Maris Balbat
Kui aeg on suurteks tegudeks küps
Maaleht 30. oktoober 2003
Lembit Peterson, miks te lavastasite “Hamleti”?
Tegelikult olen “Hamleti” lavastamisest mõelnud ammu. Kuid praegu tundus, et ma ei taha seda enam edasi lükata. See otsus oli kaunikesti järsk.
Võibolla oli viimaseks tõukeks arusaamine, et olen siin maailmas juba pool sajandit elanud (Lembit Peterson sai 18. augustil 50 – M. B.) ja on aeg teha ära need asjad, mida ma olen tahtnud teha. See oli niisugune väline tõuge.
Aga sisemine tõuge tuli ikka sellest, et ma olen seoses “Hamletiga” aastaid kandnud hinges ühte mõtet, mis puudutab kättemaksu ja õigluse jaluleseadmise ning hinge puhtuse teemat.
Tegin lavastuse ka sellepärast, et ma armastan seda näidendit väga. Ma leian, et näidendi keskne teema on halastus, ja ma usun kindlalt, et halastus on see jõud, mis võib inimesed selles maailmas muuta paremaks. See on põhiline motiiv.
Ma ei hakka kogu kontseptsiooni südamikku avama, see on pisut nagu saladus. Ja ma võibolla ei oskagi seda sõnades teha, sest kõik lavastused, mida ma teen, sünnivad justkui minust endast ja sellest olukorrast, milles ma viibin, ja nendest inimestest, kellega ma koos töötan. Praegu tundus, et kõik asjaolud langesid minu jaoks kokku.
Ütlete, et lavastus on halastusest, kuid Hamlet ju ei halasta.
Seda mitte. See ei tähenda, et Hamlet ise esindaks seda positiivset ideed. Minu meelest on Hamleti läbiv tegevus see, et ta otsib lahendust isa vaimu antud ülesandele: maksta kätte hinge rüvetamata…
Hamlet ise ei leia vastust. Ta jõuab selle piirile: lõpp on vaikus. Nii vastuolulist ülesannet näib võimatu lahendada. Siit kõik Hamleti otsimised, kõhklused.
Kuna ma ise sisemiselt tajun lahendust, siis ma julgesin seda näidendit lavastada. Loodan, et etendust vaadates ja Hamletiga kaasa otsides avatud ja kaasa mõelda tahtev vaataja leiab vastuse, seda sügavalt tunnetab. Siis on lavastus oma ülesande täitnud.
Kas oli mingi seos loomingulise energia vahel, mis teis tõenäoliselt vallandus Adolf šapiro “Isades ja poegades” mängides ja sellele järgnenud “Hamleti” lavastamise vahel?
See loominguline energia küll tekkis, kuid kas siin nüüd just otsest silda on. Tegin pärast “Isade ja poegade” lavale jõudmist veel kaks lavastust: “ Ay,Carmela!” ning Hispaanias sealsete näitlejatega Shakespeare’i “Palju kära ei millestki”.
Töötasin seal kaunis ekstreemsetes tingimustes, võõral maal võõra rahva hulgas, kelle keelt ma ei tunne, tõlgi vahendusel. See võibolla andis ka julgust järgmise Shakespeare’iga – ja miks mitte “Hamletiga” – välja tulla.
Mõtlesin algul teistele näidenditele, nagu “Mõõt mõõdu vastu”, aga praegune Theatrumi ja selle trupi olukord tingis ka meie jaoks küsimuse: olla või mitte olla – kumb oleks õilsam. Valiku tegemine praeguses kaunikesti raskes ja keerulises olukorras on Theatrumile tähtis. Aga see on siiski kaudsem põhjus.
Mil määral riik Theatrumit toetab?
Riigi toetusest – 400 000 krooni aastas – ei saaks me ka üht lavastust terviklikult tehtud. Sellest rahast peame ülal pidama nii hoonet kui administratiivset personali, tasuma näitlejate honorari, dekoratsioonide ja kostüümide eest.
Oleme otsinud ja mingil määral ka leidnud sponsoreid, kelleks sel korral olid Kultuurkapital ja Hansapank. Püüame siiski vee peal püsida.
Ja kuigi ka rahalised küsimused on tähtsad, on oluline sisuline külg. “Hamleti” lavastamine oli meile sisuliselt tähtis. Muu hulgas võimaldas ta mulle üle hulga aja koostööd näitlejate Kaie Mihkelsoni ning Aleksander Eelmaaga ning esmakordselt Roman Baskiniga.
Theatrumi osas on hästi palju mõtteid, mida tahaks ära teha, kuid võimalused panevad omad piirid ette.
Mis olid “Hamleti” lavastamisel kõige suuremaks probleemiks?
Esiteks aja vähesus – kuigi alustasime juba kevadel. Teiseks näitlejate hõivatus. Ka raha vähesus, samuti Katariina kiriku seisund. Kirikus on üsna külm, ka dekoratsioonide ehitamine oli raske. Kuid kummalisel kombel sai kõik siiski võimalikuks.
Mida andis teile töö Adolf Šapiroga?
Šapiro kutsus meid Üksküla ja Mikiveriga Linnateatrisse. Ta ütles, et teeb lavastuse vaid sel juhul, kui me tuleme: et talle on tähtis teatud vaimne mõistmine. Olin ammu huvitatud koostööst temaga. Võibolla andis see töö temaga praegusel hetkel kinnituse või kindluse, et see, mismoodi ma ise olen töötanud lavastaja ja ka näitlejana, ei olegi vale. Et meetod, mida olen püüdnud omandada, töötab.
Samas õpetas Šapiro nõudlikkust näitleja suhtes. Tihtipeale ma ise ei julgegi näitlejalt nii palju nõuda, kuigi tean, et peaks. Ta oli väga nõudlik iga käigu suhtes. Tema roll osade suhtes oli hästi suur.
Meie koostöös oli see õnnelik kokkusattumus, et tajusime minu rolli pealisülesannet ühtmoodi. Tekkis mõistmine. Sain kindluse, et väga keeruline teine plaan on võimalik edasi anda väga konkreetse füüsiliste tegevuste partituuri kaudu. Hämmastav, kuidas Šapiro seda ellu viis. See oli sageli piinarikas, aga siiski vaimustav.
Mis on teie järgmised tööd?
Mul on Humanitaarinstituudi üliõpilastega pooleli mõned tööd Tšehhovi novellide ainetel. Kõik oleneb sellest, kuidas asjad kooliga lahenevad, kas leitakse tööks ruum ja vahendid. See on praegu väga keeruline olukord.
Ma olen mõelnud teatud autorite peale, keda olen tahtnud ammu lavastada. Olen jõudnud arusaamisele, et tuleb teha asju, mida ise tahad. Tahan realiseerida neid materjale, mille lavastamisest olen unistanud, kuid mida ma kas ei ole saanud või ei ole söandanud teha. Tunnen, et nüüd on aeg küps.