Sõna vallutas teatri

Eelmisel pühapäeval jõudis Theatrumi saalis Lembit Petersoni käe all esmaettekandele Karol Wojtyla (paavst Johannes Paulus II) teatritekst „Juveliiri poe ees” (1960), mille autor ise on määratlenud “hetketi draamasse kalduvaks meditatsiooniks abielusakramendi teemadel”. Esmakohtumine selle tekstiga Theatrumi trupi toel on nauditav kuulamise, süvenemise hetk — loomulikult neile, kes ei tule teatrist otsima möllu, tulevärki, actionit ja kes viitsivad veel mõelda. Kiirustama, seega vabalt. Armastus ja abielu, mis näikse tänases Eestis kohati devalveeruvat, kogub Theatrumi lavastuses mõtteainet, mis väärib ja vajab rõhutamist. Lavalt kõlab inimlikult puhas sõna, milles on vaimu, vaimukust, elutarkust (Wojtyła oli teksti kirjutades siiski vaid 40ne) ja millele Theatrumi trupp on minimalistliku teatrivormi andnud. Ent tegu pole kaugeltki nn lugemisteatriga. See on lihtsalt veel üks võimalus teha teatrit, mille märksõnaks võiks olla „kokkusaamine”. Mõneti meenutasid Wojtyla näidendi tegelaste monoloogid Merle Karusoo dokumentaallavastuste pihtimusi. Mõjub sümboolsena, et laval on (lisaks teistele teatritegijatele) viis Petersoni: Lembit, Mare, Marius, Maria ja Laura.