Theatrumi etendus jääb noortele võõraks

Karol Wojtyla näidendi „Juveliiripoe ees” tegelased kannavad elule allumise pitserit.

Theatrumi lavastus „Juveliiri poe ees” viib vaataja tulevase paavsti mõttemaailma 18 aastat enne tema saamist katoliku maailma võimsaimaks sümboliks. Sest kuigi Johannes Paulus II, kodanikunimega Karol Józef Wojtyła, pühitseti 1978. aastal kirikupeaks kõigest 58-aastaselt, oli tema paavstiks olemise eelne aeg peaaegu sama pikk kui Eesti mehe kogu elu.

Wojtyła ise on näidendit nimetanud „hetketi draamasse kalduvaks meditatsiooniks abielusakramendi teemadel”. Täpsemalt räägib näitemäng kahe abielupaari kohtumisest ja nende kooselust, mis saab alguse sõrmuste vahetamisest. Omakorda otsivad vastuseid küsimustele abielu ja armastuse kohta nende lapsed. Kõiki tegelasi seob müstiline juveelipood, kust ostetud sõrmused on nende elude tunnistajaks. Näidendi teema sobitub nagu valatult tänastesse Eesti aruteludesse, millega üritatakse taasleida pereväärtusi.

Theatrum on võtnud ülesandeks kanda Wojtyła näidend ette üpris muutmatul kujul. Juba teadmine, et autoriks on hilisem paavst, lisab tekstile teatavat sakraalsust. Minimaalne lava- ja helikujundus üritab viia vaataja meditatiivsetele ja poolunenäolistele radadele.

Wojtyła loodud lihtsad tegelaskujud on nagu jumala lapsed. Kuid nende üleinimlik lihtsus teeb nad kaugeks, hoolimata sellest, et räägitakse inimlikult igavikulistest asjadest. Tegelased kannavad konservatiivset elule allumise pitserit, mida kirik läbi sajandite on üritanud inimestesse vajutada, kuid mis kõikvõimalike katoliku kirikut raputanud pedofiiliaskandaalide ja võimuvõitluste taustal jääb võltsiks.

Südantsoojendav on muidugi asjaolu, et korraga on etendusega seotud viis Petersonide pereliiget, alates lavastaja Lembit Petersonist.

Laused armastusest, abielust, saatusest ja jumalast jäävad Theatrumi laval kõlama kanoonilisena. Meie tänapäeva perevägivalla- ja depressioonikülluses mõjuvad need kaanonid õõnsalt, eriti kui on nähtud, milliseid ebardlikke vorme võib abieluideedest kinnihoidmine ühiskonnas tegelikult võtta ja kui kramplikult tuleb sealt turvatunnet otsida.

Theatrumi tükk räägib küll sellest, millega iga lääne inimene ennast piinab — ühiskonna poolt võimendatud armastuseotsing ja saatusetalumine, mis tänapäeval leiab asendamist tarbimis- ja eduvajaduses. Kuid minusugusele neurooside- ja sublimatsiooniajastu inimesele on Theatrumi laval toimuv kauge ja võõras — kristlik sõnum abielusakramendist jääb tegelikust abielust kaugele, see on eluvõõras ideaal, mis mõjub oma dogmaatilises vormis ahistavana. Nagu ka klaaskastis tukkuv vana mees, kes peab maailmale rahu ja armastust õpetama, olles ise ristiusu ja paavstiriikide verise pärandi kandja.