Madis Kolk
Oma heli otsides
Sirp 30. oktoober 2015
Andri Luubi „Reha“ (žanrimääratlusega „kamm“) haakub mitme ajakajalise teemaga. Esmalt sellega samal nädalal esietendunud NO99 lavastusega „Kõnts“, mis sarnaselt „Rehaga“ kuvab meie silme ette inimese eksistentsialistliku maailma heidetuse, kuid tunduvalt pessimistlikuma tulevikuperspektiiviga. Kui „Kõnts“ lähtub kõigi eurodirektiivide kohaselt eeldusest, et lootust ei ole ja kunsti eesmärk on seda niigi teadvale inimesele veel erilise intensiivsusega sisendada – sest mine tea, äkki muidu märgatakse veel mõnda turvaauku –, siis „Reha“ otsib suletud ruumist väljapääsu. Skeptikule küll idealistlikku, kuid siiski praktilist ja ideoloogiavaba.
Täpne ajastus on lavastusel ka OÜ-tamise teema esiletõusu suhtes. „Rehas“ kujutatud ahistavas mängus oma heli otsival Enricol (Mihkel Vooglaid) palub mängujuht Bill (Kristjan Üksküla) alustuseks teha OÜ. Peaaegu nagu OM, aga näidendi ja lavastuse seisukohast sootuks vastupidise hoiakuga. Pigem paroolina, logimaks sisse süsteemi, mis justkui kinnitab tõrgeteta toimimist, olgugi et selles osalejal on selle suhtes kõhklusi. Nõnda siis püüabki oma olemuselt OMi otsiv Enrico teha seda esmalt OÜ-tamise kaudu, saamata alustuseks arugi, mida see üleüldse tähendab, teiseks pälvides kaasmängijate manipulatsiooni, kolmandaks saavutades algaja õnne ning seejärel sellestki loobudes.
Vaatamata mitmetahulisele aktuaalsusele meenutab „Reha“ aga mitmeidki klassikateoseid. Näiteks Theatrumi vaimsesse atmosfääri vägagi sobituvat Eugène Ionesco näidendit „Tulevik on munades“, kus sarnaselt Enrico looduslapseliku süütusega ei taibanud ka Jacques ja Roberta, miks neilt nõutakse „rohkem mune!“ – ühel pool on mingi masinavärk, teisel pool aga lihtne inimene.
Ionesco kirjutas oma kuulsamad näidendid pärast II maailmasõda, mil sõnade tagant kadunud tähendus, nihe tähistaja ja tähistatava vahel ei olnud pelk intellektuaalide meelelahutus, vaid argireaalsus. Praeguseks oleme selle elutunnetuse justkui ületanud ning mis tahes võõrandumistunne mõjub virtuaalkeskkondade kontekstis otsekui igandina, kuid sellegipoolest toimib Enrico maailma avastav võõristav siirus tänapäeval vägagi äratuntavalt. Sedalaadi küsimuste esitamine ei ole vist enam häbiasi, kuigi see võib paradoksaalselt mõjuda ka mõne trendika alternatiivina, mille jüngrid saavad luua üha uusi ja uusi mängukeskkondi oma reeglitega. Siiski näib Enrico esindavat seda päris mänguvälist maailma, „metatasandit, mille kasutegur on null ning millega ei saa arveldada“, nagu Ricarda (Elisabeth Peterson) ütleb.
Theatrumi ruumi sobivate võimalike paralleelide ja eeskujude peale mõeldes meenub ka Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidend „Olevused“, kus maailma avastamine käib asjadele ja nähtustele nime andmise kaudu. Siiski ei püüa Enrico nimetades maailma allutada, vaid tajub, et mängumudel, kuhu on sattutud, sisaldab turvaauke, mängijad on hoolimata oma programmeeritud enesekindlusest ebatäiuslikud ning kusagilt on tal tekkinud mõte oma heli otsides mängureaalsus ületada.
Niisiis on Luubi näidend ühtaegu nii väga tänapäevane kui ka võrdlemisi vanamoodne. Tänapäevane oma mängukeskkonda moodustavate märksõnade mõttes, vanamoodne (või igavikuline) oma usus tähendustetagusesse ideaalmaailma, millest osasaamine ei ole lihtsalt uus mäng, nagu skeptik võiks väita, vaid taju avardav elutunnetus. Luup jätab iseenesest lahtiseks võimaluse, et kogu tema Mäng eesotsas seda lõhkuva peategelasega on üks vendade Wachowskite „Matrixi“ variatsioone või koguni selle paroodia, kuid Enrico idealism mõjub oma vanamoodsuses pigem tulevikku vaatavalt siirana. Raske öeldagi, kumb lahendus oleks aktuaalsem. Võib-olla oleks huvitav ja perspektiive avav, kui „Reha“ arvustataks nii Telegram.ee kui ka Skeptik.ee mängukeskkondades ning miks mitte nende vahepeale jäävateski mõttemudelites. Mine tea, äkki selguks, et erisuguste maailma nimetavate-korrastavate mudelite loomise toimemehhanismid on üsna sarnased ja kunst võib tõepoolest maailma päästa, kaotades nendevahelisi lõhesid. Seejuures võib muidugi toimuda sootuks vastupidine, millega saame veel kord alust oletustele, et kõik süsteemid toituvad meie kehasoojusest.
Kui tahes kaugele ulmevalda ka ei rehitseks, tõestab „Reha“ teatrimängu mõttes teatavate arhetüüpsete mudelite igikestvust – ja millel muul siis virtuaalmängudki parasiteerivad. Kui Enrico – muide, oma nimegi saab ta alles mängumootor Billilt, enne seda teda Mängu seisukohast justkui ei eksisteerigi, lõpustseenis võime aga aimata, et tema leitud tõde on lõhkunud Mängu enda, seega nimetagem teda Enricoks vaid tinglikult – on oma esimesest lavahetkest alates lihast ja luust inimene, siis ülejäänud tegelaskond taandub justkui mingitele arhetüüpsetele põhifunktsioonidele. Teatriajaloost teame, et commedia dell’arte oma renessanslikul kujul ammendus küll kiiresti, sest ühiskond ning võimalus selle liikmeid nimetada ja defineerida justkui täiustunuks nii suure hooga, et see kanvaadel ja ampluaadel põhinev teatrivorm ei peegeldanud enam kunsti kaudu sotsiaalset tegelikkust. Seejuures näeme, et nii (Allan Kirbylt nime saanud) digimodernism kui ka mitmed muud selle teisendid käsitlevad oma auditooriumi üsna sarnaste kategoriseeringute kaudu. Justkui meil polekski olnud vahepeal võimalust Stanislavskilt mitte midagi õppida?! Kristjan Üksküla Bill osutub Pantaloneks nii heas kui ka halvas. Ta on küll mängujuht, kuid paraku ületab Mäng tema pädevuse. Nero Urke Richie näib kandvat dottore mannetult süsteemi mõtestavat, omamoodi „juhatuse esimehe“ rolli. Tiina Mölder kannab capitano ampluaad ning ühtlasi annab kogu mängukeskkonnale koreograafilise konteksti. Colombinaks pürgib nii lapseliku süütuse maski taha varjuv, kuid salakavalalt salvav Elisabeth Petersoni Ricarda, kui ka Katariina Tamme jõuline Goldie. Siiski lõhub Enrico nende mõlema katsed maailmamõistmine taas commedia dell’arte mudelisse suruda ning leiab lõpuks ülemhelilaulus oma heli.
Mida me siis sellest kõigest õigupoolest õppisime? Kas seda, et mängutegelase – see tähendab, lihtsa inimese, nagu me vist enam-vähem kõik oleme – katsed taasluua Richie kinnisidee kohaselt suurt pauku, päädivad paratamatult mängu lõpuga? Olukorraga, kus Mängu sisenenud võõras tühistab oma khöömii’ga kõik eelnevalt ratsionaalselt välja mõeldud süsteemi lahenduskäigud? Või saime hoopis hoiatuse, et sedalaadi lõpplahendused võivad kergeusklikele anda inspiratsiooni uute utoopiate konstrueerimiseks?
Mihkel Vooglaiu siirus ei jäta kahtlust, et osutada on tahetud esimesele võimalusele, kuid ise Mängu sattudes peame olema valvsad, sest seda argiteadvuse tasandil üleolevalt eirates võime ilma jääda nii ülemhelidest kui ka bitcoin’idest.