Väljakäik võib olla ka väljapääs

Minoru Betsuyaku „Väljakäik” Theatrumis. Lavastaja Kaljo Kiisk, osades Elo Viiding ja Hellar Bergmann. Esietendus 16. detsembril.

Sellest ajast peale on Jaapani jeen palju kordi muutnud oma suhtumist Ameerika dollarisse, kui Eesti Draamateatri väikeses saalis mängisid Rita Raave ja Juhan Viiding Minoru Betsuyaku „Väljakäiku”.

Väiksemad vennad on seda näitemängu vahepeal veel vähemalt korra näppimas käinud, aga tsiteerides presidenti — mitte sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida. Seda enam, et kuuldavasti polevat neil vahepealsetel üritajatel asi just kõige paremini välja kukkunud.

Betsuyaku on koos Mrożeki, Pinteri või mõne teise kamraadiga just sedasorti näitekirjanik, keda iseäranis meelsasti võtavad teha algajad. Ilmselt tuleb siin põhjust otsida kartusest, et mõne kehvema teksti puhul ei vea lihtsalt välja. Samuti võib Betsuyaku tekst pinnapealsel lugemisel tunduda ühe vahva komöödiana, kus ehk päris nalja nabani ei saa, aga vaimukas on küll. Sinna nahka on arvatavasti ka mitmedki koolitööd läinud.

Kui Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli kolmanda kursuse kaks üliõpilast oleksid seda lavastust tehes lähtunud samadest ahvatlustest, poleks põhjust neid ridu kirjutada, sest lavastus sai enamvähem korralik, kuid ei enamat. Antud juhul hakkasid aga kaasa mängima hoopis teised asjaolud, millel seos teatritegemisega vaid kaudne, mille kaasmõju ei või aga kindlasti alahinnata või veel vähem pahaks panna.

Mängida täpselt sama näitemängu, mida kunagi mängis tema kadunud isa, on Elo Viidingule kindlasti väga raske ja valus, kuid praegu võibolla ainuvõimalik. Ja see meelekindlus on aidanud tal naistegelasest päris korralik roll teha, andnud kindluse mitte libastuda Betsuyaku vaimuka teksti otsa, vaid näha selle taga ka metsa.

Humanitaarinstituudi õppejõud Tõnis Rätsep olla öelnud, et mida targem on näitleja, seda sügavam saab roll. Enesesse süüvimine käib tarkusega kokku. Teatriüliõpilase kohta korralik ja üsna andekas töö.

Paraku saavad kiidusõnad siinkohal sootuks otsa, kui meenutada Hellar Bergmanni näitlemiskunsti. Kui Elo Viiding sai esimese kümne minutiga üle rahvateaterlikust mängumaneerist — enne repliiki aetakse silmad punni ja isegi maamees kümnendast reast saab aru, et nüüd see tegelane vaatab kohe paremale ning ütleb midagi —, siis Bergmann-mehe mängimisviis küündis üksnes kõige parematel hetkedel sellest kõrgemale.

Kolmveerandtunnine „Väljakäik” Theatrumi väikeses saalis andis lootust. Lootust, et kunagi areneb sellest üliõpilasteatrist välja täismõõduline erateater, mis võtnud sihikule eranditult vaid väärtdramaturgia. Seda enam, et oma publik paistab sel teatril juba praegu olemas olevat.