Andri Luup: Sooteemat võiks mitte siduda liberaalse-konservatiivse skaalaga
Katariina Libe
Eesti Ekspress 21. mai 2025
Arusaamatustest ja soovimatusest üksteisest aru saada sünnib lavastuses küll palju nalja, ometi on loos sees ka traagikanoot. Ennekõike tõukus lavastus Luubi jaoks soovist teemat mõista. Ja selleks, et seda mõista, ei piisa lavastaja arvates ainult statistikast.
„Soos” maadleb üks tüdruk identiteediküsimusega, muu hulgas sooidentiteediga – ta arvab, et ta on võib-olla hoopis poiss, aga pole selles samas kindel. Selle käigus põrkub ta oma vanematega, kes teda ei mõista. Aga ega tema ju muidugi ka ei ürita neid mõista?
See on eri põlvkondade maailmade põrkumine. Ise põrkusime ka noortena oma vanemate ja nende maailmaga. Kuna sooküsimus on praegu nii aktuaalne, siis see teravdab neid identiteedilisi põrkumisi veelgi. Teater on minu meelest ideaalne vorm sellise loo jaoks, sest ta võimaldab dramaatilisi olukordi jälgida, need on teravdatud ja ülevõimendatud, mõnikord grotesksed.
Kui ma teen pildi või kirjutan lookese, siis seda kogetakse üksinda. Aga teatri võlu on selles, et seda tullakse koos vaatama ja see koos kogemine on hästi tähtis. Minu ülesanne ei ole öelda, kellel on nüüd õigus, vaid teatrit tehes on mul võimalus tõstatada küsimus.
Olen tunnetanud ühiskonnas tendentsi, et nõutakse, et kõik peavad mind mõistma ja aktsepteerima, samal ajal astumata ise ühtegi sammu selles suunas, et mõista, miks teine ei mõista või miks ta ei suuda aktsepteerida.
Jaa, nõustun sellega. Minu meelest on isekuse ja isetuse tasakaal paigast ära. Kui mina nõuan teistelt, et nemad peavad mind mõistma, aga mina neid mõistma ei pea, siis see on ju isekus. Kui isetuse määr kasvaks, siis oleks meil ka rohkem kohustust teisi mõista ja see tähendaks, et tuldaks poolele teele vastu ja oldaks ühise saare peal. Need hetked, kus me oleme ühel lehel koos, on harvad ja samas väga väärtuslikud.
Rääkisid isetusest ja isekusest. Mulle tundub, et ise ja identiteedi teema on praeguse noore põlvkonna jaoks eriti oluline.
Tundub jah. Ta on mulle ka oluline, sest ma ei saa lõpuni aru, mis on praegu noorsoole tähtis, ja mul on põnev seda analüüsida. Lõpuni kõiki neid asju läbi ei hammusta. Kui oleme ise noored, siis saame aru, mis see skeene on, loeme seda koodi. Aga tänapäeva koodi on raske lugeda, sest see tundub olevat salapärasem või rohkem peidus, kuna ta on paljuski virtuaalmaailmas.
Sa oled õpetanud noori päris kaua. Kas neis on toimunud mingi järsem muutus?
Iga lend on alati erinev. Ent see, mis selle identiteediotsingu ja nende sugudega toimub, on niivõrd kreisi minu silmale ja kõrvale, aga ka niivõrd salapärane, et on huvitav jälgida, kuhu see välja viib.
Eesti asukoht on väga kihvt – oleme küll hästi innovaatilised, aga samas perifeerne koht võrreldes selle kultuuriruumiga, milles asume. Minu meelest on päris tark olla nendes küsimustes paar sammu taga. Nagu tark jalgrattur sõidab teise tuules ja kui on õige hetk, siis tuleb sealt välja ja finišeerib edukalt. Eesti positsioon on ideaalne, et olla originaalne.
Kuidas see teema sinuni üldse jõudis? Millal hakkasid jälgima noori, kelle sooidentiteet muutub?
Seda hetke ma ei mäleta, aga ilmselt suure üllatusena, et selline asi on nii levinud, ja soovist seda mõista. Mulle kangastus kohe vanemate põlvkondade probleemistik, mis sellest avaneb.
Kas su vaatepunkt ka muutus selle teemaga tegeledes?
Alguses ma ei mõistnud seda üldse. Siis hakkasin hästi palju lugema ja materjaliga tutvuma, vestlesin inimestega, kes on parasjagu selle keskel.
Ja kõige šokeerivam oli kohtumine ühe tüdrukuga, kes oli täiesti ära eksinud, ta oli kord nagu poiss ja teinekord pigem üldse sootu, välimuses toimusid drastilised muutused hästi lühikese ajaga. Ükskord ütles ta, et tal on ärevus nii suur, et ta peab minema psühholoogi juurde, ja siis kuulsin juba, et ta on psühhiaatriahaiglas. Tahaksin väga, et ta leiaks ennast üles. Kindlasti on sellest olukorrast väljapääs, aga see ei pruugi olla see, mida tema ette kujutab. Sellises segaduse momendis ei tasuks astuda pöördumatuid samme. Tuleks anda aega ja lasta kõigel settida.
Mul hakkas temast nii pööraselt kahju. Siis mõtlesin, et kes talle seda tegi, ja sain aru, et see polnud konkreetselt keegi, vaid see kõik tuleb kusagilt varasemast ja selle tagajärgi maitsevad nüüd lapsed.
Vanematelgi on praegu väga raske, nad tahavad lastele parimat ja saavad aru, et lastel on hästi suur segadus. Vanemad ei tea ka ise, mis tulevik toob, kas on mõttekas jalga lasta või siia jääda, nii segast aega annab otsida. Tahaks ju oma lapsi segaduse eest kaitsta. Aga sageli saab minu meelest lapsi kaitsta sellega, et teed nii-öelda tagurlikke otsuseid.
Näen, et vanemad on jäetud selle teemaga täiesti üksi. Samamoodi nagu lapsed vajavad ka vanemad kaitset. Ainus, mis neid kaitsta saaks, oleks arutelu ja ühine küpsus. Selle jaoks ma selle tüki lavale tõingi. Et me oskaks aidata selliseid peresid, kus on selline olukord, ja neid õpetajaid, kes nende lastega koolis kokku puutuvad. See ei tähenda alati lastele vastu tulemist, sest neile annab turvatunde maastik ja reeglistik, milles liigume.
Identiteediteema on väga keeruline. Seda ei saa ju väljast öelda, et tegelikult sa oled sellest soost ja kõik.
Aga sellises segaduses inimene ei tea alati seestpoolt ka, kes ta on. Olen ise enesediagnoosis mitmeid kordi eksinud, läinud EMOsse, arvates, et mul on insult ja infarkt korraga, aga EMO kuulutas mind terveks. Mäletan, et sõjaväes pandi sügelistega inimesed karantiini, aga meie teises kasarmus sügelesime ka hirmsasti ja olime sada protsenti kindlad, et meil on sügelised. Psühhosomaatiline enesediagnoos ei ole pädev, sellistele asjadele tuleb anda aega.
On aga jabur olukord, et sõbrad, kes minust väga hoolivad, tulevad etendusele ja ütlevad, et nad jälgivad hoolikalt, et ma kusagil üle piiri ei lähe nendes küsimustes. On jabur, et oleme tehtud nii ettevaatlikuks, et me ei julge midagi öelda.
See on ka üks põhjuseid, miks ma seda intervjuud sinult küsisin. Mulle tegelikult ei meeldi, kui mingitel teemadel tohib ainult ühtmoodi rääkida ja kogu aeg tuleb kikivarvul käia, et ei ütleks kogemata midagi valesti.
Kindlasti. Mina tulen ajast, kui koolides tohtis mõtelda ainult ühtemoodi ja 9. mail tuli lippudega lehvitada. See tekitas kogu ühiskonna suhtes suure iroonia. Selleks, et tunnist ära saada, ütlesime õpetajale, et tahame Leninit maalida. Läksime tundidest ära ja tegime suure Lenini pildiga plakati, olles seejuures väga iroonilised. Sellises Eestis, kus tohib ainult ühtmoodi mõelda, olen ma juba korra elanud.
Kui püüda iseloomustada neid noori, kellel see mure on, siis need on reeglina üliintelligentsed, väga empaatilised ja haprad tüdrukud, kes loevad palju. Ja seetõttu on neist eriti kahju. Samal ajal vehivad kõik nende ümber statistikaga. Ma saan aru, et elame teaduspõhises maailmas, aga minu meelest selles küsimuses ainult kitsast statistikast ei piisa. Peame kaasama palju laiemaid ameteid ja ühiskonnakihte kui meditsiini ja sotsiolooge.
Kui tahame sellest küsimusest päriselt aru saada, siis tegelikult peaksime tellima uuringud, kust on näha, kui palju selles on propagandaelemente, kui palju lobi, kui palju virtuaalmaailma, kui palju samastumist ja kuuluvustunde otsimist, kui palju tegelikke tundeid. Me saaks need uuringud teha teaduslikult, aga mulle tundub, et seda ei taheta. Tahetakse teha selliseid uuringuid, mis annaksid tulemusi, mida soovitakse näha.
Minu meelest on tobe siduda sootemaatika liberaalse-konservatiivse skaalaga, et kui keegi seda ei mõista, siis ta on automaatselt tagurlik ja ajast maas. Ja ainiti teadusega seda siduda ka ei saa, sest siin on sees inimese hingelised läbielamised, vaimsed kannatused. Või isegi kui need on rõõmud, siis ei ole need teaduspõhised.
Et meil tekiks lahendusi, peame olema ühiskonnana küpsed seda teemat eri nurkade alt vaatama – ka huumoriga –, kindlasti küsimuse alla panema ja mitte kopeerima vastuvaidlematult seda, mis teised riigid on teinud. Mitte minema revolutsioonilipuga lehvitama, et sina elad keskajas, kui meie oleme ammu kompuutri leiutanud. Ja ka sentimendist tuleks see teema lahti haakida, sest sentiment on alati omakasupüüdlik.
Kui ma niimoodi räägin, siis tunnen ennast targutajana. Käin ümber nähtuse, millest ma alles ise üritan aru saada.
Aga see ongi ju kunstiinimese roll.
Võib-olla üks rollidest tõesti.
Ma ei tundnud lavastust vaadates, et see naeruvääristaks inimest, kellel on päriselt probleem, vaid pigem naerdi nende inimeste üle, kes põrkuvad mingi probleemiga ega ole võimelised sellega üldse tegelema.
Tegelikult ei tahtnud ma ka neid naeruvääristada. Mul on hästi hea meel, et olen saanud vastukaja, et gümnaasiuminoored on samastunud selle loo vanema põlvkonnaga ja vanem põlvkond publikus on samastunud noore põlvkonnaga laval. Selle diagonaali üle on mul hea meel. Minu eesmärk oli kõigi üle võrdselt natuke muheleda, aga et nad samas oleksid armsad. Ma ei tahtnud, et keegi oleks ülemäära totakas.
Oled ise ka isa. Kui palju on näidendi isas – Tairos – sind?
Tegelikult ma püüan ennast alati panna kõigisse oma tegelastesse. Tahaksin mõista ja armastada neid kõiki. Minu meelest Tairo ja tema naine moodustavad väga tavalise eesti perekonna ja ma ei arva, et mina ei ole selline.
Kuidas kulges lavastuse prooviprotsess?
Näitlejatega ei olnud mul mingisugust muret, nemad olid supertoredad, aga kuna see on minu kirjutatud tekst ja seda polnud kunagi varem esitatud, siis seisnes piin selles, et ei tea, kas see on hea tekst või kõige halvem asi maailmas. Kuni sa ei tea, kas see hakkab tööle, on piinad päris suured. Mõtled, et kuhu ma olen need inimesed kiskunud.
Kui näitekirjanik on teine inimene, saab kõik tema kraesse veeretada?
Täpselt. (Naer.) Kui seda teksti on varem lavale toodud, siis sa tead, kas hakkab tööle.
Aga sa oled ju nii palju asju ise samal ajal kirjutanud ja lavastanud?
Jah, aga see on iga kord selline õudus.
Kas seda on ka juhtunud, et ei hakkagi tööle?
Jaa, ikka. Selles, et asjad purunevad, pole mingit keerukust. See, kui asjad hakkavad tööle, on ime. Nagu majaehitusega – kui sa paned valed materjalid, siis see, kuidas tekib vamm, on nädalate küsimus. Samamoodi on lugudega – kui sa paned valed asjad kõrvuti, siis on vamm loos sees, ta hakkab seal kasvama ja lõhub kõik ära.
Teatrikriitik Meelis Oidsalu on öelnud, et kõige poliitilisem teater Eestis on praegu Theatrum. Mis sa sellest arvad?
Oidsalu on hea kirjutaja ja mingil tasandil ma mõistan seda arvamust. Päevapoliitilisi lavastusi me väga ei tee, aga saan aru, mida ta mõtles. Ta peab silmas ilmselt meie kristlikku tausta. Selle tuum – püüda inimesi mõista ja armastada – võiks olla tegelikult kogu inimühiskonnale omane. Kihvt oleks ju näha kogu selles segaduses ka mingit ilu.
