THEATRUMist teatrisaates „Publikumärk”

Reet Weidebaum (RW): Tänase saate teemaks on THEATRUM, mis on eesti teatripildis endale kindla koha kätte võitnud väike trupp. Räägime tema olemusest, temast kui nähtusest teatripildis. Edasi mõtleme era- ja riigiteatrite ning teatrikoolide mõningasest erinevusest. Arutame, kas neid erinevusi üldse on. Veidi lähemalt kõneleme ka kahest Theatrumi lavastusest need on: „Pelléas ja Mélisande” ning „Harjumuse jõud”. Minu tänasteks külalisteks on Kadi Herkül „Postimehe” kultuuriajakirjanik ja teatrikriitik, Tõnis Rätsep, kes on EHI teatriõppetooli õppejõud ja näitleja. Saates osalevad veel helilindi vahendusel teater-kooli Theatrum kunstiline juht Lembit Peterson ja Theatrumi endine esimees, nüüd Eesti Draamateatri tegevjuht Mart Johanson. Te kuulate „Publikumärki”.

Publikumärk on antud ja siinpool oleme valmis saadet rääkima, loodame, et sealpool olete teie seal valmis saadet kuulama. Praeguseks on eesti teatripildis 10 riigiteatrit ja alates 90 algusest on juurde tekkinud hoogsalt erinevaid projekte, väiketeatreid. Vast nimetada neist kõige kindlamalt võib Von Krahli teatrit, kes sellest aastast alates mängib lausa oma trupiga. Siis Salong Teatrit ja VAT teatrit, mis on kokku pandud Pedagoogika Ülikooli lõpetanud tudengitest. Tartus tegutseb juba mitmendat aastat Tartu Lasteteater. Küsin Kadi ja Tõnise käest: kuidas teile tundub, kas teatripilt väiketeatrite võrra rikastub veelgi, või on nüüd kõik nishid täidetud: igal vaatajal on oma teater olemas. Kadi kuidas sinuga on? Ihkad sa veelgi, või tundub, et leiad juba teatrist kõike, mida vajad?

Kadi Herkül (KH): Ma arvan, et juurde võib asju alati tulla, iseasi on see, et palju ja kuidas me suudame neid teatreid finantseerida — maksumaksjate, sponsorite või toetajatena. Ma arvan, et see teatrite arv, mis praegu vaba-truppe ja riigiteatreid kokku võttes on kuskil 15 piiri peal, et see arv võib olla püsi truppide jaoks üsna optimaalne või üsna piirarv. Samas kindlasti võiks tekkida juurde ja tekib ka juurde kõikvõimalikke vabu projekte, see tähendab ühe konkreetse lavastuse või mingi show tegemiseks kokku tulnud trupp. Ja mulle tundub, et kindlasti on ka mingeid diferentseerumisvõimalusi — ammust aega on räägitud sellest, et Eestis juba hakkaks ennast ilmselt ära elatama üks muusikaliteater, mis mängiks suuri kalleid projekt-muusikale. Ise küsimus on see, et meil lihtsalt ei ole selle teatri jaoks hetkel ruume. Meil ei ole suuri heade lavatehniliste võimalustega black-boxe, kus neid projekte teha. Neid on praegu tehtud jumala abiga Linnahallis, mis oma loomu poolest siiski ei ole teatrisaal.

RW: Tõnis kuidas sulle tundub?

Tõnis Rätsep (TR): Tere kuulajaile. Mulle tundub, et kui mitte praegu, siis aasta kümne pärast me oleme tunnistajaks, et maakonna pealinnades on igal pool kunstiline teater. Aga see, et kutseline teater on 50 liiget?… Seal on põhipalgal kaheksa või kümme inimest, ja ülejäänud trupp moodustub siis lepingu alusel. Samuti arvan ma, et maakonna pealinnades saab olema oma muusika - sümfooniaorkestrid, väiksemad kutselised orkestrid. Elu edenedes, kui on kodu puhas, riie seljas, kõht täis, siis on kohe huvi - kus on see kaunis kõne, kus on see kaunis muusika. Ja praegu sisse tulevad, juurde tulevad trupid tarbe ka ära õiendavad. Aga pärast on seal — „kus on see meile kuuluv, meie maakonnale ja linnale kuuluv?” Ja kindlasti mitte ei saa need juurde tulevad trupid-teatrid olema riigiteatrid. Siis on nad kas maakonna teatrid või linna teatrid… Maksumaksja ei jõua niimoodi, nagu praegu käib riigiteatrite rahastamine, veel juurdetulevaid teatreid rahastada ja see on täitsa loomulik. Aga see ei ole ka parematel aegadel mitte nii olnud. Ma arvan, et teatreid tuleb juurde.

RW: Kadi arvas, et Eestis on täiesti olemas koht muusikaliteatri jaoks. On sul Tõnis tunne, et mingit sorti nišš lausa ootab uue teatri sündi? Mis see on?

TR: Jah, aastaid olen ma rääkinud, et meil puudub praegu tsirkus, ja selle järgi on väga suur vajadus. Esmane huvi vaatemängu vastu saab rahuldatud tsirkuses. Lapsed, täiskasvanud... ja siis maitse edenedes, arenedes, ta suundub teiste teatrivormide juurde. Aga tsirkus — tema on kui bass muusikas, ta on põhi. Ja selle juurdetulek meie kultuuriellu, see oleks hädatarvilik. Olen eriti tänulik Kalju Krollile, kes on kirjutanud uurimistöö „Kohvirist kohvrisse" tsirkuse ajaloost. Meil on olnud väga head, võimekad tsirkuse artistid. Ja neid on ka praegu, ainult, et ma ei ole näinud, et oleks nende koondamiseks, toetamiseks riiklikul tasandil midagi tehtud. Aga ilma tugeva pooleta ei saa selline nähtus sündida. Kuid selle järgi on väga suur tarvidus.

RW: Mulle tundub, et praegu on kõik juurde tulnud trupid tekkinud ikka põhimõttel, et kokku on kogunenud üks grupp inimesi, kelle hing ihkab midagi ütelda, ja võib-olla teisejärguline on see, et kas kusagil on grupp inimesi, kes seda sõnumit ka ootavad ja vastu võtta tahavad. Ma usun, et teatrite sündimiseks on ka hästi erinevad põhjused. Miks sündis meie tänase saate kangelane — Theatrumi trupp —, sellest räägime pärast reklaamipausi.

* * *

Käimas on teatrisaade „Publikumärk” ja stuudios arutamas uute teatrite tekkimisega seotud teemat Kadi Herkül (KH), Tõnis Rätsep (TR) ja saate toimetaja Reet Weidebaum (RW). Eelmisel nädalal kohtusin ma Lembit Petersoniga, kes on Theatrumi trupi sünni juures olnud algusest peale ja kelle idee ja ihalus õieti see trupp ongi. Ja palusingi temal siis meie kuulaja jaoks öelda, kuidas ja miks sündis Theatrum.

Lembit Peterson (LP): Ma olen kogu oma teadliku teatritegemise aja (alates teatrikooli minekust) kandnud endas mõtet stuudio teatrist. Sellisest teatrist, kus elav teater, praktiline teatritegemine ja koolitus jätkuvalt teineteist toetades toimuksid. Lühidalt öeldes on see ka igatsus sellise teatri järele, mis väljendaks ühte vaimset keskkonda, mis tõuseks, mis aitaks inimesi ülenduda ja puhata sellest igapäeva elust. Samas vältimata igapäevaelu teravaid konflikte, vaid vaadelda probleemide sügavikku.

RW: Theatrumi tegijad on väga noored, nad on õpilased või äsja kooli lõpetanud. Tõnis, sa oled selle uue teatriga tihedalt seotud. Mil moel ja mis on sinu mõtted Theatrumi teemal?

TR: Theatrum sai võimalikuks ja saab võimalikuks eelkõige tänu sellele, et on olemas hulk tahtelisi inimesi, kes soovivad õppida Humanitaarinstituudis, omandada seal keeled, või baasharidus, selle juures õppida teatri õppetoolis, saada seal teatritöö jaoks vajalikud oskused. Aastad on edenenud kiiresti. Kui juba oli tarvis anda etendusi, et saada lavalist kogemust, siis tekkis Theatrum. Nüüd oleme jõudnud tänaseks päevaks sinnamaale, et osa õppureid on juba instituudi lõpetanud ja ongi moodustunud niisugune nähtus.

See paneb muhelema — oleme taas Eesti Vabariigi algusaastates, kui meil Draamastuudio moodustus. Oli hulk õppureid, kes olid teatrikoolis, koolitasid end siis kutselisteks draamanäitlejateks, lõid Eesti Draamateatri. Õppetöö ja kool toimus paralleelselt ikka edasi. Muidugi oli siis Moskvast, Peterburist tulnud Eestisse väga palju häid pedagooge, keda õppurid ära tarvitasid. Kunstiteatri traditsioon jõudis juba väga ruttu siia ja seda siin ka viljeleti — Draamateater oli ikkagi kui kunstiteater. 

RW: Kes praegu Theatrumis õpetavad?

TR: Õppejõudude hulk on olnud suur ja pean seda suureks õnneks - mida enamate õppejõududega kokku puutuvad üliõpilased, seda parem on. Nii oli õnn ka lavakunstikateedris õppides, et oli võimalus kokku puutuda väga paljude erinevate lavastajatega-õppejõududega. Ja oleme püüdnud võimiste piires kõike seda ka nüüd teha, nii, et praegusel hetkel, kui öelda „kui palju on?”... ma kõiki ei tea. Olen sellel aastal seotud lavakõnega ja need on individuaaltunnid. On õppejõude, kes on lühemal-pikemal kokkupuutel üliõpilastega. Niimoodi on see töö meil korraldatud. Aarne Üksküla, tema on meil olnud, on töötanud semestri. Kaljo Kiisk on meil olnud õppejõuna. Ja on veel õppejõude.

RW: Lembit siin ütles, et kindlasti ei tohi ära unustada, et hooliva pilgu ja sisulise abiga on teatrikooli kõrval olnud ka Rein Raud, Ülar Ploom, Mihhail Lotman ja päris mitmed teised. Kadi, küsin nüüd sinu kui teatrikriitiku käest. Theatrumi repertuaar on olnud siiani aukartust äratav — mängitakse klassikat ja mitte lihtsat klassikat. Siin on Pushkin ja Tammsaare kõrvuti Betsuyaku ja Tshehhovi, Anouilh nüüd Maeterlinckiga. Kuidas sulle kui teatrikriitikule tundub — kas Theatrum, tema repertuaar, tema hingus on Eesti teatripilti midagi juurde toonud, midagi sulle kui kriitikule juurde toonud?

KH: Jah, vaieldamatult on. Ta on ikka täiesti oma aura ja oma eripärase hingusega teater. Nimelt see atmosfäär, mis valitseb seal Vene tänaval, kolmanda korruse tillukeses saalis on hästi tõsine ja sõbralik. Ja kui ma siia tulles ka mõtlesin, et mis võiks olla see Theatrumit eristav joon, mille põhjal teda ka eristada näiteks riigiteatritest, repertuaariteatritest, siis mulle tundub, et nimelt 'tõsidus' on see sõna, mis nendest kumab. Elu tõsiselt võtmine ja teatri tõsiselt võtmine. Ja selle puhul sa annad üsna kergesti andeks mingid näitlejatehnilised oskuste vajakajäämised. Minu jaoks see väga meenutab situatsiooni, mis on näiteks meedias. Sageli ma parema meelega loen või kuulan inimest, kes räägib küll võib-olla kuidagi aukudega või ei ole proff rääkijana või kirjutajana, aga kelle mõte on mulle huvitav. Ja samamoodi Theatrumi puhul. Kuna ma saan aru, et see mõte, mida nad mõelnud on, see idee, mida nad teostavad neid endid puudutab, siis annan ka andeks selle, mille puhul näiteks riigiteatris proffide puhul ilmselt hakkaks norima. 

RW: Kas pole sümpaatne see, et näiteks minu jaoks Theatrum on kuidagi selle sama tõsiduse mõiste tõstnud kõrgemale sünguse mõistest. Millegipärast tundus mulle mõni aeg tagasi, et inimesed, kes teevad asja tõsiselt kipuvad endasse tõmbuma ja muutuvad süngeks ja nagu välistavad enda ümber muu maailma olemasolu. Aga Theatrum on hästi avatud. Kuidas teile tundub?

TR: Ja olen seda meelt, et ta on keskendunud ja tal on... temas on rahu. Kui meil tuleb juttu „Pelléas ja Mélisande” etendusest... Et niisugust partituuri välja kuulata, selleks peab olema näitlejas, näitlejaskonnas, trupis vajalik rahu. Muidu me ei kuule seda muusikat, mis on siia kirjutatud sõnadesse. Me ei kuule seda välja, me ei kanna seda välja. Turvalisus, rahu, rahulikkus. Ja see ei ole süngus. Me tajume seda hoopis millegi muuna, ehk kumab selle all rõõmgi.

RW: Mulle tundub ka, et selles Theatrumi pisikeses trupis on mingi selline eriline koos-tegemise soojus, või energia või aura. Ja Lembit jutustas mulle ka sellest kuidagi väga armsate sõnadega sellest stuudio-teatri fenomenist. Tema ütles, et see on teater, kus kõik teevad kõike.

Lembit Peterson: Tekkinud on selline stuudio-teatri fenomen, kus näitlejad ise teevad ära ka selle töö, mis riigiteatrites teevad selleks spetsiaalselt palgatud inimesed. Ühest küljest võib näida, et kui administraator, reklaamitegija, kostümeerija, valgustaja, helikujundaja ja koristaja on kõik üliõpilaste endi hulgast, et see kõik tekitab topelt pinge. Lisaks on teada, et Theatrumi liikmed regulaarset töötasu selle töö eest ei saa. Aeg-ajalt on mingisugune võimalus saada esietenduse tasusid ja mingit väikest raha etenduse pealt… Ometi see süsteem on siiamaani funktsioneerinud kuidagi imeliselt hästi. Õppes on olnud printsiibid, mida ma ei ole ise välja mõelnud, mida ma olen varasematest stuudiotest võib-olla üle võtnud ja õppinud. See on hea, kui näitlejad ise puutuvad kokku lavatehnikaga, puutuvad kokku kõikide nende ümberkaudsete organiseerimistega. Tekib üks mingisugune erisugune solidaarsus — kui ühed on laval, siis teised on tehnilise personaali rollis ja vastupidi. Seda balanssi peab muidugi kogu aeg jälgima, et kõik saaksid lavale ja teisest küljest, et kõik saaksid abistajad olla. Stuudioteatrite puhul on see alati käinud nagu õppetöö erialaõppe juurde.

RW: Tõnis, sina oled ise õppinud riiklikus lavakunstikoolis, õpetad praegu Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetoolis. Kas sa oskad tuua paralleeli või vahe, mis eristab neid kahte haridust? Sest praegu tegutsevad nad siin Eestis kõrvuti ja mõlemast koolist tuleb näitlejaid?

TR: Mul on nüüd raske vastata. Lõpetasin lavakunstikateedri 1972. aastal. See oli teine ühiskond, teine riik. Ja see oli siis riigiteatritele lavajõude ettevalmistav kunstiõppeasutus. Siin tänane päev ja EHI koolitus nüüd sellest erineb. Eelkõige ja baashariuduseks on keeled. Keegi ei saa EHI lõpetada ainult näitlejana. Mina sain Lavakunstikateedrist diplomi ja kutse näitleja. Siis niisugust kutsetunnistust EHI mitte välja ei anna. Töö hulk ja maht, mida pannakse keelte õppimiseks on väga suur. Ehk selle võrra on tihendatum ja koondatum nüüd teatriõpe kui selline, mis koosneb siis oma kolmest põhiainest. See on näitlejameisterlikkus, see on liikumine-kehatehnika ja see on lavakõne. Vaimsed nõuded, mida aeg esitab..., et neid lahendada peab meil olema väga tugev baasharidus. Me peame olema võimelised orienteeruma, mida tehakse välisilmas. Aga kui meil ei ole keeltega asjad korras, kui ma ei ole võimeline tõlkima iseendale repertuaari näiteks… Ma tahan lavastada, ma näen - see tekst on tarvilik ja ma tahan selle tuua lavale. Ja Theatrumis... ma teen selle, see on võimalik. Aga ei ole ka mitte nii, et trupp moodustuks ühest keeloskajast, vaid Mélisande'i osatäitja on portugali keele tõlkija. EXPOl oli tema meie paviljonis tõlgiks terve suve. EHIs mitte ainult ühte keelt ei õpita täismahus. Niiöelda 'kõrgkooli mahus' peab olema üks keel, aga lisaks veel palju muid keeli, sugulaskeeli.

RW: Tundub siis, et kui muidu valitseb praegu näitlejate seas nagu kerge paanika kogu selle ülemineku aja ja teatrite rahaprobleemide suhtes, kui teatreid ähvardavad truppide kokku tõmbamised või vähendamised, siis EHI noortel on ka mingi muu eriala olemas nii, et nad võivad üsna rahulikult ka vaadata hetkeolukorrale ja on eluks paremini ettevalmistatud. Saan ma õigesti aru?

TR: Just, just. Ja see annab ka turvalisuse ja selle vajaliku rahu. Ma ei ole kellegi meelevallas, vaid see on võitlus vabaduse ja iseseisvuse eest. Ja muidugi tema mõjukus on juba teine ja seda vaataja kohe tajub, et mis kummaline asi see on, et mida see noor inimene väljendab? Ja tulemused on lausa rõõmustavad. Heameel on seda jagada.

RW: Teatrikriitikuna käid sa Kadi vaatamas ju ka Lavakunstikateedri diplomietendusi, mis enamasti sünnivad mõne suure riigiteatri rüpes turvaliselt ja kenasti. Ja vaatad Theatrumi lavastusi, kus sellist sõna nagu diplomilavastus ma polegi ees näinud. Kas diplomilavastus ja noorte kohe päris tehtud lavastuste vahel on sinu jaoks mingi vahe või ei saa niisuguseid kriipse tõmmata?

KH: Ma pigem ei tõmbaks neid kriipse, sest kursused on erinevad, noored on erinevad ja ka diplomilavastused on väga erinevad. Aga mis kindlasti on märgata Theatrumi ja professionaalse riigiteatri puhul — vahel on hämmastav see vahe, mis juhtub pärast seda, kui diplomilavastused on mängitud ja noored on läinud teatritesse laiali, kuidas nad nivelleeruvad ära selles üldises teatripildis. Theatrum on praegusel hetkel selles mõttes väga sümpaatne fenomen, et nad on suutnud siiski mitu aasta olla koos ja teha seda teatrit üheskoos. Võib-olla see ei ole ka lõputult kestev fenomen, võib-olla see süsteem ei pea ka lõputult vastu, ja tekivad omavahelised nihked. Ja võib-olla on parem, kui ta ühel hetkel läheb laiali ja need inimesed vahetuvad ja tulevad uued peale. Aga praegusel hetkel see nende rühmas koos olemise ja koostegemiste mõnu on lavalt ikka saali jõudnud päris hästi.

RW: Jah, ilmselt see on kadestusväärne ka teatri riigikooli õpilastele, kes tegelikult ka ju vahetevahel moodustavad imelise süsteemi. Näiteks Priit Pedajase viimane kursus oma muusikalisuse ja kõige muuga oli meil üks imeline fenomen. Aga nüüd on nad sunnitud eraldi teatritesse laiali minema ja ise hakkama saama. 

Jätkame pärast reklaamipausi.

* * *

Käimas on Kukuraadio saade „Publikumärk” ja saatesse on teatriteemadel kõnelema kogunenud teatrikriitik Kadi Herkül (KH), näitleja ja õppejõud Tõnis Rätsep (TR) ja saate toimetaja Reet Weidebaum (RW). Räägime täna põhiliselt Theatrumist võrdleme väikest teatrit suurega. Ja läheme edasi Theatrumi novembris esietendunud uue lavastusega, milleks on Maurice Maeterlincki „Pelléas ja Mélisande”. Ma kohe kibelen ära rääkima seda, kuidas ma ise seda etendust vaatasin. Ma läksin sinna surmväsinuna ja teadsin, et on tegemist pika ja tõsise tekstiga täis sümboleid ja vihjeid ja tundsin õigupoolest muret, kas ma vastu pean. Ja siis järsku ma avastasin, et esimese veerandtunni jooksul olin ma muutunud erksamaks ja hoolimata sellest, et ma teadsin väga hästi mismoodi see tekst edasi läheb ja mis sünnib, tekkis mul tohutu huvi vaadata, mismoodi see edasi läheb ja mis sünnib. Kadi, teatrikriitik — kuidas on sinu „Pelléasi ja Mélisande'i" kogemus?

KH: Kõige hämmastavam ja esimene üllatus, rõõmus üllatus „Pelléasi ja Mélisande'i” vaatama minnes oli see, kui ma nägin, et ukse taha jääb terve hulk rahvast, kes ei mahu saali. Ja hakkasin mõtlema selle peale, et mõned aastad tagasi, kui Theatrum mängis „Väikeseid tragöödiaid", mis oli esimene tükk, mida ma nende majas nägin, siis oli see tilluke Vene tänava saal ikka üsna hõre. Uurisin pärast veel tuttavate käest järele ja räägitakse, et viimasel ajal on see päris tavaline, et inimesed jäävad ukse taha. Sellel teatril on kujunenud täiesti publik, kes sinna tuleb, kusjuures ei tehta ju erilist reklaami, ei ole ju mingit meediakära ümber Theatrumi. See oli minu jaoks väga meeldiv üllatus, et seal on nii nooremaid kui vanemaid inimesi, kes ronivad hilja õhtul Vene tänava maja kolmandale korrusele vaatama ühte väikest teatrit, väga nappi teatrit, kus ei ole ju kunagi pakutud mingeid imekauneid dekoratsioone, suurejoonelist vaatemängu.

RW: Aga selle dekoratsiooni kohta peab siiski ütlema, et Lilja Blumenfeldi kujundus — ütleme siinkohal ka, et Lembit Peterson on „Pelléas ja Mélisande'i” lavastaja —, see kujundus oli kummaline. Kas pole? Vähemalt minu jaoks tekitasid esimesel hetkel need naljakad parukad ja takused habemed ja üles-alla käivad rulookardinad niisuguse kummalise kõhevil oleku või mängust osa saamise, mängu tunde. Tõnis sa naerad praegu muhedalt, mille üle sa naerad?

TR: Ma nägin seda etendust suvel. Siis mängiti kolm etendust Georg Otsa festivali raames. Mäletan see juhtus esimese 10-20 sekundi jooksul. Korraga sain aru, et see etendus hingab. See oli nii rabav, see jäi kestma ja mida etenduse lõpupoole... ma sain nii hämmeldunud, nii rõõmsaks tulin ja muidugi kõik toimed veel, mis ühe hea teatrietendusega kaasas käivad. See oli midagi harukordset. Ja kunstniku töö — millises kooskõlas on tema näitlejaga, kuidas ta teenib tervet partituuri ja see leidlikkus, mida sa ette tõid, ja see... Üllatav! Kõige paremas mõttes. Ja seda teater ja teatrietendus — kui ta ikka on hea etendus — muidugi meile valmistab. Sellest on väga hea meel. Ja kunstnikule lavastajale ja trupile — palju õnne.

RW: Öelge, kuidas teie suhtute. Minul vahetevahel hakkavad mingisugused pisikesed asjad kripeldama ja tekitavad küsimust. Selles lavastuses on ju hästi kaunis ja oluline see rõdu stseen, kus Mélisande'i pikad juuksed mähivad enesesse teda armastava Pelléasi. Ja mind nagu kuidagi kurvastas, et miks olid need juuksed ikkagi ühesugused. Ehkki siin lavastuses oli rõdustseen lavastatud kuidagi hoopis imepäraselt. Ma oleksin oodanud, et näitlejanna alguses on kokku kätketud juustega, et juuksed oleksid võinud alles siis lahti minna, kui sellest juttu tuleb?

TR: Jah, mäletan sedasama etteastet Draamateatris, kui lavastas selle Soome lavastaja Puuronen. See näidend on täis riskantseid kohti, mis on võiks öelda trupi ja näitlejate kukutamiseks. Kui Draamateatris see sama etteaste tuli mängimisele juhtus, et minul saalis hakkas piinlik. Ta oli nagu üks-ühele sellega, mis on kirjutatud. Ja kui ma nägin korraga, et kuhu see areneb praegu Theatrumis... See oli nii loogiline ühtpidi, teistpidi nii muutumatu... Võiks öelda — kui geniaalselt hästi õnnestunult tabatud. Aga, et seda välja kuulda, seda ei saa välja mõelda, see antakse... ja ta jääbgi kirjeldamatuks. Aga see on suur õnnestumine, ja see teeb rõõmsaks.

KH: Mina sama küsimuse puhul mõtlesin sellele teatri paradoksile, mida vist keegi ei ole ära seletanud, kuidas „päris” asjad laval vahel mõjuvad väga „mittepäris", ja need „mittepäris” asjad võivad olla täitsa „päris”. See on kuulus repliik, mida Maks Reinhardt saali hüüdis, „mina pean saalis nutma, mitte sina laval”. Ma arvan, et seesama juustestseen, kui ta oleks üks-üheselt teksti illustreerinud — oleksid olnud päris juuksed päris maani, siis võib-olla mul saalis poleks olnud seda pooltki nii huvitav vaadata, seda edasi mõelda. Siis mulle antakse üks lahendus ette ja nii ta siis on.

RW: Õige ta on, ja samas ma pean ütlema ka, et olen tänulik nii kunstnikule kui lavastajale, et etenduse lõpul ei toodud mingit nutsuks mähitud mängu last. Imeline mõtte- ja õhulaps lihtsalt võlus mind täiesti hingetuks. Kuidas teiega oli? 

TR: Ja jagan sedasama, et seal on kohad, kus libastume. Mäletan — mida edasi läks etenduse lõpu poole Draamateatris „Pelléas ja Mélisande”... peab ütlema aina piinlikumaks läks. Sest ülesanded, mida partituur esitab on aina nõudlikumad, ega ei jäeta. Ja kui teie ei ole niiöelda saanud õigele joonele, siis teie ei tule omadega välja. Theatrumis on üks suur õnnestumine ja väga hea meel on, et ka kriitika ajalehes on seda märkinud. Aga see saab võimalikuks just tänu nendele noortele tahtelistele inimestele. Seda ei saa ükski lavastaja lavastada, ega ükski kunstnik kujundada. Ta on koostöö, teater on ühistöö. Ma soovin selle jätkumist, teater on protsess ja meie peame tagama, et see protsess ei katkeks. Võiks öelda, et kas meie töö, õppetöö, Theatrumi tegevus... on ta nii kindlustatud? Ta ei ole seda, nagu Lembit Peterson eelnevalt ütles. Ma imestan, kuidas me oleme tänaseni välja tulnud. On suured keerukused. Esiteks EHI on ikkagi erakõrgkool ja see tähendab õppemaksu, mis ei ole sugugi väike võrreldes teiste kõrgkoolidega. Erakõrgkoolidega võrreldes õppemaks muidugi on väiksem, aga see on ikkagi õppemaks ja see on suur pingutus, mis üliõpilastele tuleb.

RW: Ma usun, et teatri, teatrikoolide ja rahade teemal teeme me kunagi täiesti eraldi saate, kuna see teema praegu Eestis ilmselt vajab rääkimist. Nüüd ma tunnistan üles nii kuulajaile kui teile siin, et ma tegelikult küsisin Lembitult selle „Pelléas ja Mélisande'i” muusikalise kujunduse, et seda siin saates mängida. Ja siis järsku hakkas mul kahju, sest see hetk, kui see muusika hakkas helisema teatrisaalis, see oli minu jaoks niivõrd ootamatu, niivõrd üllatav… Mõtlesin, et kui me nüüd selle siin mängima paneme, siis me ju võtame ära selle ime võimaluse nendelt, kes veel ei ole „Pelléas ja Mélisande'i” vaadanud. Ühesõnaga seda muusikat me täna siin stuudios mängima ei hakka. Ja loodan väga, et kui meie kuulajal tekkis huvi lavastuse vastu, siis saab ta selle ime osaliseks endise dominiiklaste kloostri aidahoone kolmandal korrusel, kus Theatrum tegutseb. Tahan öelda nüüd seda, et „Pelléas ja Mélisande'is” — nii nagu ka varasemates Theatrumi lavastustes — on üliõpilaste kõrval laval Lembit Peterson ja Ülle Kaljuste, niisiis tuntud tegijad ja vanad näitlejad. Ütle mulle Kadi, kuidas oli Lembitut üle pika aja laval näha? Mina ei olnud teda nii ammu näinud.

KH: Oli väga huvitav tõesti. Ma arvan, et ilmselt viimane kord kui ta mängis oli ju tema oma lavastatud „Misantroop” tollases Noorsooteatris ja tollest on 10 aastat tagasi. Oli väga huvitav. Lembit mõni kuu tagasi TMK's vastab intervjuus küsimusele "kas ta arvab, et ta ei ole rooste läinud nende aastatega?” Ta vastab, et eks siis ole näha, kui ma uuesti lavale lähen. Selle rolli põhjal võis küll öelda, et ei ole rooste läinud. Kindlasti mitte.

RW: Küsisin ka Lembitult, kas vanade näitlejate rakendamine nüüd noorte lavastustes on kunstiline printsiip või on see õppe eesmärgil, siis ta rõõmsalt naeris küsimuse peale ja ütles: „Seda kui teist”.

* * *

Reet Weidebaum (RW): Selle hooaja alguses sai ju teoks veel üks võluv teatriprojekt. Nimelt Theatrum läks Eesti Draamateatrisse, kus koostöös Draamateatri, sealsete näitlejate Aarne Üksküla ja Ain Lutsepaga jõudis lavale Thomas Bernhardi „Harjumuse jõu”. Küsisin Lembitult, kuidas tema noored, kes on ju natukene teistes tingimustes kasvanud ja õppinud kui akadeemilise teatri tegijad, kuidas nad kogu sellesse süsteemi sobisid, ja mis tunded neid seal valdasid?

Lembit Peterson: Seda oli meil vaja, et tuua etendus välja. Kunstilises nägemuses olid kaks vanemat tegelast, pidid olema. See oli Caribaldi — eluloojangul meister oma saavutamatut ideaali püüdlemas — ja loomataltsutaja. Teised trupi liikmed olid minu nägemust mööda noored. Muidugi oli see ja on see üks ääretult huvitav kogemus noortele näitlejatele. Minna Theatrumi õhkkonnast, vabast ja stuudiolikust õhkkonnast ja puutuda kokku Draamateatriga, mis on oma sissesõidetud radadel... Ühest küljest oli see kergem, kuna kõik lavatehnilised tööd ja muud tööd tehti ära, aga teisest küljest oli see kogemusena võib-olla raskem.

RW: „Harjumuse jõud” räägib tsirkusest. Täna saate alguses oli meil juttu vajadusest tsirkuse järele. Et natuke etenduse meeleolu siin edasi anda, me ei saa ju näidata pilte ega videolõike, kuulame hetkeks seda taustmuusikat, mis siis Draamateatri väikeses saalis „Harjumuse jõuga” koos kõlab.

(muusikakatkend etendusest)

RW: Kadi, kuidas see tsirkusemuusika meeleolu sulle praegu lavastust meenutab? Mis tunded valitsesid seal Draamateatri väikeses saalis, kus Lilja Blumenfeld oli minu meelest päris nutikalt tsirkuse vankri ehitanud?

Kadi Herkül (KH): Esimene, mis mulle selle muusika peale meelde tuli, oligi see laval seisev viltune tsirkusevanker, mille üks ratas on poolik. Justkui väga täpselt andis see edasi lavastuse peamist mõtet. Kui kõik tegijad läbi kolme vaatuse räägivad sellest, et homme oleme Augsburgis ja pärast seda Viinis ja nii üha edasi iga päev ise kohas telk jälle üles… Ja kui sealsamas kõrval vaatad seda õnnetut vankrit, kus nad istuvad… Vankrit, millel pole õieti rattaidki all, siis jääb ju lõpuni see kahtlus, et kas üldse, kas homme Augsburgis ja ülehomme Viinis. Ses mõttes tundub mulle, et see oli jälle juhus, kus Lembit Petersonil väga täpselt nii kujundus kui muusika mängivad tema üldise ideega kaasa. Sama millest me rääkisime ka näiteks „Pelléas ja Mélisande'i" puhul, kus kujundus ja heli toetavad väga täpselt lavastaja mõtet.

RW: Kummalisel kombel nimetasid saksa kriitikud „Harjumuse jõu” oma viimaste aastate parimaks komöödiaks. Ma ei tea, kas teile see tundus komöödiana? Või on minul huumorimeel kuidagi nihestatud. Mina jälgisin seda ikkagi pigem nukra alatooniga, ehkki oli ka seal — nagu elus — lustakaid-naljakaid kohti. Tõnis, kuidas sinule tundub, kas oli tegemist parima saksa komöödiaga, mida oled näinud?

Tõnis Rätsep (TR): Mul on raske midagi öelda. Olin esietendusel ja istusin ilmselt niisugusel kohal, kus see näitlejate mängupind, mis oli loodud lavapinnast kõrgemale... Seal tekkis üks kummaline tümin sammudest ja liikumisest sellel pinnal, mis sõi ära laval kuuldava teksti. Ja mul läks väga palju kaduma. See näidend, ta ei ole mitte kergete killast, et ta tuleks. Ei saanud mulle selgeks esimesel vaatamisel, ja seetõttu ma jään vastuse võlgu.

RW: Kuidas sinuga on Kadi? Mina pean ütlema, et kuna ma olin seda teksti hirmus põhjalikult lugenud ja ilmselt oli see mul peaaegu nagu pähe kulunud, siis minul niisuguseid probleeme nagu Tõnisel ei olnud, ehkki me istusime kõik korraga samas saalis. Vastupidi - minu jaoks sai järsku see tekst, mis kirjapildis jookseb peaaegu nagu luuletus kummalist rütmi mööda kitsa ribana lehe ülemisest servast alla välja, ta sai laval järsku kuidagi selgeks ja klaariks. Kogu see mõte ja kurbus ja igatsus ja rõõm, mis seal laval oli muutus selgeks. Kadi, kuidas sinu jaoks?

KH: Minul ei olnud ka arusaamis ega kuulmisraskusi, kuigi seda ilmselt iga või paljud teatris käijad on oma elus ka kogenud, et teatrisaalis on neid kohti, neid musti auke, kuhu lihtsalt ei kosta ja kus võivad tekkida mingid resonantsid. Aga kui sa rääkisid komöödiast, siis iseenesest situatsiooni järgi võiks ju teda ka komöödiaks pidada. Aga inimesed ise on seal väga kurvad ja traagilised, nad sattuvad jaburatesse olukordadesse. Mida arvata kui klaveri taga istub loomataltsutaja, kel loom on äsja pool kätt ära ampsanud, kes on seetõttu (või ka sellest hoolimata) jätkuvalt purjus… Välisel vaatlusel on see päris koomiline situatsioon.

RW: Kuidas sinu arvates mõjus kooskõla Theatrumi noored ja Draamateatri vanad? 

KH: Huvitavalt, kuigi see ei olnud ka mingi väga ootamatu ansambel, sest Aarne Üksküla oli enne seda möödunud kevadel mänginud Theatrumi noortega koos Anigonet, mänginud seal Kreoni. Ilmselt ta tajus nende noorte võimisi-oskamisi, seda, kust neid aidata ja kus neil mängida lasta, tajus seda ilmselt väga hästi. Mingis mõttes oli see Theatrumi jaoks ka kindlasti — väga heas tähenduses — põranda alt väljatulek, et nad tulid suure riigiteatri saali. Kindlasti tuleb siinjuures arvestada ka tagasilöökidega, sest see vaataja, kes tuleb Vene tänavale on ilmselt ikkagi friik ja teatraal ja gurmaan, aga Draamateatri väikses saalis tuleb arvestada ka vaatajaga, kes lihtsalt ei taha tunnistada seda, et seekord ei ole tal mingit lauset kuulda, või ei näe ta veel lõpuni proffe näitlejaid. Aga ilmselt on see ainult kasulik nendele noortele.

RW: Ma võin ka siin nüüd rõõmsalt öelda, et küsisin kuidas „Harjumuse jõud” läheb nüüd, kus teda on paar kuud mängitud. Ja Draamateatri kassa ütles mulle, et lavastus on leidnud oma publiku, et mängitakse umbes sajasele saalile igal õhtul, kui mängitakse. See on ilmselt väga hea näitaja, et ei ole kõikumist, et kord on 20 ja kord 120, vaid tõesti on stabiilne publik ja oskavad need inimesed minna Theatrumit nüüd vaatama ka Draamateatri väiksesse saali. Rääkisin lisaks Lembitule veel ka nii Theatrumi teemadel kui ka juba natukene Draamateatri teemadel Draamateatri praeguse tegevjuhi Mart Johansoniga, kes on oma elu eelmisel etapil olnud tihedalt seotud justnimelt Theatrumiga, olles Theatrumi nõukogu esimees, või kuidas teda seal nimetati... Igal juhul on ta ihu ja hingega olnud Theatrumi ehitamise juures ja nüüd järsku on ta teinud siis tõsise kannapöörde ja läinud meie kõige suurema ja institutsionaalsema teatri tegevjuhiks. Kasutasin juhust, et küsida tema käest, kas oskab ta nüüd neid kaht nähtust võrrelda seestpoolt väljapoole ja väljapoolt sissepoole vaadates.

Mart Johanson: Theatrumi poolt oli muidugi põnev seda vaadata. Kui sa pead kõik oma kätega üles ehitama ja sul ei ole seda raha ja on tahtmine ja veendumus ja usk millessegi... Usk sellesse, et see on võimalik... Loomulikult tundus mulle tol ajal, et kui räägitakse sellest, kuidas suurtel teatritel ei ole raha ja et neil on nagu mingi roll täita… Samas vaadates riigieelarve summasid tundus see jutt mulle silmakirjalik, ja midagi tundus valesti. Kas selles, et teha on alati võimalik...? See on minu meelest nüüd see, mida ma Draamateatris näen, mis on nagu kõige suurem probleem. Kindlasti inimesed tahaksid, nad justkui unistaksid millestki, nad justkui tahaksid teha „head teatrit” aga samas on kaduma kippunud see, et mis asi see on see „hea teater". Riigiteatris on väga palju tähelepanu sellel „kuidas”. Väga palju räägitakse rahast, „et kui oleks raha, siis teeksime väga hästi" või ühesõnaga, et siis tuleks kunsti. Aga Theatrumi pool on keskuseks „miks", ja alles siis „kuidas”. Alati kui on selge „miks”, siis selle „kuidas teha”, selle vahendi leiab ikka. Aga kui on väga selge „kuidas teha”, siis on sada protsenti tõenäoline, et see „miks” on selleks ajaks unustatud.

RW: Tundub jah, et kisub nagu niisuguseks raskeks vastandamiseks meil praegu, et see riigiteatri ja suure institutsiooni süsteem justkui sööks iseennast. Võimalik, et me järgmistes saadetes leiame hoopis vastupidi. Aga kuna siin jutt juba raha juurde läks, siis ka Lembit ei pidanud vastu, me vestlesime tund aega.

LP: Raha teenimine on väga hea. Aga peab kuidagi harjuma selle mõttega, et minu valikute aluseks — see mida ma valin, või mida ma tahan teha — ei ole esmajoones siiski majanduslik kaalutlus. See ei tähenda seda, et peaks oma publikut põlgama, vaid vastupidi otsida publikuga sidet. Aga niimoodi, et rahaline arvestus ei käiks ees. See on üks väikene, niisugune väikese kaalukeele küsimus.

RW: Kuidas meile siin stuudios tundub? Kas siis raha ja kunst kuidagiviisi välistavad ennast? Või on Eestis praegu paigast ära see nende omavahelise seotuse süsteem? Tihtipeale kiputakse raha olemasolul rääkima, et kunsti enam ei ole ja ka vastupidi. Kuidas sulle tundub Tõnis?

TR: Ja ma ei ole ka praeguse kultuurielu ülesseadega rahul, kuigi meie Theatrum on saanud abi, rahalist toetust. Samuti üliõpilased, kes peavad maksma õppemaksu on pöördunud abisaamiseks. Kui ma loen hiigelprojektidest, mida kultuuriministeerium rahastab, siis midagi ei ole teha, ma arvutan kohe, kui palju saaksid üliõpilased kodus, välismaal selle eest õppida. Ma arvan, et praegusel arenguhetkel oleks targem niimoodi, et me koolitaksime noori. Siis me saame kunagi väga head pedagoogid kunstiõpetesse — nii muusikuina kui teatriinimestena. Ja arvan, et see on tarvilik, meil ei ole korras kunstiõppega lood. Juba antiigis nähti ära: kui me tahame, et inimene areneks, siis hariduselu peab tuginema muusikaõppele ja võõrkeelte õppele. Muusikaõpe on kallim võrreldes teatriõppega aga ka teatriõpetus peaks aina laienema. Mõelda, et meil koolides on lavad... Aga kui näitlejana lähen kooli — möödunud pühapäeval näiteks esinema —, siis koolijuhtkonna esimene küsimus on: „ega te ometi lava ei taha?" Aga ma olen lava inimene, ma olen lavalise koolitusega. See on sama kui ma tuleksin teile kontserti andma klaveril — „vaadake klaver on meil rikkis, aga võtke meil on üks vilepill”. Need on erinevad asjad. Meil peaks süvenema see arusaamine ja peame asjad saama tasakaalu, saama paika.

RW: Ja Kadi?

KH: Ma usun küll, et raha ilmselt on üks asi, mis ilmselt võimendab seda konflikti või vastuolu, mis riigi- või erateatrite vahel on. Või võimendab meedia, et nende vahel see konflikt nagu oleks. Ja ma usun ka seda, et ega me lähematel aegadel seda raha suurt rohkem Eesti teatrite jaoks ei saa. Aga samas on mulle ka viimaste aastate järgi tundunud, et ega täpset süsteemi, kuidas see raha peaks jagunema ei ole välja töötatud. Tähendab, et ministeerium jagab rahasid ikka üsna mingite vanade mallide järgi, nagu seda ongi muidugi mugavam ja harjumuslikum teha. Täpset süsteemi, kuidas seostada seda publiku arvuga, kunstilise tasemega, kuidas töötada välja mingid koodid, protsendid… Ma arvan, et see oleks vajalik, see aitaks ka nendel noortel ja hetkel väga huvitavatel truppidel nagu Theatrum ja Tartu Lasteteater palju rahulikumalt ennast tunda.

RW: Usun, et teema on aktuaalne ja sellest tuleb siis ka meie mõnes järgmises teatrisaates kindlasti juttu. Hakkame tänaseks otsi kokku tõmbama. Täna olid stuudios rääkimas väikestest ja suurtest teatritest EHI õppejõud ja näitleja Tõnis Rätsep, kultuuriajakirjanik ja teatrikriitik Kadi Herkül.

Tuletan ka meelde, et algamas on taas väga aktiivne teatrinädal koos kahe esietendusega. Draamateatris esietendub reedel Priit Pedajase uus lavastus, see on Torgny Lindgreni „Mao tee kalju peal”, ja Linnateatris Ibseni „Naine merelt”, mille toob laupäeval lavale Katri Kaasik-Aaslav. Eile oli esietendus Von Krahli teatris, kus tuli välja Shasha Pepeljajevi lavastuses tuli välja „Kodanikud” ja Draamateatris mängitakse oma viimast uut lavastust „Täna õhtul kell kuus viskame Lutsu”. Järgmises saates, järgmisel nädalal, järgmisel pühapäeval kell neli, tuleb põhiteemaks eesti dramaturgia, selle mängimine ja olukord eesti teatrites ja siis on juba stuudios uued külalised. Soovin teile rahulikku advendiaega ja et kõigil oleks meeles, et ka teatripilet on üks kena kingitus. Kõike head ja kena nädalat.