Romantikat rohkem kui 100 rubla eest

Tänavuse Hiiumaa teatrisuve suursündmuse, Theatrumi „Tuulesaarte” esietenduseni on jäänud loetud päevad. Esmaspäevaks peab kõik valmis olema — siis rullub vaatajate ees lahti kaunis prantsuse armastuslugu. On see õnneliku või õnnetu lõpuga?

Tahkuna tuletorni aiakeses olid lavaproovid kolmandat päeva käimas, kui me seda intervjuud salvestasime. Lavastaja Maria Peterson ning peaosatäitjad Laura Peterson (Fanny) ja Ott Aardam (Marius) rääkisid. Taustal kõlas veel lavaehitajate kopsimine-saagimine. Meri kohises ja aeg-ajalt kumisesid parvlaeval Estonia hukkunud lastele püstitatud mälestusmärgi kellalöögid.

Mida mõtlesite kuuldes, et tuleb tulla tegema üht lavastust Hiiumaale Tahkunasse?

Ott Aardam (OA): Mulle tundus see hästi põnev, et tuletorni juures ja Hiiumaal, aga eks tekkis kohe ka palju küsimusi – kas siin on võimalik teatrit teha ja tekkis soov koht üle vaadata. Talvel tulimegi siia, jaanuarikuus vist. Hirmus külm oli ja meri jääs, torni otsas puhus väga vinge tuul. Pilt oli kardinaalselt teistsugune kui nüüd.

Laura Peterson (LP): Näitemängu [Marcel Pagnoli „Marius”. HR], mida me siin praegu teeme, oleme tükk aega Theatrumis arutanud, et võiks kunagi kusagil teha. Alguses ei seostunud see selle kohaga, aga praegu ma ei kujutakski ette, et me mingit teist tükki siin teeks. Kunstnik Andri Luup on loonud siia sobiliku keskkonna.

Maria Peterson (MP): Mina ei seostanud ennast alguses üldse selle projektiga. Sain küll aru, et teised teevad Hiiumaal mingit asja. Siis juhtus nii, et kellelgi ei tulnud kohe meelde sobivat materjali, mida siin teha, ja ma ise mõtlesin, et tahaks lavastamist proovida rohkem kui mängida. Siis tuli see Hiiumaa võimalus. Mõtlesin kohe „Mariusi” [Tahkunas etendub see nimega „Tuulesaared”. HR] peale. Kui me seda lugesime, siis mulle tundus, et see võiks olla siin, mere ääres. Kui kohapeal ära käisime, hakkasin natuke muretsema — siin oli külm ja tuuline ja ma mõtlesin, et kuidas siin hääl kostab. Nüüd aga on siiamaani kõik ideaalne olnud. Kujundus, mis me Andriga mõtlesime, mõjus ust avades nii, nagu oleksimegi Marseille’sse tulnud — väike Marseille keset Hiiumaad!

Miks ikkagi „Tuulesaared”, mitte „Marius”?

MP: Ka eelmine kord, kui see Eestis etendus, vahetati pealkiri ära. Vist arvati, et selle nime peale väga palju publikut ei tule. [„Marius” lavastati 1933. aastal Estonia teatris nime all „Kauged rannad”, lav Priit Põldroos. HR] Oli veel teine põhjus. Kuna meie venna nimi, kes on ka teatris ja Theatrumis, on ka Marius, siis kartsime, et need, kes Theatrumit ja Marius Petersoni teavad, arvavad ehk, et see on mõni dokumentaalnäidend. (Kõik kolm naeravad tükk aega mõnuga.)

On Tahkuna tuletorn Theatrumi erilisim esinemispaik?

MP: Ma ei usu, et kõige erilisem. Kõik saalid, mis on meil Tallinnas, on väga erilised — Katariina kirik on võimas teatritegemise koht, mis etendust mõjutab. Ka Theatrumi enda saal on omalaadse atmosfääriga. Dominiiklaste hoovis oleme mänginud, aga vabaõhutükke me pole varem teinudki.

Kuidas proovipäevad Hiiumaal on sujunud?

OA: Ilusti. Eks me juba Tallinnas proove tehes igatsesime siia, õigesse kohta. Saaks proovisaalist ära, saaks siia majaka juurde, kus on õiged asjad, õiged uksed, õiged baariletid... Ses suhtes on siin väga hea proove teha ja mõnusalt koondab meid see keskkond siin, saarel.

MP: Tallinnas alustasime proove juba päris ammu — mai keskel. Alguses tundus kõik nii lihtne ja loogiline, aga Tallinna proovide lõpuks läks kõik juba keeruliseks. Kui me nüüd siia tulime, siis koht ise ka aitab kõik jälle paika loksutada. Niimoodi mõnusalt.

Millised on teie kokkupuuted Hiiu saarega?

MP: Mul ei olegi olnud Hiiu saarega eriti mingeid kontakte. Olen korra käinud siin sõbral külas. See oli talvel. Osa mu õpilasi suvitab siin ja nad räägivad Hiiumaast kui mingist muinasjutulisest kohast, kuhu nad suvel lähevad. Ja siis ongi ta mulle seostunud natuke sellise teise planeediga, muinasjutumaaga.

LP: Mina olen ka siin käinud, aga rohkem kui Maria. Sellesama sõbra juures käisime vennaga päris tihti aastavahetust veetmas ja tegime temaga ühte filmi siin kunagi. Väga isiklikku sidet mul Hiiumaaga ei ole, aga ma hästi igatsesin juba siia tagasitulekut. See, kui me siin olime, oli päris ammu ju — 12 aastat tagasi. Ma olen käinud siin pärast seda ka, aga mitte niimoodi, olnud.

OA: Kuna mina olen Saaremaalt pärit, siis ikka olen siin aeg-ajalt käinud, küll kooliajal koos muusikakooliga ja niisama, kuna lähedalt tulek. Kui ma Ugalas töötasin, käisime siin etendustega. See, et me nüüd siin paigal saame olla, on palju mõnusam variant kui tulla vaid korraks ja etendus ära anda — selle ajaga ei jõua keskkonnaga ja hiidlastega isiklikku sidet tekkida. Nüüd on teistmoodi.

Kuidas see vana lugu kaasaega ja Hiiumaale sobib?

LP: See tükk, 1929. aastal kirjutatud, haakub kaasajaga väga hästi. Teemad, mis seal kirjas, on igipõlised — igatsuse, kutsumuse ja armastuse valikud pole inimkonnast kuskile kadunud. Pigem on see asi, mis loodetavasti alati jääb. Ka on näidend merega seotud — kõik toimubki mere ääres ja see koht siin võimendab seda. Kuna sündmuspaik on Marseille linnas, siis alguses ma kartsingi, et kuidas see linna-asi siia tuleb. Nüüd aga ei tekigi selle järele igatsust, et siin linn peaks olema. Naljakas on, et nii võimas sümbol nagu majakas [Tahkuna tuletorni püstitamisest möödub tänavu 135 aastat. HR] on kohe keset lava. Niisugust kujunduselementi on raske teatrisaali tuua. (Naeravad)

MP: Seda näidendit nimetatakse prantsuse Romeoks ja Juliaks. Eestis on seda mängitud vaid korra ja juba sellepärast võiks seda vaatama tulla.

OA: Ka see koht, Tahkuna ise, on nii eriline, et siin tasuks ära käia. Selle jaoks, kes ei ela Hiiumaal, on ehk tükk ettevõtmist, et Tahkunasse tulla, aga ma väga loodan, et inimesed ei karda seda pikka teed. 1933. a lavastus oli väga populaarne ja läks väga hästi — see näitab, et selles on midagi Eesti inimesele, midagi, milles ta end ära tunneb, midagi universaalset. On kummaline, et see meil vahepeal nii ära unustati. Prantsusmaal on „Marius” tõesti tohutult populaarne. Kui meil Tallinnas oli teatri ees plakat väljas, et etendub Pagnoli „Tuulesaared”, siis prantslased tulid üles küsima endale seda plakatit.

LP: Siis ma nägin, kui õhinas olid needsamad prantslased, kes uurisid, et „oh, kas täna saab seda vaadata?” ja olid kohe valmis etendusele tulema.

MP: Prantsusmaal on sellest tehtud ooper ja palju filme, telefilme ning tegelikult on see pikem lugu. Meie „Tuulesaared” lõpeb ühes kohas ära, aga Pagnolil on lisaks veel kaks osa. Triloogia ülejäänud kaks osa „Fanny” ja „César” kirjutas ta lisaks sellepärast, et esimene osa publikule nii väga meeldis. Prantsusmaal on tehtud ka koondnäidend, kus kõik kolm osa kokku pandud.

LP: Eile, kui meil proov lõppes, ütles Maria, et romantikat on selles rohkem kui saja rubla eest. (Naeravad mõnuga.)

Küsis HARDA ROOSNA