Pille-Riin Purje
„Aga miks sa niimoodi ütled?”
Postimees 24. september 2020
Theatrumi uuslavastust „Poeg” kahe sõnaga iseloomustades: lugu depressioonist. Usutlusest autor Florian Zelleriga kavalehel saab teada, kuidas näidend lõpeb. Seda võiks pahaks panna, aga tegu ei ole ju kriminulli, vaid (hoiatus) tragöödiaga. „Poeg” kuulub triloogiasse koos näidenditega „Isa” ja „Ema”. „Isa” esietendus Theatrumis 2016 (lavastaja Maria Peterson) ja püsib mängukavas, samad on tegelaste nimed Pierre
ja Anne, „Pojas” sellenimelisi lapsevanemaid mängivad Andri Luup ja Anneli Tuulik on „Isas” nimetud teisiktegelased.
Ott Aardami lavastus köidab täpse lakoonilise vormistusega. Määravaks saab õhustikus Marius Petersoni helikujundus: tšellohelide süüviv tõsitumedus; kontrastina lahvatav ööklubimusa tantsustseenis, mis käändub humoorikast painavaks; viimaks häiriv ängivilin otsekui depressiooni otsetõlge. Kunstnik Ott Kangur ja valguskunstnik Emil Kallas tunnetavad hästi Theatrumi lavaruumi võimalusi. Alguses näeme linnamaja aknaid kui anonüümse üksilduse märki. Mänguruum poolitub lahutatud lapsevanemate kodudeks: saalist vaadates vasemal isa ja tema noore naise korter; paremal mahajäetud naise kodu müüriseina, taimede ja raamatutega. Kõnekad on misanstseenid, kus eksnaine toetub võõra kodu diivani seljatoele – või mismoodi poeg varjub kiviseinaorva.
Poja tuba isa juures paikneb ülakorrusel, kahe territooriumi vahel eikellegimaal, just nii ta end pärast vanemate lahutust tunneb. Nappi kujundlikkust lisavad pildivahetuste tegevused, näiteks kuidas poeg pillub isa juurde kolides laiali oma imikueas (pool)venna mänguasju, kuigi ta päriselt nii ei tee. Veel ilmekamalt näitab kodu- ja hingerahu haprust tegevuspaiga muundumine haiglaks, kui Arst (Tarmo Song) tõmbab eest turvalise sinava vahekardina, mille tagant paljastub ebaisikuline kõle lift. Lisaks Juhan Viidingu luulereale „toast võib saada haigepalati” meenus Doris Kareva: „Nii õhuke on kujutluste kile. Säält kumab läbi tühjus pimestav.”
Osatäitmistest oli esietendusel iseäranis veenev teismeline poeg Nicolas – keeruline roll, aga 30. lennu lavakatudeng Jass Kalev Mäe paotab mitmeplaanilisena tegelase hingeummikut, suletust, pinget koos lootuse ja abitusega, seejuures hetkekski üle mängimata. Peategelaseks kujuneb Nicolas’ isa Pierre – Andri Luup, harjumatult halli habeme, ent iseloomuliku ilmeka kehakeelega. Isa ühtaegu puhevil ja pidetu poos, kohatud reaktsioonid ja hajevil reipus mõjuvad poolkoomiliselt, eriti algupoole leevendab iroonianihe pinget kohasel määral.
Ometi on heidutav jälgida, kuidas isa teeb pojaga suheldes ühe vea teise järel. Süüdistav eneseõigustus kordub kui rikkis grammofon Pierre’i küsimuses: miks sa niimoodi ütled… Teine üpris napakas küsimus: kuidas see temasse/sinusse puutub. No tõepoolest, mis mõttekäik see olgu: kuidas puudutab vanemate lahutus last.
Kuidas puudutavad meie teod ja sõnad, ilmed ja mõtted lähedasi, ligimesi. Andri Luubi lavaelus koorub Pierre’i enesekaitse kiht-kihilt õhemaks, valusa murdumiseni lõpustseenis. Ütlemata jäetud sõnade kaudu kumab läbi Pierre’i vastakas suhe oma isaga, põlvkondlik pingemuster kummitab. Pierre’i uus naine Sofia on Laura Petersonil peenelt nüansseeritud roll, noore ema väsimusest veetleva naise elujanuni, valvsusest mehe eksnaise suhtes püüuni Nicolas’d mõista, säilitades pragmaatilisust. Finaalis tajume, et kerge ei saa Sofial Pierre’iga olema, õhus on mure nelja-aastase poja tuleviku pärast.
Anneli Tuulik Nicolas’ ema Anne’i rollis jääb veidi mõistatuslikuks, temagi ei oska poega aidata, kui(gi) igatseb tagasi oma päikselist naeratavat last. Pealtvaatajana teatrisaalis on nii lihtne fikseerida vildakaid reaktsioone, nagu läbi suurendusklaasi vaadelda suhtlemisapsakaid, märgata paokile jäetud toaust ja aimata, mis hakkab juhtuma. Aga kuidas olla elus sama läbinägelik, see on küsimus. Näiteks valikus, kas jätta poeg haigla psühhiaatriaosakonda vastu tema tahtmist, kas usaldada arsti rohkem kui oma last. Liiati näeme haigla personali justkui Nicolas’ silmade läbi: Helvin Kaljula rohmakavõitu Hooldaja äratabki umbusku, Tarmo Song Arstina hoiab emotsioonivaba neutraalsust. Vastutusest vabastamise allkiri mõjub üksiti valusa kujundina.
Lavalt näeme pedagoogilise selgusega depressiooni etteaimamatust ja n-ö normaalsuse petlikkust. Nõnda võiks „Poeg” olla õppevahend mitte ainult lapsevanematele, vaid ka Nicolas’ eakaaslastele. Oleks hea, kui etenduse vaatamisega kaasneks arutelu. Nagu enne filmi teleekraanile ilmuv lause: võib vajada vanemlikku selgitust. Iseküsimus, kes annab selgitust, kui vanemad ei oska.
Ehkki mainisin „Isa”, on „Poeg” Theatrumis hingesugulane pigem lavastusega „See laps” (autor Joël Pommerat, lavastaja Maria Peterson, 2019). Võrrelda võib lapsevanemate egopuhangulisust, täiskasvanute infantiilsuse teemat. Tunnistan, et ei igatseks samale lavale kolmandat samasuguse mudeliga lugu. Theatrumi lavamaailmad on ikka sisendanud lootust, sisaldanud igavikumõõdet. Viimasel ajal on lavahelistikus miski muutunud, tumenenud. Kuigi pealisülesanne ehk „mille nimel” püsib selge, tunnen siiski, et helistiku teisenemine tänini natuke üllatab või teeb kurvaks. Ah et miks ma niimoodi ütlen või kuidas see minuses puutub? Hetkehinnangu ajel vastata tundub ennatlik. Üksnes aeg annab arutust.