Raadioteatri looming juubelieelsel aastal / Fragment

Dokumentaalne elulooteater

24. veebruaril jõudis kuulajateni Aleksander Alleni „Elu sees”. Autori päevikuvormis mälupilte aastatest 1900–1926 esitavad näitlejad Ott Aardam, Mart Aas ja kitarrist Tõnis Leemets. Kuuldemängu autorid on Mart Aas, Marius Peterson, Tõnis Leemets, Külli Tüli ja Toomas Lõhmuste.

Kui „Araabia öö” puhul võib vaid oletada selle suuremat sobivust raadioteatrisse, siis „Elu sees” on saanud seda ka tõestada, sest sama lugu on Theatrumis samade näitlejate esituses ka päris lavalaudadele toodud. Loomulikult ei eeldagi dokumentaalne elulooteater väga väljakutsuvaid väliseid vahendeid. Domineerima peabki autori päevikumonoloog, mis on selleski lavastuses tegelaste vahel ära jagatud, andes talle dialoogilist ja kohati poleemilistki pinget. Ehedust lisab seegi, et mõlema näitleja puhul hakkab kaasa mängima nende Saaremaa päritolu. Kuid olgugi et Theatrumi lavaversiooni mõningane lavastamatus oli tajutavalt teadlik ning kohati trotslikki (ise vaatasin etendust ülemöödunud suvel Muhu muuseumis, mis võimendas veel eriti tekstilist kohavaimu ja lisas samuti sealtkandist pärit allakirjutanu etenduseelamusse väga sooje ja kohati kunstiväliseid lisavärve), nõudnuks see siiski pisut peenemat kunstilist liigendatust. Kui üht osa näitekirjandusest nimetataksegi lugemisdramaturgiaks, siis oli lavalises kehastuses „Elu sees” kogu oma sümpaatsusele vaatamata justkui avalik kuuldemänguesitus. Selline määratlus võiks ehk audiokunsti suhtes halvustavalt mõjuda, kuid loo raadioversioon tõestas aga just selle eeliseid.

Tõnis Leemetsa kitarrimäng, mis oleks nauditav ka iseseisvana, mõjus teatrilaval illustratiivselt või kohati koguni „muusikalise vahepalana”, sest kolm inimest laval ei pakkunud üksteisele mingit lavalist vastukaalu. Koos koputati ühele ja samale uksele ning see uinutas vaataja vastuvõtuvõime. Seevastu audioversioonis sai Leemetsa muusika hakata ruumi üles ehitama ja nii nagu „Araabia öös” tekitati auditiivsete vahenditega suletud ruumi efekt, kujustus selles loos püsitus, pidetus ja rännak, mida näitlejad mitte ei loonud, vaid hakkasid läbi elama, kirjeldama ja tõlgendama.