Selle teatrimaailmas mängiva teatriõhtu mentaalne peakangelane on näitleja. Ei, mitte Tema Kõrgeausus Näitleja. Vaid professionaalselt kretiinne, motivatsiooni ja selge rolliüles-andeta lavalelükatu.
Üks teatriilma kirjutamata seadusi ütleb, et mannetu näitleja rolliga võib toime tulla ainult hea või väga hea näitleja. Nõnda siis määrab ka Theatrumi uudisteose olemuse oluliselt see, et seda „väi-kest nalja” nõustusid kaasa tegema kaks Eesti Draamateatri „vana” teatrihunti, just taolise „roosa Becketti”, maheda intellektuaalabsurdi noodistikku hästi tundvad näitlejad Aleksander Eelmaa ja Raimo Pass.
Teatrirahva aasimine
Eks need prantslase Alègre (s. 1951) neli väga sketshi tüüpi lühinäidendit oma tuumalt (lisaks eelnimetatuile mängivad Theatrumi näitlejannad Anne Kuusik ja Thea Luik) üks teatriinimeste omavaheline aasimine olegi. Võib arvata, et nende tüüpsituatsiooni kiretu kirjeldus võib kõlada üsnagi leierdav: tegelaste vahel käivitub argieluline konversatsioon.
Siis selgub, et tegemist on proovi tegevate/etendust mängivate näitlejatega; siis, et mõni tegelastest arvab end siiski tegutsevat argireaalses kontekstis; siis jälle, et tegemist on ikkagi teatriga, mille sees sünnib kogu eelkirjeldatud „lavaliste segaduste” kammajaa.
Kuni vaataja peaks olema käsist-jalust mässitud teatraalse käojaani ja umbusu võrku, milles viibides ta enam ühtki lavalt pakutavat reaalsusetasandit tõsiselt ei julge võtta.
Oma elukutse eripärade ettemängimine on ikka teatrirahva salapahede hulka kuulunud. Mäletatavasti tuli eriti 90ndate algul ka Eestis välja lausa lainena „elu-teatris»-näidendeid.
Vaataja vaatab heal meelel näitlejagarderoobide puudritolmusesse peegelpilti, näitleja omakorda saab tänulikult huuli kõverdada kehvapoolse näitejuhi aadressil. Eriti kui see on välja timmitud nii „koreograafilistes” žestides ja „väljendusrikkas” kõnemaneeris kui Aleksander Eelmaa Lavastajaroll (milles ka äratuntav eeskuju eesti teatrist oli antud nii varjutatult, et mõistatuseks jäigi, kas polnud tegu mitte siinkirjutava vaataja luulukesega).
Paraku on Alègre oma oopustes puändivintide pealekeeramisega ilmselgelt üle pingutanud (kõige ilmsemalt vist teises loos „Lühidalt! Teeme lühidalt!”), muutes selle omaette mängitsemiseks. Nimilukku on sattunud ka ainus tõsisem maitselibastumine reklaamiparoodiate näol, mis kallutab muljet hoobilt kulunud paroodia või kooli klassiõhtukava suunas.
Illusiooniteater
Kompositsiooniterviku mõttes õnnestunult on viimaseks palaks valitud „Laval”, neliku sisukaim, eelmistest märksa avaramale horisondile tõusev näitemäng, mis alles tegelikult kompenseerib kodust väljatuleku tülina. Eelnenud osade põhilist funktsiooni näeksin siiski rohkem teatriballide, festivalide, „vabala-vade”, teatriinimeste piduprogrammide jne koostisosana.
„Laval” oma välisel skeemil liigub taas sissesõidetud rööbastel. Mingis mõttes anti-pirandellolik olukord. Näitleja ja näitlejanna on sattunud tühjale lavale, omamata ühtki lauset etteantud teksti, oma abist keelduvad ka lavatagused heli-ja valgusrezhii.
Tuleb välja, et sellises kontekstis võib näitlejate räägitud tekst hakata kõlama tõepoolest kandvamalt, konkreetsemalt ja igas mõttes „puhtamalt”. Sest vaataja tähelepanu on teritatud kahepoolselt: uskudes enesele veenvaks antud situatsiooni (mis tegelikus elus polegi ju nii raskesti ettekujutatav), on „Laval” täiesti tavaline nn Illusiooniteater, samas ei saa me kuidagi unustada ka tema fiktsionaaalset poolt. Me tajume ju, et tegu on siiski dramaturgilise teksti, mitte näitlejaimprovisatsiooniga.
Võrdväärsed partnerid
Viimane lühipala sisaldab ka õhtu suurüllatuse näitlejasaavutuste tabelis. Kui kogenud professionaalide edemus alustajate ees on kaugele ja kõrgele nähtav (aga ärgem unustagem, et tegu on ka omas laadis kõrgpilootidega!) ja Aleksander Eelmaa pole minu mälu põhjal veel kunagi tühjade kätega katapulteerunud, siis vägagi võrdväärset partnerlust pakub talle seekord Raimo Pass, koduteatri trupis teenimatult täiesti otsekui „lahustunud” näitleja.
Temagi kolmest rollist kujuneb sündmuseks „Laval”-loo roll. Artistlik, hästi puänteeritud, selgelt „loetava” sisetegevusega, miimiliselt rikas ja hääleliselt sobiv osatäitmine. Lükin kiiruse huvides siia otsa ka tunnustussõnad kunstnikule, valguskunstnikule ja helikujundatele (Reili Evart, Mikk-Maldar Kuusk, Igor Baturin — Raimo Pass), kelle loodu riimus tervikuga tõrgeteta.
Minu andmetel peaks olema tegu lavastaja Igor Baturini esimese avalikkuse ette jõudnud taiesega. Neli väikest lavavinjetti ehk näitlejate lorijuttu kõikeusklikku kõrva poetamiseks ei võimalda režii kohta just palju enamat kriitiku kretiinsest finishist: ehk vastab meie küsimustele aeg.