Koguperemuusikal või pereteraapia? „Driftijad” nihutab Eesti komöödia piire
Pille-Riin Purje
Postimees 9. aprill 2026
Andri Luubi näidendite eripära on täiesti pöörane absurdimäär ja läbivalt vaimukas sõnamänglevus. Tõesti-tõesti, tema leidlikkus ning rõõm „keelega mängida sõnade kurni” (Juhan Viidingu luulerida) teeb suisa kadedaks.
Ent säärane naerutav lustilisus on vaid pealiskiht, mille all kulgemas tõsimurelikum eluhoovus. Nii ka uuslavastuses „Driftijad”, mis üpris lühike, aga mille järelmõju see-eest pikk nagu kunstile kohane.
„Pojad on lollid,” tõdeb üks peategelasi, ahastuse veerele jõudnud pereisa Ignar, keda kehastava-hingestava Tarmo Songi absurditunnetus on teadagi briljantne. Kummatigi tuleb Songil sedakorda peaosa tiitlile konkureerida Ott Aardamiga, kuna perekonnasõbrast politseinik Ragnar raamjutustajana kipub seda positsiooni kenasti kaaperdama. Mõnusa, heas mõttes napi, ent heldete mänguvõimalustega teksti on autor-lavastaja kinkinud mõlemale.
Kui väga passib Aardamile raamjutustaja muhenukker roll, näitas hiljuti VAT Teatri „Lühis”, aga see paralleel ei tähenda enesekordust, hoopis uute nüansikeste tabamise oskust. Ragnari pihtimused visast kohanemispüüust ja aina uutest jahmatustest kiiresti muutunud maailmas on kantud südamlikust ja osavõtlikust huumorist, üksiti südamevalust. Nii et ühtelugu tekib kiusatus temaga samastuda.
Vast kõige tragikoomilisem eluanekdoot on Ragnari omal nahal kogetud vanasõna „loll saab peksa ka kirikus”. Misjärel küsimus, kes õigupoolest loll on, annab „Driftijatele” järsku uue sügavuse.
Lollide poegade tandemit, vendi Gunnarit ja Innarit, mängivad ulaka rõõmuga Erik Richard Salumäe ja Risto Vaidla. Eks nad ole tänapäised Mõhk ja Tölpa, aga kusagil sõgetuhinate vahel välgatab siiski ebakindlus. Näiteks hangumiseviivuke avastusest, et isast-emast on omamoodi kahju ka. Või iseäranis ajaomane paanika kujundite ees, kui isa üritab IQ-testi kaudu poegadega dialoogi rajada – tulutult mõistagi.
Ehk võiks sedalaadi endaga silmitsi jäämise tõehetki poegadel rohkemgi ette tulla, aga mine tea, äkki lahjendaks see absurdikomöödia kentsakaid (eba)reegleid.
Naine Dagmar – Liina Olmaru heitleb omakorda isikliku pidetusega, tantsiskledes kõrgetel saapakontsadel kui kuristiku veerel. Tibake sekundeerivaks naise lavaelu ehk jääb, aga Olmaru oskab võtta miinimumistki maksimumi.
Kuku raadio saatesarjas „Theatrumi veerandtund” pakkus Liina Olmaru „Driftijate” žanriks koguperemuusikali. Vaat selle peale ei oleks ise tulnudki, aga kui nõnda nõtkelt lendu lastud ideed edasi arendada, võib vabalt kujutleda tegelaste monoloogid või manifestid kirglisteks laulunumbriteks. Niikuinii tegutseb laval Muusik – Tõnis Leemets, karakteerselt kostümeeritud nagu kogu tegelaskond, müts muudab tema immitsat märkimisväärselt. See mees väljendab oma suhtumisi musitseerides, olles vast kõige dialoogipaindlikum inimene laval, loovutamata seejuures milligrammigi isepäisust.
Lavastuse koreograaf Anna Kristin McCarthy loob ülihoogsa ja painduva liikumisjoonisega neiu Ingeborgi rolli, kelle kutsumus näikse olevat cheerleading – veelgi efektsem sõna kui driftimine. Igatahes suudab Ingeborg ergutada mõlemat venda, nii vaheldumisi kui ka samal ajal. Seejuures kiirgab neiust raugematut heasoovlikkust, millega annaks ju perekonnas pingeid leevendada.
Muide, kui Ingeborg ja Innar õhinal jutustasid isale ümber filmi „Hauarüüstajad”, kangastus järsku meie algupärase komöödia kullafondist Andrus Kivirähki „Atentaat”. Nimelt Aadam, Dan Põldroosi unustamatu roll, ekstaasis pajatamas muljeid zombi- ja vampiirifilmidest. („Atentaadi” lavastas Draamateatris Hendrik Toompere 1997. aastal.)
Esietendusele järgnenud koosviibimisel kuulsin, kuis pealkirjasõnale „driftijad” olla otsitud eestikeelset vastet ja viimaks ka leitud: „triivijad”. Huvitav, kuis nende kahe sõna kõlavärv tundub vastandlik. Driftimine seostub krehvtise reipuse ja jultunud energiaga, triivimisega kaasneks nagu loidus, alistuv minnalaskmine, kuigi ligiduses terendavad karid. Ju siis Andri Luubi lavastuses kangastuvad, ristuvad mõlemad liikumisviisid. Nagu teraapiline naer ja pealetükkimatud vihjed hingevalule, nõutusele, üksijäetusele.
Kuid siinpool eesriiet oma otsinguid paotav-jagav politseinik Ragnar ulatanuks nagu publikule koduteele kaasa luuleread. Ei-ei, üldse mitte kuuldavalt, ent miskipärast hakkasid need dialoogilättena kuskil kumisema või hoopis vulisema: „Ei vasak käsi tea, mis tegi parem. / See teadmine on kolmandamas käes.” (Jüri Üdi, „avatud laul”)