Janar Ala
Armastuse võimalikkusest kosmoses
Postimees 16. aprill 2010
Armastuse võimalikkusest kosmoses
Theatrum ja Jevgeni Griškovets tunduvad hästi läbi saavat. Klappi on. «Planeet» on juba teine Griškovetsi näidend Theatrumi laval viimase kahe aasta jooksul.
2008. tuli lavale «Linn», mis endiselt mängukavas on. «Linna» ja «Planeeti» ühendab veel fakt, et mõlemad on kirjutatud 2001. aastal ja mõlema tegevuskohaks anonüümne suurlinn.
Griškovetsi näidendite keel on lihtne ning räägivad need iseenesest lihtsatest asjadest. «Planeet» räägib armastusest. Suur ja kõiki puudutav teema, kuid Griškovets oskab teha nii, et klišeesid ei ole. Räägitakse tuttavatest asjadest, kuid antakse neile mingi isiklik hingamine.
Griškovets ise on teema läbi tunnetanud ning räägib nüüd otse hingest hinge ja südamest südamesse, kuidas asjad talle on tundunud. Või kuidas ta need oma karakteritele tunduma on pannud. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid vaikselt ta naha vahele poeb ja su tähelepanu enda võimusesse saab. Griškovetsi soe eksistentsialism kõnetab kõiki, on öeldud
Nii ka Theatrumi «Planeediga». Siin on muidugi tegemist näitlejate, lavastaja ja teksti suurepärase kooskõlaga. «Planeet» on vaikne ja minimalistlik tükk – Theatrumi ja Griškovetsi stiilis
Laval on kaks inimest – Griškovets on nad nimetanud talle omases minimalismis lihtsalt kui Mees ja Naine. Ka linn, kus Mees ja Naine elavad, nime ei kanna. Kui nimesid ei ole, saab rääkida millest iganes. «Planeet» seda armastuse sildi all ka teeb. Ja teeb nii, et pinget jagub. Kujutlusvõimele on antud vaba voli liikuda.
Mees (Helvin Kaljula) veedab oma päevad Naise (Laura Peterson) akna all oodates, millal lõpuks avaneb temalgi võimalus Naise südamesse tee rajada. Olgu kohe öeldud, et seda ei juhtu ja sellest lavastus räägibki – selles peitubki tüki põhitelg.
Armastusest, armastuse puudumisest, võimetusest armastada, võimetusest teha seda tänapäeva neoonreklaamidega ja pophittidega tembitud suurlinnas, hirmust armastuse ees jne. Väikesed äratundmised stiilis «kõik popphitid on kirjutatud minust» kasvavad suureks ja kosmiliseks liuglemiseks kogu planeedi kohal, kust saab lennult alla vaadata ja tõdeda, et armastust ei ole kusagil, ei kõrbes ega ookeanis. Armastuse asemel on hall Vene suurlinn, kus inimesed on õnnetud ja teed porised.
Niisiis peab Mees Naise akna all oma kurbi monolooge elust ja armastusest linnas ning vaatab aknast sisse. Elust enesest, nagu Griškovets kipub olema, on Mehe pettumused vormistatud sageli kurbnaljakate lahendustena. Mees on küll iseenese vari, kuid tühjus ei domineeri.
Naisel on tuba, kus elada, ja teisel pool telefonitoru ripub keegi armastatu. Kuid seegi armastus saab otsa. Naine on rohkem päris, võib-olla seeläbi ka rohkem skemaatiline. Mees vari, Naine skeem – tundub ilus.
Helvin Kaljula ja Laura Peterson mängivad mõlemad oma karakterit lõdva ja loomuliku sarmiga, justkui teisiti ei saakski. Lavastaja Lembit Peterson on maininud Griškovetsi tekstide lavastamise kohta, et lihtsust on keeruline tabada, seda, et kõik mõttekäigud sünniksid siin kohapeal. Theatrumi «Planeedis» jääb mulje, et sünnivad, ja saal on enamiku etendusest ülivaikne.