Tiina Vapper
Jan Uuspõld Theatrumi „Talvevalgusest”, teatrist, õpetajatest ja iseendast
Õpetajate Leht 17. märts 2017
Theatrumis esietendub 30. märtsil tuntud Rootsi filmilavastaja Ingmar Bergmani filmi põhjal tehtud lavastus „Talvevalgus”, kus kirikuõpetaja Tomas Ericssoni kehastab külalisena Jan Uuspõld.
Jan Uuspõld, kas see on teie esimene koostöö Theatrumiga?
Esimene. Aga ma olen ammu tahtnud nendega koostööd teha. Theatrumi trupp ja see viis, kuidas nad töötavad, on tekitanud minus heas mõttes kadedust. Tundsin, et tahan selles osaline olla. Rääkisin oma soovist paarile inimesele ja see jõudis kohale. Mõne aja pärast potsataski mu meilikasti kiri lavastaja Andri Luubilt, kes kirjutas, et tal on minu jaoks roll. Oleksin olnud nõus mängima ükskõik mida ja seda enam rõõmustas mind, et loo autor on Ingmar Bergman.
Kuidas proovid läinud on?
Väga hästi. Kuna olen viimastel aastatel teinud põhiliselt monoetendusi, on tore vahepeal laval ka teiste näitlejatega kokku saada. Leidsime ühise keele kiiresti.
Mis on teie jaoks kõige olulisem mõte, mis lavastusest kõlama jääb?
Minu jaoks see, et sageli jääb inimene üksi oma ego tõttu. Me ei oska enda kõrval näha neid inimesi, kes meist hoolivad ja tahavad aidata. Lähtume enda ootustest ja soovkujutelmadest, mis takistab nägemast seda, mis meil juba olemas on. Põhjamaa inimesele ongi omane mitte välja näidata, mis hinges toimub, nii et ka armastuse otsingud on selles lavastuses tähtis teema. Bergmani loomingule annab väärtuse just see, et tema tekst on napisõnaline. See teebki asja huvitavaks.
Kas vaatasite ka Bergmani 1963. aastal linastunud filmi, mis on lavastuse aluseks?
Vaatasin. Kirikuõpetaja Ericssoni roll nõuab tugevat sisemist liikumist. Näitleja, kes teda filmis kehastab, on väliselt rahulik, aga silmad väljendavad suurepäraselt, mis tema sees toimub. Püüame oma lavastuses kino suurt plaani teatrisse üle kanda.
Milline inimene kirikuõpetaja Tomas Ericsson teie kehastuses on?
Inimene, kes on oma hirmude ja kahtluste tõttu sattunud ummikseisu. Bergman on öelnud, et hirm teeb teoks selle, mida me kardame. Kui olla kogu aeg millegi pärast hirmul, siis see suure tõenäosusega juhtubki. Bergmani isa oli kirikuõpetaja ja kasvatas lapsi väga jäikade reeglite järgi, lapsed tundsid end pidevalt milleski süüdi. Usumaailma pahupool ongi liiga karmid reeglid ja regulatsioonid, millega minnakse üle piiri ja unustatakse ära, et kõige tähtsam on armastus.
Oli teil seda rolli luues ka konkreetne inimene silme ees?
Ei olnud, see pigem segaks. Mis tahes ameti taga on ju inimene. Kirikuõpetaja amet on raske ja mulle tundub, et üsna sarnane näitleja omaga. Mõlemad on avaliku elu tegelased, kelle eksimused pannakse kohe suure kella külge ja keda hakatakse hukka mõistma. Peab olema väga tugev inimene, et sellega hakkama saada.
Kas teil on olnud ka teisi mõtteid kui saada näitlejaks?
Ei ole. Lapsena tahtsin saada kokaks, sest mulle meeldis tohutult süüa teha. Aga põhikooli lõpus läks asi täiesti käest ära, lõputunnistusel oli isegi üks kaks ja iseloomustuses polnud kirjas ühtki head asja. Keskkooli ma ei pääsenud ja kokakooli ei võetud mind samuti vastu. Kokk oli sel ajal populaarne amet, kokaks soovijate seas oli konkurents suur. Sain sisse polügraafia erialale, kuhu nii palju tahtjaid polnud. Pärast kutsekooli läksin küll teatrikooli katsetele, aga kohkusin eelvoorus ära ja tulin tulema. Sõjaväes oli aega järele mõelda ja pärast seda astusingi lavakunstikooli. Lõpetasin 1998. aastal 18. lennus.
Kes on olnud teie kõige olulisemad õpetajad?
Olulised õpetajad on need, kes sinusse usuvad ja seda välja näitavad. Lavakunstikoolis oli minu jaoks kõige olulisem õpetaja meie kursusejuhendaja Priit Pedajas. See on hindamatu väärtusega, mis ta meile andis. Senini on paljud tema laused, nõuanded, õpetussõnad meeles. Ta pani väga tugeva põhja, kust on lõputult võtta. Teine õpetaja, kellelt ma palju õppisin, oli lavakõne õppejõud Martin Veinmann. Keila 1. keskkoolis oli õpetaja Liivia Telgmaa see, kes kõigest hoolimata minusse uskus, käis meil kodus, arutas, andis nõu. Ta oli heas mõttes nagu karjane, kes hoiab oma karja koos, laskmata silmist ka viimaseid. Esimesed viis klassi käisin Nõmmel 34. 8-klassilises koolis, kus mu klassijuhataja oli Rita Anton. Ta ei saanud mu pahanduste peale kunagi kurjaks, vaid manitses ja selgitas, miks see pole hea. Häid õpetajaid on olnud veel, aga arvan, et just tänu neile neljale olen jõudnud sellesse punkti, kus ma olen.
Kes on olnud kõige tähtsamad lavastajad?
Üks on Priit Pedajas. See on suur õnn ja vedamine, kui pärast lavakooli õnnestub jätkata teatris tööd oma õpetajaga, kes aitab luua silla kooli ja päris töö vahel. Teatrikooli lõpetades ei ole keegi veel valmis näitleja, siis õppimine alles algab. Teine on Hendrik Toompere, kes isegi siis, kui mul olid loomingus ja eraelus kõige keerulisemad ajad, mind usaldas ja minusse uskus.
Töötasite Eesti Draamateatris koosseisulise näitlejana kolmteist hooaega. Millistele lavastustele kõige parema tundega tagasi mõtlete?
Pean draamateatrit praeguseni oma koduteatriks. Kõige rohkem on meelde jäänud Torgny Lindgreni „Mao tee kalju peal” 1998. aastal, Madis Kõivu „Kui me Moondsundi Vasseliga Kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta” 1999. a, Shakespeare’i „Kuningas Lear” 2001. a, Laxnessi romaani põhjal tehtud „Islandi kell” 2012. a, mis on kõik Priit Pedajase lavastused. Samuti „Kokkade öö” 2001. aastal, mille lavastas Hendrik Toompere.
Viimastel aastatel on publik näinud teid rohkem monolavastustes.
Jah, 2009. aastal lõin oma teatri Monoteater. Monokomöödiat teha on omamoodi väga põnev kogemus. Hea tunne on rääkida lavalt oma mõtteid, seda, mida ühest või teisest asjast arvad. Neli-viis lavastust on meil valminud koostöös Rein Pakiga, kes on hea sulesepana aidanud need lood kirja panna. Monotükki „Brüsseli kapsas” mängisin eelmisel aastal ka soome keeles ja käisin sellega Soomes ringreisil. See oli omamoodi risk, ütleksin isegi surmasõlm, aga tulemus oli üle ootuste hea. Et mängida komöödiat võõrkeeles, tuleb tabada ära teise rahva naljasoon. Kõige rohkem hirmutaski mind, kas mul õnnestub soome publikut köita. Tuli välja, et õnnestus, see lugu läks neile korda. Esietendusel oli üle 30 aplausi. Vahepeal jäi etendus seisma, sest kõik naersid.
Kuivõrd erineb vabakutselise näitleja elu näitleja omast, kes kuulub kindlasse truppi?
Kindlasse truppi kuulumine tähendab, et sul on koduteater, mis ongi nagu kodu. Kodu on kindlus, seal on kindlustunne, sõbrad, hingesugulased, selle maja iga sopp on sulle tuttav. Repertuaariteater tähendab väga palju tööd, mis tuleb noorele näitlejale kindlasti kasuks. Samas võtab see kogu aja, kuna nõuab täielikku pühendumist. Kui tekib tahtmine vahepeal midagi muud teha, reisida ja ilma näha, siis koduteatri kõrvalt see enamjaolt ei õnnestu. Vabakutseline olemise risk on see, et äkki keegi ei paku sulle tööd. Samas on alati võimalus ise luua või leida see nišš, millest on teatris parasjagu puudus, ja see ära täita. Minu arvates on see pigem eelis.
Kumb on teile südamelähedasem, teater või film?
Seda on võimatu öelda, teater ja kino on minu meelest sama erinevad nagu öö ja päev. Juba puhtspetsiifiliselt. Teatrinäitleja kogemusest ei ole filmis mängimisel mingit abi. Selles mõttes eelistan teatrit, et see on mõnus tubane töö. Filmi tehes tuleb sageli ette, et jaanuaris pead olema võtteplatsil ujumispükste väel ja juulis leitsakuga kandma vatijopet. Olen kaasa teinud rohkem kui kümnes filmis, neist kõige menukam on ilmselt olnud „Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Samas võin öelda, et kõige keerulisem ongi olnud mängida iseennast, Jan Uuspõldu. Kõige õnnestunumaks pean viimast filmi „ Luuraja ja luuletaja”, mis linastus eelmisel aastal ja kus meil Toomas Hussariga oli väga hea koostöö. Luuraja rolli kirjutaski ta spetsiaalselt mulle.
Kas elukeskkonnana eelistate maad või linna?
Vastan ausalt, et linna. Proovisin vahepeal maal elada, aga ei leidnud seal endale rakendust. Maale tuleb kolida siis, kui on tahtmine maad harida ja seal midagi ära teha, aga mina seda ei oska. Olen viiendat põlve linnainimene, nii ema kui ka isa poolt Nõmmelt pärit. Maaelu juures meeldis mulle vaikus ja loodus, hoopis teistmoodi hakkasin nägema ka seda seost, kuidas inimene on looduse osa, aga oma kutsumust ma seal ei leidnud. Elasin maal kolm aastat, mis on piisavalt pikk aeg saamaks lõplikult aru, et mind on kutsutud siia ilma teatrit tegema.
Mida on andnud reisid Indiasse, kus te korduvalt käinud olete?
Need on õpetanud mulle hingerahu ja arusaamist sellest, et kõiki maailma probleeme ei saa ega tohigi enda sisse võtta. See, mida mina teha suudan, on ennast hoida, nii iseenda kui ka oma lähedaste jaoks. Käin Indias enda tarbeks laulmist õppimas, tunnen end palju paremini, kui süda laulab. India filosoofia puhul hindan kõige rohkem seda, et ajatelge vaadatakse seal mitte inimese sünnist surmani, vaid palju pikema aja peale.
Mida teete kõige meelsamini siis, kui proovi, etendust ega filmivõtet pole ja saate aja maha võtta?
Kõige meelsamini käin Harku metsas hulkumas. Kõnnin Glehni lossist Harku mõisani, see mets on mul risti-rästi läbi käidud, võin seal liikuda kas või silmad kinni, iga rohulible on tuttav. Lapsena käisin rohkem Pääsküla rabas, kus mulle meeldis jalgrattaga sõita ja vaadata, kuhu ma välja jõuan. Aastatega jääb põnevust järjest vähemaks. Mida suuremaks saad, seda väiksemaks maailm muutub. Mulle meeldib hulkuda. Juba see sõna ise on romantiline ja eks ma mõnes mõttes olengi romantik. Kui on halb ilm, olen kodus ja loen. See on mõnus ajaviide, ei kohusta millekski, ja midagi jääb kõrvade vahele ka.
Mis on järgmine roll teatris?
Järgmine roll on Estonia teatris Zelleri operetis „Linnukaupleja”, mille lavastab Marko Matvere.
Millega Ingmar Bergmani film „Talvevalgus” teid köidab?
Andri Luup, lavastaja:
„Talvevalgus” läheb mulle korda, olen seda filmi palju oma sõpradele kinkinud ja õpilastele näidanud. See põhjamaine lugu seostub minu arvates hästi ka Eestiga ja puudutab mis tahes eluala inimesi. Bergman on siin paljusid inimlikke teemasid niivõrd täpselt ja hästi tabanud, ilmselt seetõttu, et on need asjad ise läbi elanud. Niipalju kui ma Bergmani tekste olen lugenud ja tema filme vaadanud, on tuntav, et ta suudab olla oma loomingus enda vastu hästi aus.
Valisin selle loo lavastamiseks põhjusel, et see on äärmiselt mitmekihiline ja siin on palju universaalseid teemasid, mis ei vanane: inimese ootused, kannatused, armastus, inimlikkus, aga ka hirmud, mis talle takistuseks saavad.
Usun, et igas vaatajas tekitab see lavastus erinevaid mõtteid ja seoseid, mis ongi huvitav. See, kuidas filmistsenaariumi teatrilavale panna, on omaette põnev väljakutse.