Kistiina Garancis
Antigoneja gorgod
Sirp 13. märts 1998
Eestis on peale Petersonide veel teatridünastiaid — Toompered, Eelmaad jne., ainus, mis neid tugevalt ja konkreetselt eristab, on see, et neil teistel pole oma teatrit. Igale teatrigurmaanile tuntud vaimsetesse kõrgustesse püüdleja pitseriga lavastaja ja näitleja Lembit Peterson on aga andnud topeltlöögi — ta on Theatrumi vaimne isa ja asutaja ning ka teatrilaste isa nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Teatrigeen on ülitugev, kui ta kord verevalemis on. Omaette teema oleks vaagida teatriperekondade isadeltemadelt päritud jooni, nii näitlejatehnilises kui ka vaimu mõttes, sest hoolikal jälgimisel on hämmastavaid sarnasusi, koguni koolkondlike ja stilistiliste üldistusteni välja, aga seekord peatugem nimelt Theatrumi juures.
Theatrumi must kiviparketiga lavaauk, alati mõne üksiku tegevusaja või -koha viitelise dekoratsioonielemendiga, ei dikteeri mitte visuaalsete ja auditiivsete nüansside küllust, vaid täpsuse, leidliku kontekstilisuse viimistletuse. Suured näitlejate ilmeid ja tegevust kujutavad plaanid nõuavad tundlikult struktureerivat lavastajakätt, mis armastab mängida näitleja olemuse kui hapra ja sensitiivse loomisvahendiga. See aga annab usutavaid tulemusi juhul, kui , lavaõhku läbistab ainult psühholoogiliselt motiveeritud zhest või peaaegu märkamatu põselihase tukse ning hääl, mis sosinast ainult kergelt kõlavamaks vibreerib. Kõik, mis on nii väike kui Theatrumi lavaruum, kus näitlejad kui peopeal ja väga-väga lähedal, nõuab lavastajat, kel on detailide kallal nokitsemise usku, flegmaatilist tööprotsessi nautimislaiskust, kes tunneb oma “nukkude” olemust ja suutmisi otsekui oma viit sõrme, kes oskab varjata ja peita nende nõrkusi, et siis seda säravamalt meisterlikkust demonstreerida. Ühesõnaga, nõuab lavastajat, kel on siinses maises ruumis aega ja viitsimust tsitadellilaadseid teatrimänge mängida, kuid, kes tagab selle, et ühtses ruumis tarbitud õhk ei muutu mitte süsihappegaasiks. Sumbunud õhku selles mudelis nina ei haista, näitlejate ja lavastaja koostööst saab protsess, mis toob värsk hapnikuvoo.
Lembit Petersoni lavaelu arengunool oli tema viimaseid “riikliku teatri” töid tegemisi jälgides suunatud üha kõrge male ja kõrgemale — ülivaimsed teemad — moraal ja moraalitus, alati väliselt tardunud-rahulik, pisut traagiliselt tõstetud kulmude miimikas ja sügavas rinnahääles meloodiliselt kõrisev mure, rõhutatult elegantsed käte- ja keha liikumiskaared, mille taga üliintensiivne ja sisemussesuundunud südamevalu maise elu tühisuse ja väikluse pärast. Selle pagasi on ta kaasa toonud oma teatrisse kui lastele vajaliku koordinaatteljestiku ja näitlejatehnika baasstiilinäidete süsteemi. Theatrumi algperioodist mäletan muret selle pärast, et kas äkki hakkab see humanitaarinstituudi üliõpilastest moodustatud teatritrupp ainult miraakleid, müsteeriume ning vaimulikku elu kujutavaid-analüüsivaid teemasid mängima.
Sest seda kardeti ju maisest elust pisut irdunud Petersoni puhul, kes näis muutuvat üha heledamaks ja heledamaks, et ühel hetkel võtab ta oma kõrgusteiha tõttu meile silmaga nähtamatu vormi ja jätab maised dimensioonid teemadena üldse seljataha. Tuleb aga välja, et elu on Theatrumi lavalaudadel saanud hoopis lausa dokumentaalse, heas mõttes naturalistliku peegelduse. Sekka on puistatud veidi “nihet”, kohati groteski piirimaile põrkavat huumorit ja alati väljapeetud vormis (kuhu kuivintellektuaalse konstrueerimise vaimu pole jõudnud) situatsiooni·ning sõnakoomikat.
4. märtsil Theatrumis rambivalgust näinud “Antigone” mõjus kui selle teatri programm. Nii näitlejate lavavaldamise kui ka teemade poolest. Tehniliselt oli tegemist filmilaadselt aeglustatud stoppkaadrite reaga, lähivõtete ja suurte plaanide kogumiga. Ülirahulik, legatolikult seotud jutustav stiil aitas vaatajatel tasapisi keerulise ning emotsionaalselt aluselt antiigist pärit saatusetragöödia sisse minna. Tänapäevane kostüüm ning kolm erivärvilist ukseava haakisid aga Jean Anouilh’ näidendi uude aega. Väikse Antigone nii noorusest, rikkumatust siseilmast kui ka vastuolulisest iseloomust kasvas välja puhas protest protesti pärast, mis ei lase eluga kohanduda, kompromissidele minna, oma sisesunnile, ka mõistmatutele tungidele vastu seista. Kõik kisendab saatusetragöödiasse kodeeritud pea kohal rippuva mõõga järele, selle metalse tera järele. Reetmine, mugandumine, oma ideaalidest ja unistustest lahtiütlemine, reaalsuse tumedama poolega kokkupuutumise shokk ja kirgedekuumus on ühele noorele neiule rasked teemad lahendada. Raskemad kui ta vapper ja jonnakas süda haarata suudab ja mõistus veel mõtestada oskab. Äärmiselt orgaanilise rollitunnetusega, pehme ja ümara kuminaga kõnemaneeriga, sugestiivse monotoonsusega, ainult sisepingega väljamängitud dünaamikaga on Maria Peterson Antigone kuju loomulikeim ja vanusesobivaim kehastaja, keda kunagi nähtud.
(Feministid on sama teksti aegade jooksul suurejoonelisteks vaatemängulisteks lavastusteks kokku seadnud, nende arvates oli antiikmaailma naiste üks väheseid avaliku elu rituaale matmistseremoonia, see võrdus naise eneseteostuse, enda maksmapanemise, endast teadaandmisega. Meeste ühiskonnas, nende seatud reeglite järgi, on iga naise ekspressiivsem zhest, väljaastumine, seaduserikkumine. Seega on valitud näitlejatehnika olnud alati ekspressiivne — Antigone on avalik oma õiguste eest võitleja.) Maria Petersoni Antigone kannab ja võlub oma naiivsuse, tõsiduse ja ehedusega. Suur osa algajale näitlejannale, kelles lavastajasilm on väga hästi tema loomulikud omadused — välimus, hääl ja väljenduslaad kõlama saanud. Mängitsemine on täiesti välistatud, ainus etteheide on reaktsioonide vähesus Kreoniga peetud kõneluste käigus. Paljastatud tõed või ka nendeks nimetatud väited peaksid pisut enam Antigone puhtas siseilmas plahvatusi tekitama vöi vähemalt võpatusi esile kutsuma. Liiatigi on see käivitus järgnevale — Antigone tajub tõe suhtelisust, kuid taganeda on hilja ja pole ka tema loomuse kohane. Uhkelt surma minna aga tasub nagunii, sest ka tema üllaste aadete taha on varjunud hirmsad gorgod.
Valitud tempo võimaldab rahulikult jälgida ja mõtetel kaasa voolata lasta. Füüsiliselt markeeritud tundepurskeid eriti pole — vaid Kreoni (Aarne Üksküla) ja Antigone kaks äkilist vihapurset-ärritusseisundit. Üksküla kuningana on Maria Petersonile toetav ja tugev partner, kes laseb tüdrukul rahus oma pikad monoloogid pidada, et siis õigel ajal ja tundlikult asjasse sekkuda. Ta vanema kolleegi suhe on tunnustav ja mõista püüdev. Antigone täiuseiha, vere kohina ja äratundmise, et tal on samasugused käed ja jalad ja pea kui teistel, kuid need töötavad teisiti, mingite teiste signaalide järgi, toob Üksküla väsinud ja elutark Kreon välja väga hästi. Kõik Antigones võimendub Kreoni taustal veelgi, samas ilmutab end ka egoistlikkus ja Üksküla Kreoniks tõlgendamise kompromissiotsing ja mõistmiseiha.
Antigone on küsimused ja vastuseotsingud ja valulik täiuseiha koos mõistatusega — “Kes ma olen?” Kummalise ja jõhker-naljaka kontrastina mõjub Andri Luubi valvur Joonas — ülimaine ja labane koomilise soonega silmapaistev karakter. Ta on kõik see, mida Antigone pole. Marius Petersoni rahulik, ilma häirivalt ilmse sügavusetaotluseta koor-jutustaja liidab kogu saatusliku loo. Seda teeb ta sujuvalt ja intonatsiooniga vajalikke hinnanguid andes, tema puhul alati pisut varitsev pateetikaoht, ülemängimisalarm on taandunud. Anouilh’ kirjutatud teatritekstid on oma olemuselt alati programmilised — seekordne Sophoklese kirja pandud müüti seletav-mõtestav, komplitseeritud psühholoogilise analüüsiga ja tulvil lause- ja ja mõttekujundeid on kokkuvõttes ülimalt literatuurne. Aga vägagi mängitav ja vägagi erinevaid lavastajapoolseid rõhuasetusi soosiv ning head lavakõnet (artikulatsioon, psühholoogiline motiveeritus) au sisse tõstev ja nõudev tekst.
Theatrum on need nõuded oma vaiksel, intiimsel, minimalistlikul, pateetika karisid välistaval moel ka täitnud.