Venelaste raskest iseloomust — traagikud vastu tahtmist

Vene rahvuse üht meeldivaimat loomuomadust nimetatakse obloomovluseks. Tegevusetu elutsemine, tahtejõuetus, laisklemine: niisuguseid karme sõnaseletusi pakub võõrsõnade leksikon.

Võib arvata, et ka Gontsharov oli „Oblomovit” kirjutades kriitilist meelt. Aga asjata. Obloomovlusel on palju sümpaatseid külgi, mida tundes võib leida ka seletusi venelaste mõnevõrra ehk kummalistele käitumistavadele.

Olge kodus ja magage

Kirjanikuks trügiva Andrus Kivirähki üks õpetussõnu kõlab järgmiselt: „Ärge kooserdage ringi, vaid olge kodus ja magage!” Täpselt nagu Oblomov, kes ei tulnud enne kella nelja üldse madratsi vahelt välja ja kui siis lõpuks tuli, ka ainult sööma-jooma. Ja kohe kähku kotile tagasi.

Aga ega ei peagi päevad läbi voodis aelema, heas mõttes obloomovlik on inimese elulaad ka siis, kui ta lihtsalt oskab rõõmu tunda päikesepaistest, leebe tuule käes kohisevatest puudest ning mugavast võrkkiigest, mis kinnitatud kahe kase vahele. Inimene, kes oskab nautida mõõdukat sammu ning teab, et ka homme koidab uus päev, mille varna võib kõik ebameeldiva riputada, on enesega enamasti rahul ega tee tavaliselt ka teistele inimestele eriti kurja.

Siinkirjutaja võib sel kombel tõmmata enesele küll kõigi isamaaliste eestlaste viha, kuid seda asjaolu maha salata oleks samuti patt.

Nimelt tundub, et venelased oskavad heast äraolemisest palju rohkem lugu pidada kui vingus näoga tööd rügavad eestlased. Võtame või Vargamäe Andrese — selline tööhull oleks tulnud Seewaldisse kinni panna, muidu ei jäta enne järgi, kui viimane lapp sood kuivendatud ning viimane kivi piraki taeva poole puruks lastud. Aga sai ta sedaviisi rahmeldades õndsaks? Ei ühtigi.

Kui reaalsest elust on midagi kaduma läinud, tasub minna seda otsima teatrist. Stuudio Theatrum mängib Vanalinna muusikamajas „Väikeseid komöödiaid” („Karu”, „Traagik vastu tahtmist”, „Raskeloomulised inimesed”), mille mõistmiseks ning nautimiseks ongi tarvis teada vene hinge obloomovlikke tagamaid.

Näeb vaid teatris

Ei, mitte seda, et muusikamaja saalis astuksid vaatajate ette mingid kroonilised unimütsid, kaugel sellest, karjumist ja kirgi on tublisti, kuid kõiki neid tegelasi iseloomustab mõnus olek ning kuldne süda. Headus on aga alati pisut heldima panevalt koomiline.

Kolme lugu käivitava intriigina võikski nimetada tegelaste võitlust kurjade oludega, mis sunnivad neid tegutsema ega lase elust rahulikult mõnu tunda. Kõige paremini väljendab seda intriigi keskmine lugu „Traagik vastu tahtmist”: samal ajal, kui ta pere maal suvitab, peab vaene väike ametnik Tolkatshov (Leino Rei) linnas tööl käima.

Kõigele lisaks peab ta iga päev linnast naisele, sugulastele ja naabritele igasugu träni tassima, meenutades eeslit, kel kõrvad ei paista koorma tagant välja. Pole siis ime, et vaesel mehel surmamõtted pähe tikuvad, eks tahaks temagi jõe kaldal puude vilus istuda ning rahus vaadata, kuidas kalad vees lupsu löövad.

Nimetatud loos joonistub see iseloomujoon kõige selgemalt välja, ometi on ka ülejäänud kahes enamvähem samast asjast juttu. Nimelt varjavad venelased oma head iseloomu valju hääle ja räuskamise taha. Võtame või „Karust” Smirnovi (Vahur-Paul Põldma), kes tuleb lesestunud Popova juurde tema kadunud mehe võlga sisse nõudma.

Kainelt arvestav inimene võtaks oma raha ja kaoks tuhatnelja, venelane Smirnov võtab aga kätte ja armub leskprouasse ning ilmselt näeb laenuraha sama palju kui oma kõrvu. Ei aita ka kärkimine, hea süda paistab kaugele ära, ja mees on sellest ka ise teadlik.

Heasüdamlikkuses on küllap põhjust kahtlustada ka „Raskeloomuliste inimeste” pereisa shirajevit (Andri Luup), kes ei taha küll Pjotrile (Donald Tomberg) linna sõiduks eriti raha anda. Kuid olgem ausad, tolle valju lõugamise taga ei ole mitte niivõrd kitsidus, kui rahvuslik traditsioon: kes tõeliselt armastab, see peksab ning sõimab sülge pritsides. Ja ikka seepärast, et piinlik on oma head südant välja lasta paista.

Koomik hea meelega

Ei saa öelda, et Theatrumi näitlejad oleksid hakanud koomikuiks vastu tahtmist, Tshehhovi vaoshoitud huumor näib neile kenasti sobivat. Iseäranis palju kiidusõnu saab sellel puhul öelda Helvin Kaljulale ja Leino Reile, kes — osalt küll tänu lopsakatele rollidele - tegid publiku naerule päris mitmel korral korraliku tuule alla.

Venelase mängimine on väga libe tegevus, arusaadavatel põhjustel võib näitleja kergesti liig õelaks minna või muidu kohatult käituda. Theatrumi-trupp jäi jalgadele. Ainus pisut ehk piinlik koht oli see, kui kolmandas osas hakati venekeelset laulu kõõrutama. Neidis laulis küll hästi, aga ta tähelepandav eesti aktsent tõi meelde ameerika filmid, kus venelastest KGB-agendid kõnelevad kummalist ja vahel arusaamatut vene keelt. Vahel hakkavad sellised pisiasjad häirima ega lase mõnuga kunsti maitsta.