Väikesel ja suurel armulaual

 

Veiko Märka
Väikesel ja suurel armulaual
Eesti Päevaleht 11. aprill 2017

 

„Talvevalgus” näitab, et Ingmar Bergmani filmi lavale toomine pole tänuväärt tegevus.

„Talvevalgus” on Ingmar Bergmani rahvusvahelises levis sama pealkirja kandnud filmi teatriversioon. Selle keskmes on eluteel üle poolele maale jõudnud Rootsi kolkapastori kahtlused jumalasse uskumises ning tema algusest peale ebaõnnestunud ja kiretu suhe kohaliku kooliõpetajannaga.

Peategelasel Tomas Ericssonil (Jan Uuspõld) on ühiseid jooni Bergmani endaga. Esiteks juba vanus, sest preestrikarjääri alustamine Hispaania kodusõja ajal klapib Bergmani sünniaastaga (1916). Nii et filmi valmimisaastat (1963) silmas pidades on Tomas täpselt 47-aastane.

Oskar Luts laseb kellamees Liblel jutustuses „Argipäev” öelda: rõõmus meel olevat 90% ristiusust. See 90% puudub näidendis täiesti. Lavastuse peamine puudus pole aga mitte rõõmu puudumine, vaid keskse teema elukaugus. Kuidas jumalasse uskuda, kas üldse uskuda ja kuidas sel juhul teisi uskuma panna? Probleemiring on jõuetu ja eluvõõras. („Kui ainult oleks… Kui ainult suudaks…”) Ma tean isegi, et usk on pime ja neurootiline – milleks lahtisest uksest sisse murda? Samuti pole ilus kõiki oma hädasid vanemate kaela ajada. („See oli minu vanemate soov, et minust saaks kirikuõpetaja.”)

Pealkiri on desorienteeriv

Juba pealkiri on desorienteeriv. Bergmani enda pandud „Armulaualised” („Nattvardsgästerna”) oleks tunduvalt täpsem, sest peale nende, kes otseselt pastori juures seda rituaali täidavad, on ju ka Tomas ise kogu lavastuse jooksul justkui pihil, esindades nõnda armulauale pääsemise kõrgemat tasandit. Üsna loogiliselt selgub, et nii nagu arst ei saa ise ennast aidata, ei saa ka pastor ennast raske sisemise kriisi puhul trööstida. Lunastamisest rääkimata. Päev, mis teiste jaoks on „järjekordne pühapäev pisarate orus”, jääb Tomasele täiesti argiseks. Konflikt missugune. Seevastu näidendi tegevuse toimumise aastaajal pole põhimõttelist tähtsust.

Eelöeldu ei tähenda, et „Talvevalgusel” poleks ka kaalukaid voorusi. Dialoog on kohati väga sisukas, paradoksaalseid, kuid igati paikapidavaid filosoofilisi tõdemusi leidub tekstis kenake hulk („Ma pole kunagi uskunud sinu usku”, „Kui kaua te olete mõelnud endalt elu võtta?” – „Ma ei tea”). Eriti paelub Jeesuse vaimsete kannatuste (mitmekordne reetmine) rõhutamine füüsiliste arvel, mis peategelast silmas pidades ongi loo tuum. Lavalist konkreetsust ja eksistentsiaalseid viljatuid hingelisi eksirännakuid „Talvevalgus” liita ei suuda, intellektuaalne ja teatraalne alge ühilduvad aga tunduvalt paremini. Tomase ja tema vähenõudliku armukese Marta Lundbergi (Maria Peterson) suhe pakub huvitavaid pöördeid, eriti lõpu poole. Samuti pole tükk üleliia pikk, apaatiat tekkida ei jõua.

„Talvevalgus”/„Armulaualised” tundub olevat üsna biograafiline film. (Miks Vilgot Sjöman muidu just selle väntamisest omakorda Bergmani portreefilmi väntas?) Mitte autori ja peategelase konkreetsete elukäikude, vaid mõttemaailma poolest. Tõsi: põhimõtteliselt on ka pastori ja filmirežissööri amet ju mõneti sarnane: mõlema funktsioon on rahvale võimalikult usutavalt tõe pähe valesid ja illusioone pakkuda. Peamine vahe on selles, et režissöörile esitatavad nõudmised loovuse vallas on tunduvalt suuremad ja komplitseeritumad, hingekarjuse töö on üsna rangelt standardiseeritud ja unifitseeritud. Heast režissöörist peaks saama ka hea pastor, kui ta seda soovib. Heal kirikuõpetajal ei pruugi aga hea filmi tegemiseks mingisuguseid eeldusi olla.

Usutav visuaalne külg

Tasapisi lootust ja kannatust kaotava peategelase visuaalne külg on Uuspõllu esituses usutav. („Ma ei tunne ennast hästi.”) Sama ja isegi mõjuvamalt võib öelda Maria Petersoni Marta kohta. („Õpetaja ei näe just kõige parem välja.”) Ülearune tundus aga see, et peale raskete hingeliste kahtluste on pastor ka füüsiliselt väga haige. Ta köhib pidevalt ning Tomase ravitsemine ja tema tervise pärast muretsemine on lavastuse üpris tähtis komponent. Võimalik, et filmis mõjub suures plaanis köhiv ja tõmblev Gunnar Björnstrand väga sugereerivalt, kuid laval sellist efekti ei saavutata, siin kipuvad tervisehädad hoopis vaimseid probleeme varjutama. Ka Marta meeleheitlik hüsteeritsemine tuleb liiga järsku ja psühholoogiliselt põhjendamatult. Nagu seegi, et mitme tegelase asemel, kelle jaoks enesetapp oleks tõesti usutav lõpplahendus, teeb seda hoopis suhteliselt energiline, karismaatiline ja heal majanduslikul järjel mitme lapse isa Jonas (Helvin Kaljula). Hiinlaste tuumapommi valmistamine, mis sel ajal (1964) tõesti aset leidis, sobiks põhjenduseks ainult hullule, kuid seda lava-Jonas ei ole.

Tundub, et Bergman kui filmilavastaja pole lavale toomiseks eriti tänuväärne persoon, sest Bergman armastas staatikat ja suurt plaani. Ja mis veel hullem: pikki-pikki ümbervõtteid.

Kui üht filmi juba lavalaudadel taaselustada, tuleb sellele anda mingi tuntav lisamõõde, mis kompenseeriks filmikunsti montaaži, pealesõitude, duublite ja muu „dopingu” abil saadud edumaa. VAT Teatri „Heas, pahas ja inetus” oli selleks äärmuseni viidud tinglikkus ja absurd, sama teatri „Faustis” imelise tummfilmiesteetika täpne kineetiline jäljendamine, Naissaare projektis „Aadama õunad” aga suurepärane ansamblimäng ja eredad vahetud karakterrollid. „Talvevalguses” midagi uuenduslikku polnud. Olid küll mustvalgest filmist inspireeritud dekoratsioonid ja rõivad, milledega efektselt kontrasteerus mitme küünlaga kandelaaber, s.t liikuv elav tuli. Kogu kunstnik Pille Jänese panus lõi huvitava ja meeldejääva lavalise atmosfääri. Kuid teema jõuetust ja venivat sündmustikku see muidugi ei korvanud.

viide allikale