Tahta endale põrunud aru või mitte

[Hugo Raudsepa „Põrunud aru õnnistus”. EHI teatriüliõpilaste rühmatööna valminud diplomilavastus. Idee ja juhendamine: Tõnis Rätsep. Nõustaja näitlejatöö alal: Lembit Peterson.] 

Hugo Raudsepa 1930-ndail kirjutatud näidend lõikab, nagu oleks valminud äsja, pärast Eesti ajalehtede lahknemisi ja ühinemisi viimase paari aasta jooksul.

Pole inimloomused selle ajavahemiku jooksul palju muutunud. Endiselt aktuaalne on ka küsimus sellest, mida tunneb loomulik ja looduslik osa inimesest sellal, kui tema sotsiaalne mina ühiskondlikul areenil kempleb. 

Lavastus tervikuna jättis väljapeetud ja maitseka mulje. Oli tunda, et üliõpilased olid tüki kallal kõvasti tööd teinud. Määratlus rühmatöö jätab paraku teadmatusse, millised voorused ja puudused üliõpilaste, millised nende juhendajate arvele kanda. 

Vooruste hulka arvaksin hästi läbi analüüsitud dialoogi ning näitlejate mängu täpsuse ja puhtuse. Eriliselt võluv oli see, kuidas pilgud olid mängima pandud. Sellist pilkude kõnekust pole kutselises teatris ammu nautida saanud. Meeldisid ka peenejoonelised misanstseenid, kus näitlejad aeg-ajalt tardusid fotograafiliseks figuuride grupiks. Kostüümid olid lavastusterviku ja näitlemisstiiliga kooskõlas (konsultant lavakujunduse ja kostüümi alal Ott Rätsep).

Meeldejäävamad karakterid lõid näitlejad Anneli Tuulik (Amanda), Kärt Johanson (majateenija Roosi) ning Andri Luup (Jeremias Suurkukk). Anneli Tuuliku mängus äratasid tähelepanu ilmekad silmad ning käed. Tabav plastiline joonis kombekast, tundelisest ning mõnevõrra naiivsest, silmakirjalikust ja koomilisest kodanlisest daamist. Amandaga võrdselt säras bravuurne Roosi, näitlejanna mängis efektselt välja elus edasipürgiva teenijatüdruku iseloomu erinevad tahud. Andri Luubi loodud Jeremias Suurkukk mõjus oma sisemise väärikusega. Temas oli mingi jõud, mis aukartust äratas. Temagi puhul jäid meelde käed ja silmad: kuidas ta istub ja vaatab; kuidas haamrit käes hoiab, naela seina lööb. 

Noorkikka tütar Eha (Thea Luik) ning Suurkuke poeg Lembit (Leino Rei) moodustasid toreda vandeseltslaste paari. Nende mängus tundus kõik omal kohal olevat, siiski ei olnud nad nii värvikad kui kolm ülalmainitud karakterit. 

Marius Peterson (Rasmus Noorkikas) ning Mart Aas (Soogenpits) täitsid oma rolle tublisti, kuid nende tegelaskujudele oleks rohkem „liha luudele” tahtnud. Skeem oli küll paigas, kuid tegelased ei elanud täisverelist elu nagu näiteks Roosi ja Amanda. Soogenpitsi puhul jäi puudu näitleja nägemusest loodava karakteri kohta, Mart Aas oli laval natuke liiga „tema ise”. Marius Petersoni mängus oleks tahtnud näha suuremat kontrasti „normaalse” ja põrunud Rasmuse vahel. „Korralik” Rasmus õnnestus sujuvamalt, teises vaatuses oleks oodanud „põrunud aru” julgemat lahtimängimist. 

Mis puutub miinustesse, siis lavastuse kulg tundus liiga aeglase ja ühtlasena. Tahtnuks dünaamika ja tempo-rütmide muutumist. Jõudsin vaatamise ajal liiga palju oma mõtteid mõelda, etendus ei hoidnud mind piisavalt oma haardes. 

Hoolimata koomilisest käsitluslaadist on Raudsepa näidendis esitatud tõsine probleem: kui tahad ühiskonnas edukas olla, pead minema oma südame(tunnistuse)ga vastuollu; kui käitud südame(tunnistuse) järgi, viskab ühiskond sind välja. See probleem oli etenduses läbi näitlejate mängu selgelt ja hästi eksponeeritud. Kuid lõpus puudus tegijate-poolne lahendus, arvamus, sõnum. Ei väljendatud isegi võimalust „me ei tea vastust, paneme selle küsimuse teie, vaatajate ette lahendamiseks”. Seega oli tõstatatud tõsine teema, kuid igasugusest omapoolsest seisukohavõtust hoidutud. 

Seisukoha mittevõtmine saab alguse Roosi ja Rasmuse viimase vaatuse dialoogist, kus veel kord fokuseeritakse tüki põhiprobleem. Kui siiani oli rollide ja dialoogi analüüs täpne ja loogiline, siis nüüd tekkis tunne, et analüüsiga ei ole lõpuni mindud. 

Raudsepa näidendi kõige keerulisem roll näib olevat Roosi. Ta on ainus, kes selge mõistuse juures olles näeb mõlemat võimalust: olla põrunud või „normaalne”. Teised tegelased seisavad algusest peale ühel või teisel pool piiri, Rasmuse üks mina aga ei mäleta teist. Roosi on ainus, kes saab teha teadliku valiku. Teenijatüdruku osa on kirjutatud nii, et seda võib tõlgendada mitmeti. Roosi on see, kelles fokuseerub valik ühe või teise poole kasuks. Minul tekkis küsimus: mida selle lavastuse Roosi südamepõhjas usub? Või on ta iseendaga vastuolus? See on küsimus kogu trupile ja nende juhendajatele.