Theatrumi „Ufo“ on puändiga lugu, mis nõuab vaatajalt kannatlikkust. Kohati ehk liigagi palju

Theatrumi „Ufo” finaal paneb mõtlema nii ufoteemade kui ka laiemalt jutustatud lugude tõepärasuse olulisusest.

Kui saabus info, et Theatrum plaanib Viinistul välja tuua Venemaal sündinud, kuid pärast täiemahulise sõja algamist kodakondsusest lahti öelnud ja poolakast abikaasa kodakondsuse võtnud Ivan Võrõpajevi 2012. aastal avaldatud näidendi „Ufo”, oli selge, et sellest saab üks suve teatrisündmustest. Eestis tehakse haruharva sci-fi (science fiction ehk teadusulme — toim) sisuga teatrit, kuigi ega „Ufogi” pole otseselt sci-fi, vaid keskendub inimestele, kes jutustavad lavastuse kaudu oma loo ufoga kohtumisest. Lavastus on eeskätt inimtüüpidest ja laiemalt lugude jutustamisest. Kui oluline on, et lugudel, mida loeme või vaatame teatri/filmi vormis, on tõepõhi all? Olgu lisatud, et autor (koos oma pojaga) tegi näidendi põhjal filmi, mis esilinastus 2020. aastal Varssavi filmifestivalil. See on mõneti oluline infokild, arvestades lavaloo viimast monoloogi.

Taustaks teadmine, et autor intervjueeris 14 inimest, kes on nende endi sõnul olnud tulnukatega vahetus kontaktis, ja valis neist välja kümme. Nii koostaski ta lugudest oma näidendi tervikteksti.

Ainult et see siiski pole päris nii. Miks, selgub lõpus.

Väike inimene, suur kosmos

Positiivse poole pealt — kümnest monoloogist koosnev lavastus sobib kõledasse ja ruumikasse Viinistu vanasse katlamajja. Kuigi muusikaline kujundaja Tõnis Leemets saadab tervet etendust live-muusikaga üleval nurgas, siis on suur ja avar lava korraga siiski vaid ühe näitleja/tegelase täita. Väike inimene — suur kosmos. Ja kui väetina ta sedasi mõjub suure kuulajaskonna ees, kes kõik kas usuvad või ei usu. Või hoopis kleebivad silte, nagu „valetaja”, „tähelepanuvajadusega” või „hulluke”. 

Ent visuaalselt on see kõik efektne. Lavastuse muusika on tabav, aitab kaasa loo siseatmosfääri ülesehitamisele. Kohati tekivad tajusillad Sven Grünbergi muusikaga, ehkki tegemist on Leemetsa originaalheliloominguga.

Teineteise järel ilmuvad ükshaaval suurele ekraanile tegelased. Mööda pikka treppi valgusraamist läbi astudes peatutakse hetkeks ja jutustatakse ilmatusuurel liivaväljal oma lugu. Seejärel minnakse teisest trepist jälle üles, teist valgusraami läbides taas hetkeks peatudes. Nii see ringlus järjepanu käib.

Näitlejad loovad lühikese ajaga oma tegelase karakterid, mõni julgemalt, mõni orgaanilisemalt. Mõni lisab tegelase päritolule midagi, mõni suudab isegi psühholoogilise tervikkehastumiseni jõuda. Tõe huvides tuleb siiski öelda, et mitte kõik neist kümnest pole kohtunud ufoga. Vaid kaheksa väidavad seda. Viimane lugu on puäntlik, mistõttu ei saa seda palju paljastada. Küll aga viib see minu peegelduse negatiivsemale poolele. Sisu mõttes on viimane monoloog küll „võti” tervikule, ent tühistab nii mõnelegi dramaturgilisele konarusele andeksandmise eelmistes monoloogides.

Mida öelda taheti?

Ei saanud lõpuni aru, mida kogu selle lavaga öelda taheti. Kas raamide läbimisel oli mingi tähendus — võeti ja jäeti „esinejapoos”? Miks see liiv laval? Ülekantud tähendusena kuu või mõne planeedi pinna kohta? Viitena, et me inimesed elame oma elu nagu liivakastis mängides? Allegooria Juhan Liivi sõnadele „igav liiv ja tühi väli”? Et mõni seal seda loopida saaks või selles ringi tatsuda ning poleks lihtsalt üks monoloog teise otsa? Kunstnik Kalju-Karl Kivi teostus oli visuaalselt kena, kuid jäi tunne, et selle algimpulsid pidid olema kogu lavastustöö põhikontseptsiooni osaks.

Ehk lõi lavastaja Lembit Peterson kogu kontseptsiooni käsikäes kunstnik Kiviga? Vaatajana jäi sisse segadus. Mõistmatuks jäi, miks oli igale esinejale loodud nimme laval olekuks ühtne šabloon — suurem osa jutustatakse keskmes, aga siis astuvad kõik korra kõrvale, ehkki sellega ei astuta oma karakterist välja. Kas vaid selleks, et ka saalis vasakul istujatele anda tunnetus, et neile tullakse korraks lähemale? Ei saanud aru neist otsustest. Justkui efektitsemine efektitsemise pärast.

Trupp on ebaühtlane, kuid Helvin Kaljula ja Andri Luubi esiletõstmisele lavastust näinud publiku seas ei saa ka siinkirjutaja vastu vaielda. Minu jaoks oli Helvin Kaljula tervikliku karakteriloomega roll lavastuse kõige väärtuslikum komponent. Psühholoogiliselt sedavõrd välja tahutud päris inimtüüp ja seda vaid ühe monoloogilõiguga. Karakteriseering pakkus võimaluse muheleda selle inimtüübi üle, tunda ta ära päris elust just „tüübina”, mitte lihtsalt „mingi inimesena”. Kaljula mängib kogu keha, aga pea muutumatu miimikaga — täielik ja täiuslik kehastumine tüübiks, kes ufoga kohtumisel usku pöördub. Andri Luubi roll sisaldab ägedust ja hillitsetust samal ajal, tema tegelase jutt on üks huvitavamaid. 

Tuleks ju tegelikult näitlejatöid hinnata eraldi sellest, kui huvitav on nende jutt, aga siin päriselt nii ei saa. Näiteks Ott Aardami puhul ootasin kannatamatult, millal tema lõik juba ometi otsa saaks. Monotoonselt ja igavalt esitatud.

Säravad noored naised

Meeldis, et mõlemat vaatust olid avama valitud noored naised, kellel silmad mängides põlesid. Anna-Magdalena Petersonil lasus raske koorem etendus avada ja tonaalsus üles seada. Seda tegi ta (vähemalt näilise) enesekindlusega nagu vana proff (vaatasin esimese mängusatsi viimast etendust). Teele O’Brockis on nii palju särtsu ja loomulikku sära, et vaid vaata ja imetle, kuidas mõnele on antud lavalist x-faktorit. Üks õnnestunumaid ja täidlasemaid karakteriseeringuid oli Merlin Kivilt, temast tõesti aimuski (mõne aasta võrra vanemat) Norra naist. Jonathan Petersonis on kuhjaga lavalist sarmi, mingi nurga alt meenutab ta üksjagu oma isa Lembit Petersoni Taaniel Tina ja Katku Villu ajast. Kuigi vastava hariduseta, on näitleja saavutanud loomuliku lavalise orgaanika. Geenid! Lisaks teevad kaasa Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song ning siit-sealt kiitvaid sõnu pälvinud Mark Erik Savi. 

Vaheajal kogemata kuuldud lause publikust „Tegemist on vist pigem noortele mõelduga” pani mindki kahtlema, et võib-olla polegi see suunatud minule ehk keskealisele? Oli ka vaheajal lahkujaid ning ennastki see ahvatles, sest esimene vaatus oli lihtsalt sedavõrd igav, et mitte öelda mõttetu, ent siis ei saaks seda teksti siin täieõiguslikult kirjutada. Samuti poleks saanud osa olulisest finaalist, mis pani mõtlema ufoteemaga seotud jutustamise usutavusest ja laiemalt lugude tõepärasuse olulisusest. 

Arusaamatuks jäi ka hilisem etenduste algusaeg. Sedavõrd pikk ja siseruumis, seega tegemist ei olnud ka suvise naturaalse valguse kadumise vajalikkusega. Veel üks arusaamatu otsus.