Fernando Pessoa �Merimees�. T�lkija Anneli Tuulik. lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Andri Luup, valguskunstnik Airi Eras. Osades Maria Peterson, Kristi Pumbo ja Anneli Tuulik. Esietendus 9. m�rtsil Theatrumis.
P�rast �Merimehe� esietendust Theatrumis v�ib �elda, et sellele teatrile omaselt on siin taas veidikene avardunud ettekujutus inimvaimu loomingust. Fernando Pessoa n�item�ngust �Merimees� teadsid Eestis napilt ka draama asjatundjad, tavalistest teatris�pradest r��kimata. N��d on see siis Pessoa laadile vastavas vormis lavastuses olemas.
K�ige enam lummab �Merimehe� puhul valgus. Valgust varemgi h�sti ja l��valt lavale seadnud Airi Eras �llatab seekord m�testatud staatikaga. Kolm noort naist �mber paati asetatud kadunukese (lavakujundus Andri Luup) moodustavad pimeduses liikumatu helendava kompositsiooni, kust kostab surnu juures valvajate s�nu, m�tteid, lugusid. Muutuvad vaid valgused ja v�rvid aknaaugus tagaseinal. Ehk siis sealpool. Siinpool on kujutatud rituaal, milles osaleb kolm �de (Maria Peterson, Anneli Tuulik ja Kristi Pumbo). Need kolm naist paiskavad ses p�has rituaalses t��s v�lja oma tundmusi ja eluaimdust.
Lembit Petersoni lavastuses on esmat�htis olukorra rituaalsus ja sellega kaasnev �hkkond. N�itlejat��des on napid v�rvid. Ei ole r�hutatud kolme �e omavahelisi suhteid ega p��se ka eriti esile Pessoa poeetika mahlakamad noodid. Vaid m�ned harvad korrad lahvatab n�itlejate ja publiku kokkupuutepinnale v�lja tekstis sagedasti tajutav must huumor. S�num j��ks justkui n�itlejate vaoshoitud h��le ja s�nade talitsetud m�tte kanda; �limalt raske �lesanne napi lavakogemusega noortele n�itlejatele.
Esituses on vihjeid, et kolm �de esindavad kolme inimt��pi: �ks unistaja, teine kahtleja ja kolmas realist. Kuid need on vihjed, mis ei leia l�plikku arendust. Kui �ldse Pessoa ideede puhul midagi saab olla l�plik. Et t��bid ses kolmk�nes klaari m�nguga maksma panna, oleks vahest olnud kasulik rollidki teisiti jagada. Inimt��p kehtestub siis, kui on midagi puhast ja selget. N��d on aga igas t��bi rollis komponente, pooltoone ka teistest t��pidest. Petersoni lavastuse iga �e elus on osake ka teistest �dedest.
Theatrumi laval toimuv tuletab meelde kinoseanssi. On k�ll elusad n�itlejad, kuid nad ei toimi selles n�itlejate-publiku aegruumis. Nad elavad oma elu, mis justkui ei peakski m�jutama vaatajate meeli ja tundeid.
K�simus ei ole n�itlejat��de kvaliteedis. Pigem selle kvantiteedis. N�itlejate s�nad olid ses v�ikses teatrisaalis kuuldavad ja kandsid selgelt m�tet � ja ometi oli sellest v�he. Puudu j�i n�itlejav�est. V�i ei oska v�he publiku ees esinevad noored seda valla p��sta?
N�itlejad on laval eneseteadvalt ja nende sisuline tegevus n�ansirikas. Aga see j��b kinolina v�i siis tingliku kardina taha. Seda on teisteski Theatrumi lavastustes. J��b mulje, et see teater pelgab dialoogi publikuga. Peljatakse selle dialoogi emotsionaalset m��det. Sagedasti (nii on see ka �Merimehes�) on sellele leitud sisuline p�hjendus. Nii on kolm �de oma n�itlejaolemisega kui n�idendi enda teemadest tuletatud sealpoolsuse piirimail ja sinna ei saagi vaataja meeled eriti ulatuda. Saab vaid osav�tmatult vaadata ja m�elda. M�elda n�htu-kuuldu t�hendusele. Ja unustada see, sest emotsionaalselt kuiv kunstikogemus lendub inimesest kui s�gisene leht puust.
Kuigi tegu on paljuski n�iliselt seosetu tekstiga, ei ole �Merimees� p�ris kindlasti kolm monoloogi ja ses m�ttes on Theatrumi lavastus �nnestunult ansamblis. Kolme tegelase vastastikune m�ju on pigem metaf��siline ja sellest saab teatrikeeles ka osalt aimu. Kohe tekitab see aga k�simuse: milline peaks olema n�itlejatehnika, et see metaf��sika laval ja, mis veel t�htsam, ka saalis maksvusele p��seks? Et Pessoa poeetiline vaim ei haaraks ainult vaataja-kuulaja m�istust, vaid ka meeli?
Mida �tleb meile Pessoa? Kolm ilusat noort naist r��givad oma unelmatest, seal viibivast noorest Merimehest, kuid esiplaanil on lina all puhkav surnu. See on suurte ja arhet��psete kujundite m�ng: pimedus, ��, surm ja paat, mis arhailistes ettekujutustes aitab l�pule viia teekonna viimase otsa.
ANDRES LAASIK