Theatrum tõi lavale selle, mis mu peas toimub kell kolm öösel kui ma magada ei saa

„Stupe i havet var frihet for deg, under vann for å skrike, så ingen kunne høre deg” ehk „mere sügavusse sööstmine oli sinu jaoks vabadus, vee all võisid karjuda, nii et keegi ei saanud sind kuulda”, hakkas autoraadiost kõlama Chris Holsteni laul, kui pärast teatrit kodu poole sõitma hakkasin. Pidin selle kiiresti kinni panema. Pärast „Elada on olla teine” etendust tundusid need sõnad liiga teravad ja liiga lähedased. Seedisin alles laval nähtut ning mõistsin korraga, miks keegi minu kõrval, kui saal pimedaks läks ja etendus lõppes, vaikselt, peaaegu salaja, kuid siiski kuuldavalt ohkas: „Jumal tänatud.”

Kuna paljud ei loe sissejuhatusest kaugemale, ütlen kohe ära: muidugi see etendus meeldis mulle. Minu pikemaajalised jälgijad ilmselt teavad seda juba isegi. Theatrum on jätkuvalt üks minu lemmikteatreid ning andke mulle sügavaid, endasse vaatavaid lavastusi, mis põimivad moodsa tantsu, poeesia ja filosoofilised mõtisklused üheks tervikuks, ning ma olen müüdud. Aga tulen siiski tagasi selle „jumal tänatud” juurde.

Ma mõistsin seda „jumal tänatud”. Vist. Kuigi ma ju ei tea, mida inimene tegelikult mõtles. Võib-olla ei meeldinud talle etendus ja ta ootas kannatamatult selle lõppu. Aga võib-olla oli asi hoopis selles, et nagu minulgi, vaikisid lõpuks kõik teised hääled ning alles jäid ainult tema enda mõtted. Ja see oli vabastav. Tunnistan ausalt, et see oli raske etendus. Mitte selles mõttes, et seda oleks olnud raske vaadata. Raske selles mõttes, et kaasa tuli mõelda. Oma mõtteid ei olnud võimalik ukse taha jätta. Laval oli korraga mitu mind. Tekkis küsimus: kui palju erinevaid minasid üldse mahub ühte inimesesse? Kes ma olen siis, kui ma parasjagu ei täida ühtegi rolli? Kas kusagil nende kõigi all on olemas ka päris mina? Ja kui on, siis kuidas tema juurde jõuda? Lavale toodi inimese olemuse pidev muutumine ja mitmekihilisus. See, kuidas erinevad kogemused, suhted, ootused ja rollid meis pidevalt uusi külgi esile toovad. Näitlejad püüdsid jõuda arusaamani, et kogu selle paljususe keskel on inimese üks olulisemaid ülesandeid leida oma sisemine kese, mis võimaldab jääda iseendaks ka pidevas muutumises.

Lavastaja Mirko Rajas on öelnud, et tegemist on ühe inimese ühe seisundi läbi kulgeva teekonnaga, kus inimene liigub rahutusest rahu poole. Mina ütlen, et see oli täpselt see rahutus, mis tabab mind kell kolm öösel. See hetk, kui und ei tule. Kui voodis vähkred. Kui peas keerleb korraga tuhat mõtet ja tuhat küsimust. Kui ükski vastus ei tundu lõpuni õige ning rahu tundub olevat kusagil kättesaamatus kauguses. Theatrumi ja Eesti Noorsooteatri koostöölavastus põimib Fernando Pessoa luulet, proosat ja mõtisklusi, viies vaataja poeetilisse labürinti, kus kohtuvad melanhoolia ja huumor, argisus ja fantaasia, üksindus ja igatsus läheduse järele ning just see teebki lavastuse raskeks.

Palju sõltub sellest, millises kohas vaataja ise parajasti oma eluga on. Kui etendusele eelneb meeldiv õhtu sõbrannaga ja klaas veini, võib sellest saada eneseanalüüsi ja mõtiskluste rada. Võid hakata mõtlema oma unistustele, hirmudele ja sellele, kes sa päriselt oled. Kui aga satud teatrisse halvas tujus või mõni mure juba eos kuklas, võib see kõik sind hoopis sügavamale kaasa tõmmata. Sellisesse kohta, kust välja tulemiseks on pärast vaja parajas koguses vikerkaari, vahukomme ja ükssarvikuid. Üks on siiski kindel — see on etendus, mis paneb enda sisse vaatama. „Hobuse unenägu,” ütleks tädi Helju sellise etenduse kohta, mis meeled ja mõtted põhjalikult segamini lööb, ja ega ta väga ei eksiks. Mulle see unenägu meeldis. Mulle meeldis selle lavastuse poeesia. Meeldis see, kuidas sõna, liikumine, valgus ja heli moodustasid ühtse terviku. Nagu lavastajad ise ütlevad: „Võib-olla ongi poeesia üks võimalusi avardada inimese hinge, märgata elu ja maailma kogu selle vastuolulisuses ja ilus ning leida ka rahutuse ja teadmatuse keskel tee õrnuse ja lootuse poole.”

Oma väga olulise osa annab sellele ka muusik Ramuel Tafenau, kelle loodud elav löökpillidel põhinev helimaastik põimub sõna, liikumise ja valgusega ning annab kogu lavastusele oma rütmi ja hingamise. See on kindlasti üks etenduse tugevamaid külgi.

Kokkuvõtteks ütlen ma mitteüllatuslikult, et väga hea etendus on, aga ka väga sügav ja siiski ka raske. Mitte kurb ega sünge, vaid raske selles mõttes, et see kisub su endaga kaasa. Olge selleks valmis. Olge valmis ka selleks, et etendus ei pruugi teid pärast saalist lahkumist rahule jätta. On täiesti võimalik, et kell kolm öösel tuleb see mõni stseen või mõni mõte uuesti meelde ja te avastate end taas küsimas, kes te õigupoolest olete siis, kui kõik ülejäänud rollid ära võtta.