Mari Peegel
Jan Uuspõld: traagikaga jõuab sügava huumorini
Eesti Päevaleht 18. märts 2017
Uuspõld on ühinenud Theatrumiga, et mängida peaosa Ingmar Bergmani „Talvevalguses”. Kuigi lavastus on tumedatooniline, leiab Uuspõld siiski sealt huumorinoote.
Proovid hakkavad nüüd lõppema. Kuidas on läinud teiecomebackhuumorilavalt klassikalisse teatrisse?
See on olnud ilus pikk protsess. Novembris sain ettepaneku Theatrumi trupiga selleks lavastuseks ühineda, detsembris tegime proove, siis lasime asjal laagerduda. Sealt edasi proovid jaanuaris ja veebruaris.
Märtsi lõpus on esikas – on olnud korralik neljakuuline prooviperiood. Mulle meeldib, kui saab teha kuu aega proovi ja siis mitte teha. Tihtilugu on nii, et kui midagi teed või räägid, siis head mõtted tulevad hiljem. Mõnikord ka siis, kui on juba hilja. Tüki tegemisega on sama lugu.
Mul oli soov Theatrumi trupiga koos teha juba päris pikka aega, kaks-kolm aastat. Ma isiklikult ei tundnud sealt kedagi, aga ühel hetkel viskasin mõtte õhku – rääkisin ühele tuttavale, kellest teadsin, et tema Theatrumist kedagi tunneb, et mul on niisugune soov. Tema rääkis siis edasi.
Kas teid kutsutigi tegema just seda rolli, pastor Tomas Ericssoni?
Jah. Kui kuulsin, et lavastaja Andri Luup pakub just Bergmani, oli mul eriti hea meel. Sest Bergman on sügavuses, millega ta inimest uurib, mulle väga huvitav. Ja ta uurib ju läbi enda, kõik, mis ta on kirjutanud, on ta teinud enda põhjal. Kui üks inimene ennast nii ausalt ja kõrgesti väljaarenenud irooniaga oskab analüüsida, siis see on väga sümpaatne.
Huvitav, et mainite irooniat. Mulle on alati tundunud, et Bergman võtab ennast äärmiselt tõsiselt ja naljakas paistab see ainult kõrvalseisjatele.
Ta võtab end tõsiselt, aga mul on kahtlus, et tal on kohati kerge iroonia seal juures. Ma ei usu, et inimene on võimeline nii vanaks elama kui Bergman, kui ta ei suuda mitte hetkegi ennast huumoriga võtta. Ta lubab hästi palju just sügavat huumorit. Raskepärasuse ja traagikaga on võimalik hästi sügava huumorini jõuda. Käisin vaatamas Draamateatris „Sarabandi”, Bergmani vanast peast kirjutatud näidendit, mis on järg „Stseenidele ühest abielust”. Seal oli see hästi kihvtilt tehtud, nad ei lollitanud materjaliga, vaid seal oli sügav huumor, eriti Martin Veinmanni tehtu. Sain südamest naerda. Aga ikka tõesti südamest naerda saab siis, kui huumor on tehtud läbi kurbuse. Kui sa oled saanud kurva, raskepärase, traagilise kogemuse, siis see loob hästi viljaka pinnase heaks huumoriks. See on huumorile oluline funktsionaalsuse mõttes, nagu rattale on oluline tühi auk keskel, millest võll läbi läheb, et rattal oleks funktsioon. Nagu ka vaasi oluline osa on tühjus selle sees.
Theatrumi „Talvevalguse” algmaterjalis, Bergmani samanimelises filmis mängis pastorit samuti komöödia taustaga näitleja, rootslaste seas ülimalt armastatud Gunnar Björnstrand.
Kui vaadata Gunnar Björnstrandi, siis ta mängib nii tõsiselt. Me Andriga pole huumori jahil, aga näeme, et huumor tuleb iseenesest kaasa, kui me suudame oma ülesande täita. See pastor on sellises tühjuses, hingelises lõpp-peatuses, mille loomine näitab Bergmani suure meistrina.
Kuidas mängitakse hingetühjust?
Mul on tänu filmile väga hea eeskuju, aga siiski on see omamoodi raske. Bergman jälgib selles filmis eelkõige inimest, ootusi, kannatusi, armastust, hirmu. See näitleja suudab selle kõik silmadega ära mängida, ta nägu ei liigu üldse. Tahaksin ka midagi seesugust proovida. Aga filmis on Bergmani suur plaan, meie salasoov on filmi suur plaan tuua üle teatrilavale. Samal ajal peab teatraalseid võtteid teatris muidugi ka kasutama. See on tehniliselt raske ülesanne, aga vajalik, sest kui teos tegeleb hingetühjusega, siis hing peegeldubki silmades. Selle välja mängimine eeldab näitlejalt tugevat sisemist liikuvust. Eriti mulle, kes ma olen tuntud nägudetegija. Ikka aeg-ajalt heidetakse mulle ette, et jälle ei saanud grimassideta hakkama.
Aga minule meeldib, kui grimasse tehakse, eriti meeldis lapsena. Aga nüüd ma proovin iga hinna eest nägu paigal hoida, sest kui ma hakkan grimasse tegema, siis see tähendaks, et näitleja päris täpselt ei tea, mis ta tegema peab. See tehniline aspekt muidugi tuleb, et teatris päris viimases reas ei olegi silmi näha, seetõttu peab võib-olla mõned grimassid ikka appi võtma aeg-ajalt. Ma polegi ammu teinud niisugust tehniliselt mõnusat lavastust, kus saan oma käsitööoskused täie rauaga proovile panna. Mul on hästi põnev. Hea on olla aeg-ajalt ikalduses, aeg-ajalt suubuda show-maailma ja siis tulla sealt tagasi nokitsema.
Kas saab niimoodi, midagi kaotamata, kahe maailma vahel käia?
Ma usun, et saab, kui ei ületa teatavat piiri. On neid mehi ka, kes ei saa enam tagasi. Ei tahagi, sest see on tahtmise küsimus. Mul on nii head õpetajad olnud elus, et ma usun, kui ma seda pausi just liiga pikaks ei jäta, siis mu näitlejatööriistad rooste ei lähe.
Show-business’i ja kõrgkunsti maailmad on teile võrdselt veetlevad?
Kõrgkunsti mõttes olen ma Theatrumis natuke nagu kaasajooksik. Mulle meeldib areneda ja siis pead otsima ikka endast targemaid ja nende sleppi võtma. Ma pole kunagi kartnud olla seltskonnas kõige lollim. Kui see on mulle endale kasulik, siis miks mitte. Aga selliseid valikuid ma küll ei tee, et kas kõrgkunst või meelelahutus – nad on mõlemad vajalikud.
Milliseid väljakutseid seab see, et pastori kuju on filmis juba kujutatud, ja väga hästi? Kas see tekitab tahtmist mängida paremini?
Ma pole isegi nii mõelnud, et olla parem… Püüan pihta saada sisulisele tõele. Bergmani stsenaariumis pole ühtegi juhuslikku asja. Eriti selles stsenaariumis. Ma ei leia selle Rootsi näitleja mängus ühtegi viga, et mul isegi võiks tekkida soov paremini teha. Tema sarm meeldib mulle väga. Üritan oma psühhofüüsilised liinid võimalikult täpseks ajada. Seal pole küsimust, kas sa oled parem või halvem, vaid kas oled usutav ja täpne. Edasi on juba maitseküsimus, kas mu nägu meeldib või mitte.
1960-ndatel kirjutatud „Talvevalguse” teema keerleb jumala kaotamise ja jumalata maailmas edasi elamise ümber. Kas jumalast ja kogukonnast hüljatud pastori otsimisi on tänapäeva inimeseni lihtne viia?
On küll. Pole üldse oluline, et jumal vaikib või mis seal vaikib, sest see on armastuse lugu. Seal on ka naistegelane, kes on nõus puntras olevale kirikuõpetajale iga hetk abi pakkuma. Sellest kirikuõpetaja aga keeldub.
Sest talle ei meeldi see naine, nagu ta talle ka ütles.
Jah, aga see on tema arvamus. Ta pole seda tunnete tasandil läbi mõelnud. Ta on endale välja mõelnud, et talle ei meeldi see naine. Aga need on tingimused, mis me oleme endale loonud ja mis segavad meil armastust vastu võtmast. See selgub, kas neil armastus on või tekib, aga tõde asub ikkagi seal. Tihti juhtub, et vajalik abi on meie kõrval, aga meie ego ei luba seda vastu võtta. See mõte on „Talvevalguses” tugevalt sees. Seal on ka sõna jõud – sõnastame oma soovid, aga võime nendega puusse panna. Me ei tea alati täpselt, mida tahame, armastus teab paremini. Ehitame ise endale mõtte-vangitorne. Sellepärast ei saanud ma pikalt lahti enda probleemidest.
„Talvevalguse” üks kõnekamaid kohti on, kus jumalast loobunud pastor ütleb, et nüüd on ta vaba.
See on keeruline stseen selles lavastuses. Pastor annab seal nõu ühele kalurile, kes on enesetapu äärel, kuna ta luges lehest, et varsti on hiinlased tuumapommiga Rootsis. Pastoril oli endagagi probleeme, aga kuna amet kohustas nõu andma, siis ta seda tegi. Nõuandmine lõppes aga erakordselt traagiliselt. Tõsi, pastor eitas jumalat, kuid pärast selle väljaütlemist purskus ta nutma.
Pastori jumala- ja eneseotsingud väljenduvad peale meeleheite ka tema halvas käitumises, jõhkruses Märta vastu.
Aga kust selliselt käituvad inimesed tulevad? Raske iseloom oli omane ka Bergmanile ja me võimegi öelda, et sellepärast mina teda ei loe, mingu ta kuu peale! Aga kui ma loen Bergmani, siis ma mõtisklen ja proovin läbi elada. Vaadata, millised oskused andis talle eluks kaasa ta perekond. Olen lugenud, et arst lõikas läbi tema sideme emaga. Poeg oli kiindunud emasse ja siis arst ütles, et see ületab igasugused piirid, ja keelas emal pojale tähelepanu pöörata. Väga karm. Poegadesse süstiti lakkamatut süütunnet. Mis puudutab Bergmani pastorist isa, siis kogudusega oli ta rahulik ja alati jätkus tal kõigi jaoks aega, kuid kodus valitses hirmuõhkkond. See kõik kokku võib anda küll selle, et tulevikus maandad sa oma pingeid läbi pöörase seksuaalsuse ja oma lastega sa suhelda ei oskagi.
Kas teile tundub, et anname inimestele nagu Bergman nende raske iseloomu andeks, kuna nad on kunstnikena nii võimsad?
See on võimatu küsimus. Kui ma olen Picasso näitusel, siis ma ei sülita ju tema maale täis sellepärast, et ta oli selline, nagu ta oli. Tema looming on lihtsalt nii filigraanne. Ma ei teagi, mis hetkel saame inimese rehabiliteerida põhjendusega, et ta looming on lihtsalt nii hea. Me ei saa ka inimest ja loomingut lahus hoida, sest elu on toit loomingule. See kehtib ka Bergmani puhul – tema looming võlgneb sellele, milline ta ise oli, millised olid tema isa ja ema. Ja milline oli see arst, kes soovitas Bergmani emale oma pojaga distantsi hoida.
Algusesse tagasi tulles – miks Andri Luup just selle Bergmani loo lavastamiseks valis?
Olen kuulnud, et Bergman pidas seda üheks oma lemmikfilmiks. Ja Andri Luup on öelnud, et ta on pikalt tahtnud lavale tuua just nimelt seda filmi. Mina olen ülimalt õnnelik, et saan selles osaleda. Üks asi tuleb sealt välja: võid olla väga koost lagunenud, aga kui sa suudad oma hinge koondada kokku ilusaks, siis on mingit lootust. Siis saab elada.
Aga kus see hing asub? Kui mu isa ära suri, siis matustel nägin küll mingit nägu, aga see ei meenutanud isa. See, mis temast isa tegi, on läinud kuskile. Ehk oligi see hing, mis on läinud kuskile. Kui ma ütlen „minu käsi”, „minu nina”, „minu nägu” – siis kes seda ütleb? Mina ütlengi, mina olengi hing. Keha on kui ajutine korter ja ehk ma peaksingi olema rohkem hinge teadvusel. Sellega saan ma armastada ja armastust vastu võtta.
Aga näitlete te hinge või kehaga?
Näitlen ma kogu hingega. Keha kasutan lavale jõudmiseks.