Kas teie olete ka kasvanud

Kas teie olete ka kasvanud?
Pille-Riin Purje
TeMuKi jaanuar 2020

Joël Pommerat, „See laps”. Tõlkija: Inge Eller. Lavastaja: Maria Peterson. Kunstnik: Lilja Blumenfeld. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Videokunstnik: Alyona Movko. Helikujundaja: Tõnis Leemets. Osades: Rea Lest, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater) või Risto Vaidla (NUKU), Leonhard Sass Taalmaa, Rauno Jonas Küngas, Leene Vugts või Sesame Feenstra. Esietendus 2. X 2019 Theatrumis.

Isa ja tema väike, viieaastane tütar.

ISA: Sa oled jälle kasvanud… eelmise korraga võrreldes.
Tütar vaikib.
ISA: Kas sa ei ole kasvanud?
TÜTAR: Ma ei tea.
ISA: Oled küll, sa oled nüüd juba päris suur tüdruk.
TÜTAR: Ma ise ei näe, kui ma kasvan.
ISA: Jah, aga mina näen.
TÜTAR: Kas teie olete ka kasvanud? („See laps”, 2. pilt)

Maria Petersoni lavastajatee
Theatrumis esietendus 2. detsembril 2000 Mart Aasa näidend „Kõik on noored: 9 stseeni peale lõpueksameid ja enne lõpupidu”. Mäletan mängurõõmsat lavalugu, aga ei olnud endale teadvustanud, et see oli Maria Petersoni esimene lavastus. Meenub Lembit Petersoni arutlus esietenduse peol, mille mõte oli, et noortest ja noortele lavastatakse ekstreemseid lugusid paheliste tegelastega, meil aga on laval normaalsed inimesed, vaatajat puudutab nende kohmetus, inimlik häbi.

Mart Aasa napp sõnamänguline tekst ja situatsioonide kentsakus toimis vaimukalt ja Maria Petersoni isikupärane komöödianärv ilmnes kohe tema debüütlavastuses. Mängulaadis segunes muigav naivism õhulise kõrvalpilguga: tegelased kandsid lustakaid retrokostüüme (kunstnik Andri Luup), Horoskoobi lauludest (muusikalised kujundajad Marius Peterson ja Maria Peterson) õhkus nostalgiaparoodiat. Koolinoored Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) gümnaasiumi teatriharust mängisid oma eakaaslasi. Ereda stoppkaadrina näen vaimusilmas kitarri tinistava Nero Urke iseäralikku äkknaeratust (Imre stseenis „Kalevipoeg”) ja Mari-Liis Lille suuri armunud silmi (Ilona stseenis „Prints”, tema sõbranna Monica osas Ursula Ratasepp). Theatrumi näitlejad ei olnud veel abiturientide vanemate eas. Ulja estraadiliku etüüdi etendas Marius Peterson: Olevi ringi tuiav isa stseenis „Luule”, Puškini bakenbardidega vintis mehike manitsemas poega: „Aga kui luuletad, hoia eesti keel puhas, eks. Keel on puhas siis, kui meel on puhas…” Andri Luubil oli lahe sõnatu roll, kutt hüüdnimega Kiviktaimla, suur värviline müts peas, mütsi all kõrvaklapid muusikat täis.

Kirjutasin vaatlusmärkmetes: „Esietendusel publik ülemeelikum. 15. veebruaril 2002 saal veidi vaoshoitum, meeleolu mõtlikum. Kammerlikus ruumis pääseb mõjule napp naeratus, põgenev pilk, ebakindlus sõnade all. Lõpustseenis küllatulek klassijuhatajale, kes pani just väikest last magama, kingitustega valel ajal sissetungimine, seletamatu kohmetus, ometi soov üksteist mõista.” Näidendit läbistas kerge konflikt, kaugenemine ema ja tütre vahel. Stseen „Siil” lõppes leppimisega, ema ja tütar võtsid teineteisel käest kinni, kõlas laul „Kannikesed emale”. Seda hetke on põhjust mäletada üheksateist aastat hiljem.

Theatrumi kodulehe andmetel on „See laps” Maria Petersoni neljateistkümnes lavastus. Nägemata on mul jäänud kolm: Molière’i „Õpetatud naised”, Marcel Pagnoli „Tuulesaared” ja Andra Teede „Südames sündinud”. Kuna olen lugenud „Südames sündinud” teksti ja vaadanud videosalvestust, on kujutlus lavastusest intensiivne.

Üks mu lemmiklavastus Maria Petersoni loomingu hulgas on Andri Luubi „Tuvi” (2013), isiksusliku näitlejateansambliga, irooniliselt tragikoomiline teatriilma peegeldus. Olen „Tuvist” kirjutanud TMK 2014. aasta aprillinumbris.

Andeka pedagoogivaistuga Maria Peterson lavastab süsteemselt VHK teatrikooli õpilastega. Hinge on puudutanud kolm Anton Tšehhovi näidendit. Kaks neist olid täpse kohavaimutajuga suvelavastused Esna mõisas, „Kajakas” 2014 ja „Kirsiaed” 2018. Mängupaik teisenes vaatuseti, olles kord õues, kord siseruumides. „Kolm õde” sündis Theatrumis suvel 2015, neljas vaatus toimus dominiiklaste kloostri siseõues. On ennegi tõdetud, et VHK lavastused annavad oma sõnumi puhtusega silmad ette nii mõnelegi lavakooli diplomitööle. Tšehhovi puhul mõjub osatäitjate noorus vahel heas mõttes naljakana, kui mängitakse endast vanemat ja elukogenumat tegelast; samas on noored siirad põhiküsimuste üle arutledes, jõuavad vigurdamata ja kaitsekihita Tšehhovi teksti ja inimsuhete läteteni. Olen vaadates tundnud endalegi ootamatut hingevalu. Ja ise imestanud: kuidas see võimalik on, olen ju näinud Juhan Viidingu ületamatut parun Tusenbachi (Adolf Šapiro lavastus „Kolm õde” Draamateatris, 1973), ometi nutsin nagu laps, kui nooruke Tusenbach (Kaur Kivilo) duellile läks.

Kirgastas „Kirsiaia” finaal, kui lavastuse raamlaul „Tšto tebe nado, grešnõi tšelovetše…” saatis igavikuteele Firsi (Johan Kristjan Aimla), kes hüljatud mõisasse unustati ja leplikult surisängi heitis. Saalis pühiti pisaraid. Samas oli imeline, kuidas lapsed tagaridades kaasaelamisrõõmuga naersid. Veel koduteel bussiski nad sädistasid: nii naljakas, kuidas teised tulid laulma — ärge laulge, siin üks inimene üritab magada! Kuulatasin ja naeratasin, inimlapse elu ja surma üle mõtteid mõlgutades.

Maria Petersoni uusimale lavastusele „See laps” on eelnenud kolm lavalugu vanemate ja laste suhetest. Florian Zelleri „Isa” (2016), nimiosas Lembit Peterson, keskendub vananeva isa mälukaotusele ja sedakaudu lähisuhete võrgu rebenemisele, mis on valus, kuid ka absurdne. Ka „Isale” kirjutasin vastukaja (Sirp, 13. I 2017), aga pole lavastust hiljem üle vaadanud.

Kütkestav näidendileid on Rootsi kirjaniku Martina Monteliuse „Üksi ja Esmeralda” (2018), Theatrumi esimeseks lastelavastuseks nimetatud, avara sihtgrupiga ning elujaatav lugu. Hämmastav, aga pole märganud ainsatki vastukaja. Ja kuhu jäi Salme Reegi nimelise preemia nominatsioon, küsin ma?! See on lugu üksildasest, loova hingega poisist nimega Üksi, keda hoolivalt mängib Rhett Kütsen. Samas ka lugu poisi isast, kes püüab end kehtestada rangusega, mis pole kuigi hirmutav ega veenev, pigem kurbnaljakas. Tarmo Song kujutab isa temale omase füüsilise ja hingelise plastilisusega. Tore, et saame osa ka isa fantaasiamaailmast. On muhe ja argiraamist vallapäästev, kui isa usaldab saalile saladuse oma armastusest, õngitseb äravoolutorust välja merisea ehk punase pajakinda — mulle tuli järsku, üle hulga aja meelde, et olin kooliplikana armunud Viru tänava söökla trepikäsipuusse. Mis temast küll saanud on?

Emast ei räägita Üksi peres sõnakestki. Armas tegelane on vanaema — Mare Peterson, lapselapse liitlane, ulakas vabahing. Natuke nagu vanaema õunapuu otsas, aga päris. Vanaema toob Üksi ellu Esmeralda, tsirkuseakrobaadi, fantaasiasõbra. Esmeraldat mängib helge rõõmuga Maria Koff või Helena Lotman. Ootamatu, kuid hingele vajalik süžeekäik on vanaema surm, eluline ja omamoodi lohutav. Surmastseen meenutab veidi Mrożeki „Tangot”. Maria Peterson on lavastanud ka Sławomir Mrożeki deemonlikumat absurdi — „Lesed” oli tema teine lavastus (2006), samuti VHK noortega, seal mängis Kristjan Üksküla. „Üksi ja Esmeralda” usaldab lapse(likku) loovust, isikupära, annet, unistusi, mängu.

„Südames sündinud” (2018) oli osa Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast: intervjuudel põhinev dokumentaallavastus lapsendamisest, hooldus- ja eestkosteperedest. Ega see teema olegi ülearu lahti räägitud. Südames sündinud laste vanemate pihtimusi vahendasid Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp, mõne napi karakterimuutuse, häälevinjetiga. Valdav on südamlik toon, tugev elujaatus ka valusate, pingeliste situatsioonide kirjeldustes. Viimasele Hele Kõrve esitatud monoloogile pole võimalik meeleliigutuseta kaasa elada. Seejärel näeb videopildis Eesti Vabariigi eakaaslast, 100-aastast vanamemmekest naerusilmselt laulmas „Kui ma olin väiksekene…”. Tema nakatav naer avardab veelgi pealkirja „Südames sündinud”.

Neli korda „See laps”
Mart Aas kirjutas näidendile „Kõik on noored” (1999/2000) eelteksti: „Ealt vanemad tegelased on siin loos veelgi pidetumad kui ealt nooremad — iseasi, kui palju nad seda tunnistada või välja näidata tahavad. Nii ei saagi aru, kes siin keda õpetama peaks või kes kelle abi rohkem vajab. „Vanus on poos ja ettekääne” — vähemalt selles loos.”

See sobiks iseloomustuseks ka Joël Pommerat’ näidendile „See laps” (2005). Kümme lakoonilist pilti vanemate ja laste suhetest kannavad dokumentaalsuse pitserit, on inspireeritud intervjuudest. Sõnade nappuse all tuksub ütlemata jäetu, allaneelatu. Iseseisvama dramaatilise novellina kujuneb kulminatsiooniks pikem 9. pilt, mille juures on märge: „Inspireeritud stseenist Edward Bondi näidendist „Jackets ehk salakäsi”.” Piltide muster on sarnane: lapsevanemad käituvad nagu isekad, egoistlikud, ennast haletsevad, kompleksides lapsed. Korduvalt vaadates hakkab aga kriipima kahtlus, kas vanemad ikka on ainukesena süüdi, kas ühene järeldus ei muuda näidendit plakatlikuks.

Theatrumi mängukavas püsib pikemat aega Jevgeni Griškovetsi „Linn” (lavastaja Lembit Peterson, 2008). Üle hulga aja uuesti vaadates mõjus Marius Petersoni ja Lembit Petersoni isa ja poja Basini dialoog sümpaatselt oma delikaatse huumori ja tarkusega: kahekõnes peitus võimalus ühtaegu mõista ja mööda rääkida, isa elukogemus leevendas poja hingekriisi, isa tasakaalustas isekust, mis ka suures lapses välja võib lüüa.

„See laps” on pessimistlik, aga sarkasmivaabaga ohudraama infantiilsest maailmast, kus lapsed on sunnitud olema täiskasvanumad kui nende vanemad. Pelutav võllahuumor või teraapiline pilk (kõver)peeglisse? Pealkirjas kajastub kõle anonüümsus: ühtegi last ei kutsuta nimepidi, vanemate perekonnanimi tuleb mängu kahes pildis, kui eraellu sekkuvad ametnikud.

Olen näinud lavastust neli korda: 2. ja 18. oktoobril ning 2. ja 5. detsembril 2019. Kogesin Theatrumi saalis erinevat meeleolu. 2. detsembri etendus kulges šokeeritud haudvaikuses, vaid paar naeruiili ja häiritud sosin „Mis vanemad need sellised on!”. Riidehoiusabas vabandas vanem naine noorte ees, küll poolnaeratamisi, et kutsus nad teadmatusest nii negatiivset tükki vaatama. See etendus mõjus tõesti vastikult, tundsin end okastraati mähkunud turris tigedikuna. Koduteel potsatas bussis mu kõrvale noor naine telefoniga, kirjeldas detailselt oma stressi autokooli õppesõidul. Olin täitsa endast väljas, pistsin lõugama (kasutasin ka mittenormatiivset leksikat, mida kultuuriajakirjas ei tiražeeri): „Ma olen teatris poolteist tundi talunud depressiivset manipulatsiooni, nüüd sina kah veel lehvitad siin oma komplekse!” Äsasin talle, telefoni kukkus puruks, hurraa! No heakene küll, seda kõike tegin mõttes, mitte päriselt. Aga teater ei peaks mõjuma nõnda, et äng lämmatab, silme ees on must udu, vihkad pimesi ligimesi.

Esietendusel oli sootuks teisiti. Maria Petersoni lavastus ja osatäitmised balansseerivad vaimukalt tragikoomika noateral ja publik aktsepteeris absurdi. Esikapublik ongi teistmoodi, saalis on omad, vahel naerdakse ülemäära. Seekord mõjus naeru ja valusa vaikuse kontrast tervendavalt. Laval paelub ülitäpne misanstseenide süsteem, distants tegelaste vahel, mõni nihestatud žest. Parim näide sellest on 4. pildi hüpersarkastiline puänt, kui ema (Liina Olmaru) süüdistab tütart (Rea Lest), et too on hall, mispeale tütar neljakäpakil ema suunas roomab, kuni ema teeb käe ja jalaga tõrjuva žesti, nagu peletaks hiirt või räpast krantsi — ehmatav, ent naljakas. Dressuurižesti „istu!” kasutas esietendusel 7. pildis ka isa (Indrek Sammul). Reetlikuks hingepeegliks muutuvadki just käed. 6. pildis avavad 11-aastase poisi pinget närvitsevad sõrmed: Rauno Jonas Küngas on pojana mõjuvalt introvertne, tugeva pinge all. Tema osatäitmine on hästi meeles ka lavastusest „Talvevalgus”.

Lilja Blumenfeldi kujunduses paelub tühi ruum, mängupaik muutub paari tooli liigutamisega. Silma torkab seinte hallitusrõskus, kui tegelased nurka taanduvad: 1. pildis lapseootel naine (Rea Lest), 5. pildis noor naine lapsega (samuti Rea Lest), 7. pildis poeg (Kristjan Üksküla või Risto Vaidla). Huvitavalt mõjuvad valgustid laes, mis alguses näivad kiigelaudadena ülal kettide küljes, justkui püüdmatu lapsepõlv. 8. pilt on kuuldemänguline, kujundi kaaluga sünnitusstseen — sellal märkan seinal ripakil kiigelaua varju ja väljatungivat robustset veekraani. Lõpupoole heiastub külgseinal valgusest rist.

Tõnis Leemetsa seisundimuusika piltide vahel aeglustab rütmi järelemõtlikuks, enne algust kuuldub õhus lapse kilkeid, virgeks teeb reibas mängutoosimuusika. Videoprojektsioon mõjub vastakalt: abstraktsem pulseeriv universum mõjub õhuliselt, tegelaste varjud piltide eel muutusid teist korda vaadates illustratiivseks. Kas ei ole videokasutus Theatrumi laval („Linn”, „Joobnud”, „Suur maailmateater”) mõnevõrra stambiks muutunud, n-ö kohustuslik element? Inimesed klaasja vaheseina taga on mõjuvamad, eriti 1. pildi sõnatu mees (Kristjan Üksküla või Risto Vaidla), peagi sündiva lapse isa, ema poolt äratõugatu; samuti vaistlikult klaasseina taha pagev, üha ärevamaks muutuv naabrinaine (Anneli Tuuliku aina täpsem roll) 9. pildis.

Stiilsust loob kostüümide must-hall-valge värvigamma, iga tegelase riietuse ja juuste läbimõeldud karakteersus. Lavastuse teeb huvitavaks näitlejate ränd rollist rolli. Põhirõhk on seekord külalisosatäitjatel: Liina Olmaru mängib nelja ema, Indrek Sammul kolme isa, Rea Lest viit tegelast.

Vabakutselist Olmarut ei olegi kohane nimetada külaliseks, ta kuulub Theatrumisse olemuslikult. Tema valusvaimukad rollid hoiavad lavastust pingul. Terava groteskinärviga on mängitud tütart halluses süüdistav särav daam-ema (4. pilt) ja koolipoisilt armastust kerjav ebastabiilne laps-ema (6. pilt). Prognoosimatu tragöödiamastaabi loob proua Margučre’i heitlemine surnukeha tuvastamise hirmu, hüsteeria, lootuse pöörises 9. pildis.

Liina Olmaru metamorfoosid on rabavad. Ta suudab olla lõikav nagu klaasnuga, jäine kui lumekuninganna. Siis sulab jääkoorik üheainsa sekundiga ja ta muutub abituks lapseks. Oluline osa Olmaru sarmist on hääl, tema tämbris vahelduvad külmus ja soojus, võbelevad siirus ja salalikkus, õrnus ja isekus. Mitte ühegi teise naisnäitleja lavaelu ei ole mind nii hingepõhjani puudutanud. Juba Hedvigina Ibseni „Metspardis” (lavastaja Jaan Tooming, Vanemuine, 1990) hüpnotiseeris Olmaru mu ära. Temas on midagi irratsionaalset, mõnikord hakkab peaaegu hirm seda sõnastada.

Rea Lest sulandub lavastusse puhtalt, lakooniliselt. Tema mängitud kaks noort ema, 1. pildis viimast kuud lapseootel ja 5. pildis titaga, on milleski lähedased ja ometi erinevad. Ühele on laps kättemaksuprojekt omaenda emale, teisele ilmselt juhuseksi tulemus, kumbki on hingelt ebaküps teismeline. Aga see ei tähenda pelka hinnangut, ei uhu ära kaitsetust. Samuti on huvitav jälgida 5. pildi lastetut hallinevat abielupaari, Anneli Tuuliku ja Tarmo Songi (kahjuks pole näinud Helvin Kaljulat) duettmängu pastelsust, tasasust, hämmeldust, lootust. Õhkõrna absurdikirmega stseen.

Olmaru ja Lesta kaks ema-tütre duetti on erinevad: 4. pildis on mustas kleidis ja daamisoenguga ema domineeriv, hallis kleidisoolikas prillidega nohiktütar püüab tema etteheiteid mõista. Tütre refräänfraas „ma ei saa aru” võib olla siiras, aga ka enesekaitse ema teatraalsete rünnakute vastu.

Minu silmis on kõige olulisemad teine ja viimane pilt. 10. pildi ema ja tütre kohtumine on napp, nendevahelise pinge põhjus jääb saladuseks. 2. detsembril, tol valeängietendusel, kuulsin nurinat, miks lõpp on nii arusaamatu. Ometi kannab 10. pilt lahendust, mis Maria Petersoni lavastuses ja Theatrumis on programmiline. Näidendi remark nendib, et tütar vastab emale alles siis, kui ema on juba ära läinud. Laval on teisiti. Liina Olmaru mängib seda ema allaheitlikuna. Kindlasti pole kerge 9. stseenist viivuga ümber lülituda, aga mida vaoshoitum on 10. pildi põhiheli, seda mõjuvam. Ema kannab musta rätti, mis võib viidata leinale, tal on vana naise kõnnak. Rea Lesta tütar on sätitud soenguga, 4. pildi ema ja tütre disain on vahetunud. Tütre pruun kleit mõjub kui diskreetne väljamurd mustvalgest. Ema tunnistab, et on olnud julm. Puudub senine võltsmärterlus. Ema palub päriselt andeks. Märkamatult on lavaruumi lisandunud valgust, seda immitseb ülalt seinaluugist, kiirgab eeslava põrandast. Ehkki tütar ei suuda ema päris lähedale lasta, ei mingit puudutust, kallistusest rääkimata, annab ta emale andeks. Ja ütleb aitäh. Ainuke võimalus lähisuhetes, inimlikus maailmas üldse: andeks paluda, andeks anda. Kolmandal korral vaadates seostusid lõpupildi kaks ukseava „Suure maailmateatri” hälli ja hauaga, see seos muutis lepituse lootuse veelgi sügavamaks.

Indrek Sammuli rollitrio tegi tsipa skeptiliseks; küsisin endalt, miks just tema kutsuti külalisena mängima. Kolm esmapilgul antipaatset isa pakuvad ümberkehastusmislusti, saab proovida erinevat välimust, hääletooni ja kõnerütmi, sarživisandeid. No kas see on see, mida näitleja Sammul praegu vajab? Aga mine tea. Sammul ei tee vaatleja elu kergeks, muudkui varieerib oma rollide helistikku. Esietendusel avaldas muljet 7. pildi isa: hiilivalt autoritaarne, oma kasvatusmeetodiga ülimalt rahul. Kuni täiskasvanud poeg paiskab isale näkku kaua alla surutud hirmu ja vihkamise. Hõbehallis edumeheülikonnas pojana on Kristjan Üksküla enesevalitsus kramplik ja plahvatus heidutav. Esimese hooga ei tundnud ma Rea Lesta minia osas äragi, ta sekundeerib täpselt, mehe eest taganedes ja algul vaistlikult äia poole hoides. 18. oktoobril ei etendanud Sammul laitmatut enesevalitsust, vaid lisas märke kahetsusest, arusaamatusest. See lähtus partnerist — Risto Vaidla pojas kobrutab jõulisem temperament, läbipaistvam raev. Ka 5. detsembril mängis Sammul kraadi võrra emotsionaalsemalt.

Hale(tragi)koomiline on 3. pildi isa, end enneaegu sandiks rüganud kaevur, kelle suhteid pojaga reguleerib naisametnik. Nii Anneli Tuulik 3. pildis kui Helvin Kaljula või Tarmo Song politseinikuna 9. pildis lisavad absurdiknihvikese, mis on tervikus teretulnud. Sammul 3. pildi isana lösutab tugitoolis, juuksesalk silmil, püksid vanainimeselikult lotakil, kõnemaneeris aimatav hambutus. Isa olla neljaküm-ne-viiekümne vahel, ent näib paarkümmend aastat vanem. Tema viieteistkümneaastane poeg (Leonhard Sass Taalmaa mõjuv, klaari suhtega roll) seisab tõrksalt ukseavas, aeg-ajalt ägestub. 2. detsembril lisas Sammul oma rolli poolehoidu, soojemat allhoovust. Tööle tagasi kippumine, töö väärtustamine oli arusaadavam, tema sõnadest kumas läbi omalaadne huumor, kibestumise alt sallivus, mis kategoorilises teismelises poisis puudub. Me ei tea, millal ja miks kadus sellest perest ema, aga võib aimata, et tööd on isa rabanud poja pärast. 5. detsembril mängis Sammul ennast haletsevat juurikat, kellest ei hakanud kübetki kahju.

Nimetasin oluliseks 2. pilti, millest pärit ka artikli pealkiri. Viieaastast tütretirtsu, kes elab koos emaga ja kohtub lahutatud isaga, mängivad toredasti Leene Vugts ja Sesame Feenstra, kumbki isemoodi iseteadev väike preili. Tütre muretuses, helekerguses pole midagi valesti, tänu sellele ongi ta päriselt laps. Kohatuseni koomiline on hoopis Sammuli mängitud isa egojonnakus, tütrelt armastuse nõudmine, jabur ärritumine. Sedagi võib laps võtta mänguliselt, imiteerida isa häält, tema rabedaid liigutusi palitut selga tõmmates. Muidugi on allhoovus kurb, laps ja isa on teineteisest võõrdumas, õnneks mitte pöördumatult. 2. detsembril lõppes 2. pilt armsalt: andestuse aimust võis võrrelda 10. pildiga, ainult et siin on tütar väike ja kõik veel ees. Mängis Leene Vugts, tütreke ulatus vaevu issile õlale patsutama, ometi lohutas sõnatult, tegi mantlivarrukale pai, mispeale isa võttis kohmetudes tütrel käest kinni. Kuulsin kujutluses laulu „Kannikesed isale”. Sesame Feenstrat olen näinud paar korda, tema tegelase jonnakus on muutlik, ka koketselt pirtsakas, isale peeglina vastu trotsiv. 5. detsembril oli tütar jahedalt ükskõikne, leppimist ei tulnud, nõutult lontsis isa lapsele järele.

Äratundmishetki pakub „See laps” igaühele: me kõik pole lapsevanemad, küll aga oleme (olnud) lapsed. Ja ehkki lavastuse järellaeng on ebamugav, ei teeks paha endalt küsida, täiskasvanu tõsiduse ja lapsesuu aususega: „Kas mina olen ka kasvanud?”

viide allikale