Pille-Riin Purje
„Egokillu kõlksatus ukselävel”
Postimees 19. oktoober 2021
Vali hääl kuulutab Theatrumi publikule: «Etendus kestab üks tund ja kuuskümmend minutit.» Publik reageerib mõistva naerukahinaga. Pikavõitu vaatus nagu? Hetke pärast saame teada, et see ongi kogu see aeg, mis kuningale veel jäänud. Antud on. Elust lahkumiseks. Naeru tähendus muutub.
Tundub, et kirjutada lavastusest «Kuningas sureb» on paras narrus, luhta minev sõnastamispüüd. Eugène Ionesco põhjatu näidend, Marius Petersoni vaimustavas tõlkes ja Maria Petersoni sujuv-valusate žanrivahetustega lavastuses, muutub tõesti alandlikkuse tseremooniaks, nagu lavastaja on tunnetanud, lähtudes autori esialgsest pealkirjast «Tseremoonia». Alandlikkus pole siin sõnakõlks ega tühipaatos. Äratundmise kaitsetusala on Theatrumis seekord sedavõrd isiklik, samal ajal iga inimest vahetult puudutav, nagu saab olla üksnes surm. Surma Tuba on elutuba. Teenija Juliette ütleb living-room. Äratundmine on liiga lahja sõna. Ehk sobiks tervenemine?
Kui kuningas Bérenger I – Lembit Peterson – sööstab unenäolise kärmusega üle näitelava kui viirastus, ärkab mälus «Suur maailmateater» (autor Pedro Calderón de la Barca, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum 2018). Hälli ja haua uks on needsamad nagu ka tuisklev teekond ühest teiseni.
Kavalehel tsiteeritud kõnes viitab Ionesco lootusetuse filosoofile Cioranile ja tõdeb: «Kuna midagi pole parata ja me oleme määratud surmale, olgem rõõmsad. Aga ärgem olgem lollid.»
Lavastus algab komöödiana, mida pealispinnal võib vabalt sotsiaalseks farsiks tembeldada. Pööraselt naljakate, vahedate, ajakohaste repliikide tulevärk, sõnastan stamplikult. Kuid ei, tulevärk on laastav ja sihitu. Kuningas Bérenger I ja teda ümbritsevad lähikondsed, õigemini kaaskonna viimsed riismed, ustavad ja reetlikud korraga, väljenduvad sihilikult ja sihikuga. Kuni kõik, mis näis jabur, hakkab mõjuma puhastavalt.
Kamandamise kaja
Kunstnik Laura Pählapuu lavaruum ja Priidu Adlase valguskujundus on kui tume troonisaal, valgusemõra tagaseinas. Liikumisjuht Tiina Mölderi loodud piruetid, olustikust lahtirebitud kehakeel ja miimika, rütmistatud misanstseenid ja üllatavad intonatsioonid, Tõnis Leemetsa helikujundus – kõik põimub tervikuks lavastuses, kuue näitleja rollides.
Lembit Petersoni kuningas Bérenger I oma ülbuse ja abituse ja õhuliste spasmidega, heleda häälega klähvatuste ja vingahtustega, kapriiside ja lapsemeelse imestamisega, kamandamise kaja ja järkjärgulise alistumisega – naeruväärne ja kaastunnet äratav surelik. Sõgeduseni lihvitud kuningarolli vaevarikas loovutamine, kuni skeptrist saab aer ja skepsisest surma usaldamine. Kumamas ka järjepidevus Zelleri «Isa» ja Shakespeare’i «Kuningas Leariga».
Sandra Uusbergi kuninganna Marie liblikana hõljumine, innukas-trendikas posimine, klammerduv elukirg, koomikast vargsi kooruv valuvarjund ja äralend. Ott Aardami stiilne Valvur edastab terviseteateid, pillab sekka iseteadvaid suhtumisi, mis mehikest ennastki rabavad. Laura Petersoni eatu Juliette, nõksakuga kniksutav teenija, kes klopib patjadest valla suled, mis jäävad lavapõrandale kui valged lilleõielehed – Juliette, kelle argikurnatusest arendab kuningas ootamatu poeetilise kiindumuse ellu.
Ja nood kaks kahtlast, ent surmaterve eluhoiakuga vandeseltslast, seiramas kuningat vilumuse, jaheda kõikemõistvusega. Tarmo Songi Arst, kel veel üheksa ametit, hoiab pilku kellal, fikseerib, diagnoosib, kuni tõttab järgmise patsiendi manu (pisut enam hoolt diktsiooni kallal, kui tohin paluda, härra Song!). Ja Liina Olmaru kuninganna Margueritte, kelle lavaelus toimuv metamorfoos, häälevarjundites peegelduv saatuse saladusemõõde osatäitjale nii ainuliselt sobib.
Mahajääja igatsus
Mõte kandub ka T. S. Elioti «Kokteiliõhtule» (Theatrumis Lembit Petersoni lavastuses, 2006). Kuigi kuninganna muundumine kuninga teelesaatjaks, maagilise rituaali läbiviijaks on kaitseinglist midagi väekamat… Üliettevaatlik tuleb olla sedagi sõnastades.
Egokillu kujundi laenasin lavastaja Maria Petersoni esietendusejärgsest tänukõnest. Niisugune hingehelikujundus kumiseb kujutluses: egokilluke langeb Theatrumi saalis, sellal kui kuningas sureb. Kõlksatus võib olla hääletu nagu Juhan Liivi lumehelbeke, võib olla ka Eduard Vilde «Tabamata ime» Saalepi narrikuljuste kõlin.
Et kirjutada näidendiks ukselävi, mahajääja igatsuse, süütunde, enesehaletsuse, lahtilaskmise ja eluhuumori kvintessents, peaks olema geenius nagu Ionesco. Et seda teatrisaalis kaasa kogeda, oma hingeilma korrastada, rõõmuga vaimu tervendada, on vaja vaid üht: olla elus.