Theatrumis esietendus Eugène Ionesco „Kiilaspäine lauljanna” Marius Petersoni lavastajatöö tekitab mitmeid küsimusi.
Eugène Ionesco näidendi “Kiilaspäine lauljanna” on maailmadramaturgia poole sajandi vältel omaks võtnud kui klassika. See triviaaltõdemus ei tähenda mingit heureka-elamust, vaid lisaväravat, läbi mille tekstile läheneda.
Ionesco võib oma tekstides tegelda küll sadade selle sünniajas esile tõusnud probleemidega — indiviidi suhe devalveeriva massiga, inimese üksindus igaviku ja tühjuse ees, ideaalide kättesaamatus, keele nullsemantilisus jne, kuid n.ö koolis käinu kitsarinnalisest vaatepunktist on absurdism siiski absurdism ning klassika on klassika ja sellisena on Ionescol kindel lahter ajaloo ning raamatukogu kataloogides.
Theatrumi puhul olen alati imeks pannud seda eneses elamise oskust, mis antud juhul pole ei kiitus ega laitus. Kunagi heideti neile ette sektantlust ja kapseldumust, mis justkui takistaks vaba mõttevoolu ja inimese arengut pluralistlikus keskkonnas. Otse loomulikult on see väide Theatrumi puhul absurdne, seda näitab juba nende lavakeel, mis kannab pigem kasinuse kui kammitsetuse esteetikat, olles teisi võimalusi arvestav, mitte selga pöörav. Siiski oli mul „Kiilaspäise lauljanna” etendusel end üsna raske toimuvaga suhtesse asetada.
Saalis viibis palju nooremat publikut ja nende reaktsioonidest jäi mulje, et tegelikult on kultuurimälu vist ikka lühike. Et tegelikult saab vist isegi „Kiilaspäise lauljannaga” omamoodi maaletooja rollis esineda. Ühe-aegselt nautisin Ionesco suurepärast näidendit, selle täpset ja puhast lavalolekut ning lisaks mõtlesin, millest ma ometi aru ei saa, mis okas mind torgib.
Theatrumi „Pelléas ja Mélisande” tõestas, kuidas näitleja pulss on võimalik sedavõrd miinimumini viia, et see intensiivistab vaataja pulsi mitmekordseks, rahuldades samas ka teostamatuks peetud sajanditaguseid sümbolisminõudeid. Ka Ionesco tekste pole peetud pelgalt nihilistlikuks soigumiseks, vaid tema paradokse ja apooriaid on võrreldud lausa zenbudistliku koaniga, mis teadvust valgustatuseni juhib.
Seega, teades, et Theatrum ei lavasta absurdismi mitte sellepärast, et ta on selle enese jaoks äsja avastanud, vaid tunnetab ja kannab endas kõike eelnimetatut ning enamatki veel, tekkis küsimus, miks ja millest selline lavastus? Kas kontseptsioon on keeranud enesele nii mitu vinti peale, et on muutunud mulle lihtsalt tabamatuks? Või ongi lavastatud nii pretensioonitult ja ambitsioonitult, tutvustamaks maailmadramaturgiat, pakkumaks näitlejaile huvitavat tekstianalüüsi võimalust ning (vähemalt ühele) kriitikule võimalust end haigeks mõelda.
Iseenesest huvitav Ilmar Laabani sissepõimimine ei ole ju samuti originaalleid, vaid leidis kasutust juba kümnenditaguses Juhan Viidingu Draamateatri lavastuses. Kohati tundus veelgi, et matriits on võetud sealt, kas seega siis järjepidevuse hoidmine, kummardus ning teadlik õppetöö?
Igasuguse klassika tõlgendamisel ootaks justkui mingit olevikuhetke suhet teksti, antud juhul jäi see segaseks. Kas Ionesco on iseväärtusena ikka nii igikestev ja ajaväline, et ta meiega lihtsalt kõneleks? Samas on muidugi kompleksivabadus ja oskus materjali 0-stiilis läbi enese edasi anda samuti iseväärtused, mis nõuavad suuremat siirust ja suuremat meisterlikkust, kui see harilikult teatris tavapärane.
Tegelikult polegi see kõik nii tähtis. Peamine, et asi toimis ja näis töötavat ka publiku peal. Marius Petersoni lavastajatöö oli filigraanne ja sündmused täpselt lavastatud-mõtestatud. Päris sama ei saaks vist öelda näitleja-tööde kohta. Maria Petersoni pr. Smith oli kõige nüansirikkam ja püüdis hämarat tekstitagust maailma ka tegevuslikult avada. Teised kippusid jääma pisut rabedaks, üht tonaalsust ekspluateerima ning inglise sketši tehnika, rääkida mõttetusi olmeliselt usutaval viisil, jäi puänteerimata ning poolele teele.
Kristo Tootsi tuletõrjekapten tekitas lavaliselt sama tunde, millest eelpool sisu tasandil rääkisin: kas tegu on taotluslikult niivõrd peene lähenemisega, et ma ei suutnud seda tabada või ei jõudnud lavastaja temaga lihtsalt piisavalt tegelda.
Kuid kui me ei sisene sellest klassika lisaväravast, võtame maailma sama kompleksivabalt kui Theatrum ning vaatame-kuulame teksti lihtsalt kui teksti — alasti ja kiilaspäiselt —, oli lavastus stiilne ning vaba krampidest, mis isegi kogenud näitlejail „absurdi pannes” aeg-ajalt peale tulevad.