mängurlik tegu või ka vahend vabamalt rahva hulgas ringi liikumiseks, inimeste tundmaõppimiseks. Uus avastus on hertsogile aga Isabella, nooruke noviits, kelle vend Claudio on äsja Angelo range otsusega surma mõistetud.
Isabella roll sisaldab tumehoovusi ja tunnetekeeriseid, mida on keeruline siin ja praegu mõistetavaks ja usutavaks mängida. Laura Peterson aga suudab seda, temal on Isabellana varuks karm askeetlikkus ja selle kontrastina rabavad õiglusesööstud, jõulised ja kompromissitud kumehäälsed plahvatused. Kui vooruslik, aus ja kartmatu Isabella palub oma venna eest, kaotab haavamatu võimumehe maskis Angelo hoobilt aru, vangub armuhulluses, asub jultunult Isabellat ahvatlema, tänapäevaselt öeldes ahistama. Kristjan Üksküla mängib peenelt neid heitlusi, millest aimub paralleel „Hamleti” Claudiusega. Kui Isabella vanglas venda külastab, on ta veendunud, et ka vend peab õe au kallimaks kui oma elu. Claudio (Erik Richard Salumäe) aga ei suuda surmahirmu vaigistada. Õe raevupalang on üks Laura Petersoni lavaelu kulminatsioone, samas ka riskantseim moment, kui Isabella madalal häälel karjatab: „Sa loom! Oo, reetlik argpüks! Oo, sa autu näru!” Hertsog on kirglikku stseeni peidupaigast jälginud ning asub aega viitmata sepitsema ja ellu viima plaani, kuidas Angelot karistada ja õiglus nõnda jalule seada, nagu Isabella seda palunud on: et hukka saaks mõistetud süü, kuid mitte vend ehk süüdlane.
Hertsog teostab seda õigluse ja õigusemõistmise protsessi keeruliselt, õige mitmete käänakutega. Ott Aardam ei unusta ega loovuta rolli koomilist heli, mis ilmneb kergelt hertsogi kärsituses, muutlikes intonatsioonides, ekslevates pilkudes. Ta võidurõõmutseb mõne napi žesti ja tooniga, kui plaanid näikse laabuvat, et siis hämmelduda ja ägestuda, kui kõik nuripidi kulgeb. Vanglas puhkeb kurikaelte ja võllaroogade ümber sõgetrall, kui kellegi maharaiutud pea tuleb viia Angelole asitõendiks. Siin sekkub saatus ise ja toimekas profoss kasutab olukorra nutikalt ära. Ilmekas ja omamoodi irooniline on, mismoodi Tiit Alte asjalik ja eluline profoss toob ämbri, mille sees on pea, et näidata seda hertsogile. Vincentio esimene reaktsioon on tagasipõrkav heitumus ja kerge iivelduski, aga viiv hiljem kiikab hertsog uudishimulikult ämbrisse ja tunnustab rahulolevalt pea sobivust ning sarnasust. Isabellat proovile pannes, tema venna surma kohta valetades välgatab hertsogis kaastunne, mille summutab hasart lõpuni mängida. Teine kõrghetk Laura Petersoni lavaelus saabub siis, kui Mariana loodab, et Isabella aitab tal paluda, et hertsog Angelole halastaks. Isabellal tuleb end sundida; tundub lausa üleinimlik paluda oma venna mõrtsuka eest — esimese hooga ei suudagi õde põlvitada ja viskub kohe uuesti hoogsalt püsti, ent hetke pärast põlvitab ta veel kord ja palub nüüd meelekindlalt.
Hertsog mängib oma alamatega, keda ta liigutab kui malendeid, kuid ses partiis on siiski järjekindlust. Ent viimase ja täiesti ootamatu käigu sooritab Vincentio nagu muuseas. See juhtub hetkel, mil Isabella, kes seisnud näoga peegli poole ja vaadanud enesega tõtt, näeb läbi peegli oma venda elusana. Õde pöördub karjatades ja on valmis venda embama… Tundeiili katkestab aga hertsogi kärme ja vilgas kosilaserepliik: ta palub Isabella kätt. Neiu tardub. Venda embab ta õnnelikuna veidi hiljem. Isabellale pole näidendis antud enam ainsatki sõna. Nii ta seisatab peegli taustal, hoides käes palvehelmeid.
Lavastuses „Misantroop” on Laura Petersoni rolliks veetlev, koketne, kavalere hullutav ja klatšimaias kaunitar Célimène, kellel puudub Isabellaga igasugune ühisosa. „Misantroop” püsib Theatrumi mängukavas juba tosin aastat, aga näitlejanna sobivus rolli on väljaspool kahtlust. Laura Petersoni kerge irooniavõnkega pausike, kui Célimène lausub enda kohta „kuid kahekümnene… ei passi palveõeks!” on ülimalt elegantne. Ott Aardami kompromissitult kõigile ligimestele tõdesid ja argumenteeritud põlgust näkku paiskav Alceste ei suuda ise ka loogiliselt aru saada, miks ta küll seda kergemeelseimat madaami nii väga armastab. Arm ei allu mõistusele.
Harri Rospu foto
Misantroop on Aardamil stiilse koomikatajuga loodud roll, tema Alceste’i rühis, kulmukortsutuses, kogu olekus ja mõtteavaldustes ei puudu naeruväärsus. Kordan lavastaja Lembit Petersoni tabavat ja sügavat iseloomustust Alceste’i kohta: inimene, kes on ühtaegu austusväärne ja naljakas. Näitleja lakkamatu kõrvalpilk rollile on imepeen ja vaimukas. Värsi ja luulerütmis mõtte valdamine August Sanga meisterlikus tõlkes on muutunud ajaga aina nõtkemaks, voolavamaks, musikaalsemaks; pateetika ja siiruse pidev duell Alceste’i loomuses üha tasavägisemaks. Sõna- ja lauserõhkudega mängimine on loominguline igal etendusel. Üks vaimustavamaid tekstikohti on see, kui Alceste ei suuda silmakirjalikult kiita Oronte’i (Andri Luup) tobedat sonetti ja esitab vastukaaluks kaks korda järjest lihtsa ja meloodilise muistse armastuslaulu „Kui käsiks kuningas mul kallist lahku minna…” See kergus, millega sõnad tantsisklevad kui lõbusad lutsukivid merelainetel, on tõeliselt nauditav, nii näitlejale kui publikule. Ilmeka nüansikesena kogeleb Alceste aeg-ajalt, õige vähe, õige kergelt (aastast 2011 ma seda justkui ei mäleta?!). Kogelus sobib rolli ja on vaetud niivõrd täpse apteegikaaluga, et see ei mõju üldse välispidise karakteerse nipina, vaid lisab sümpaatset inimlikku ebakindlust, mida Alceste endalegi ei tunnistaks. Puhtsüdamlik on mehe hingeline segadus, kui ta ei suuda Célimène’i peale pahane olla. Ja kui käes on tõehetk, kaunitari kergemeelsus paljastatud ja kõik teised kosilased-rivaalid temast ära pöördunud, saabub Alceste’i tähetund. Nii ta ise arvab, kui andestab suuremeelselt oma südamedaamile, kelle silmis helgib kaunis kahetsusepisar. Alceste’i abieluettepanek on samas kantud enesearmastusest, mis on täiesti inimlik. Aga va läbinägelik geenius Molière siinkohal õnnelikku (või õnnetut!) lõppu ei luba. Célimène’i kavalus jätab ta korraks maha, kui daam vastab, et ei ole nõus isegi koos armastava mehega seltskonnast irduma. Sellega on Alceste lõplikult lüüa saanud. Aumehena ei suuda ta kosida ka Éliante’i (Eva Eensaar), kes oleks mehele vaid lohutuseks. Hea ja arukas Éliante vastab vapralt, et on valmis andma oma käe truule armastajale Philinte’ile (Marius Peterson). See raputab veel kord, kerge järellainetusena Alceste’i kõrget enesehinnangut. Tema kurb väärikus ei ole enam koomiline, kui ta lausub oma lahkumissõnad: „Võib-olla kusagil maailmas leidub koht, / kus voorus valitseb ja au ei luura oht.” Paatos ja teatraalsus on taandunud. Tahaksin ise ka Alceste’ile järgneda, kuidagi talle ses kurjas maailmas toeks olla, nagu ustavad hinged Philinte ja Éliante teevadki.
Nõnda siis, kui „Mõõt mõõdu vastu” hertsog Vincentio teeb ettepaneku Isabellale, on paralleel „Misantroobiga” kiire tulema. Seda enam, et mõlemas lavastuses on Ott Aardami ja Laura Peterson-Aardami partnerlus nõnda kütkestav. Kangesti tahaks lisada siia nende kolmandagi duettmängu, Marta Aliide Jakovski hiljutise lavastuse „Simson ja Deliila” nimirollides (raekoja 700. sünnipäeva auks, 2022), aga tuleb tunnistada, et suutsin ainsa vaatamiskorraga üksnes aimata, ent mitte fikseerida selle lavakohtumise laetust ja saladust.
Aga tagasi hertsogi abieluettepaneku juurde, millele mees sõnaselget vastust justkui ei ootakski. Kummal põhjusel õieti: kas ebakindlusest ja kartusest, et Isabella ütleb ei, mis tundub ju ainuvõimaliku vastusena, või hoopiski veendunud enesekindlusest, Alceste’iga hingesugulaslikust enesearmastusest, mis ei ole kuigi kaugel upsakusest? Mine võta kinni. Hertsog justkui ise ei märkakski, et on astunud täpselt samale rehale kui äsja hukka mõistetud Angelo. Kristjan Üksküla mängib sõnatuna mõjuvaks Angelo süümepiina ja kahetsuse, kui tema huuled üha liiguvad palves.
„Mõõt mõõdu vastu” kolmandas vaatuses on laval vaikselt vulisev, puhastav eluvee allikas, finaalis saabub Claudio armastatu Julia (Merlin Kivi), vastsündinud lapsuke kätel.
Aga nüüd, vargse puändina, mis ei ole ülemäära rõhutatud, ent siiski märgatav, tulevad taas mängu hertsogi sädelevad kingad. Need toodi talle tagasi, rahulolevalt pani ta need jalga — lihtsad mungana kantud kingad on aga jäänud sinnasamma, Vincentio troonipoodiumi keskele justkui kogemata vedelema. Ja kui hertsog tõuseb troonilt, et läheneda Isabellale, on see kingapaar järsku tema ees, otsekui tõke, kui meeldetuletus. Ta ei saa neist üle, ümber ega mööda.
Kummaline, aga mu mälus heiastus järsku Samuel Becketti „Godot’d oodates”! Irratsionaalselt läbi õhu vihisev mäluling, ehkki Lembit Petersoni lavastajakontekstis ka läbinisti loogiline, kannab hertsogi trooni jalamile ka Estragoni kingad.
„Lähme siis.” „Lähme.” Nad ei liigu paigast.
Hertsog on peatunud. Nii ta seisatab veel siinpool peeglit. Me kõik siin Theatrumi laval ja saalis vaatleme ainiti ja tänuga õnnelikku perekonda: isa, ema ja lapsukest. Nii viibime üheskoos peeglite vahel, me nõrgad ja ekslikud mehed ja naised: „Jah, nagu peeglid, milles nad end näevad, / mis kerged näitama ja purunema.” (Isabella, „Mõõt mõõdu vastu” teine vaatus, neljas stseen)
Kusagil ligiduses võib aga kuulda misantroobist Alceste’i mõtlikke samme ja kuulatada tema pingsaid mõtteid, mis otsivad oma rahu, oma lootust, oma elu allikat.