Prohvetite aeg on tulnud

Nagu vilets teater on andnud märku ühiskonna langusest, nii on hea teater kaasas käinud ühiskonna tõusu ja kõrgaegadega. Nii oli see vanas Kreekas, nii oli see Elisabethi-aegsel Inglismaal. Juhul, kui see seaduspära ikka veel kehtib (on’s põhjust kahelda?), on „Harjumuse jõud” uue ajajärgu kuulutaja.

Uus tõus vajab uut kõnelemist. Meie eesti keel on mõnes mõttes vaene.

Puudub suuresti kõrgstiil, eri ühikonnakihtide keelekasutus on suhteliselt ühtne, lihtinimeste kõnelemine ei ole piisavalt lihtne, et olla selgelt eristuv. Kuid peale „Harjumuse jõudu” on eesti keeles võimalik rohkem kõneleda, rohkem öelda.

Jaan Unduski suurepärane, haruldaselt nüansseeritud, imepeenelt kalibreeritud tõlge ja Marius Petersoni, Aarne Üksküla ja Ain Lutsepa interpreteeringud moodustavad koos midagi sellist, mida võiks nimetada kõneuuenduseks. See ei ole laboris keedetud keel, see ei ole sõnade loomine, see on kõne loomine ja sõnadele ühiskondliku hierarhilise kuuluvuse andmine. 

Ma saan aru, et tegu on segase väljendiga. Proovige mõista nii, et nüüd saavad teatud inimesed teatud asju täpsemalt öelda. Kogu etendus räägib kõnelemisest. 

Kuidas saab teater midagi uut öelda kõnelemise kohta? Kas pole teater olnud alati (väljasurnud commedia dell’arte vast ainsa erandina) vangistatud „kunstliku kõne” orjusesse seoses teksti kui iga näidendi vundamendi determineeritusega? Tuleb välja, et ei ole.

„Harjumuse jõud” seab kõneleja ette peegli. Peegel aga ei peegelda kõike. See peegel peegeldab vaid olulist. Kujutage ette peeglit, mille ette astudes te mitte ei pea ennast jälgima, vaid mis ise ütleb teile: juuksed vajavad kammimist, selja taga (sic!) on õmblus lahti, pluus on triigitud hooletult. Kujutate ette? Just nii räägib „Harjumuse jõud” keele kasutamisest – kõnest.

Harjumuse jõud on nii suur, et vestlused reaalses elus ei vii sageli kuhugi, pillatakse sisutuid, juhuslikke, eesmärgituid ja, ütleks, isegi teadvustamata fraase. Harjumuse jõud just nii avaldubki, et inimene teeb asju, mida ta enam ei teadvusta, et ta teeb.

Näiteks teatrikriitik kirjutab arvustuse, saamata aru, mida ta teeb.

Seades hulga stereotüüpseid lauseid ritta, on vähese vaevaga võimalik kombineerida tekst, mille tööandja aktsepteerib kui kriitika. Siis saab palka.

Harjumuse jõul öeldud fraasid ütlevad midagi muud, kui nad ütlevad. Mis see midagi muud on? Freud arvab, et neis peegelduvad mitteteadlikud tungid ja nende repressioonid. Kaasaegsemad arvavad, et sellises kõnes peegeldub kogu mitteteadvuse struktuur.

Näidendist. Tsirkusedirektor Caribaldi läks 22 aastat tagasi terapeudi juurde ja kurtis kontsentratsiooni nõrgenemise üle. Psühhoanalüüsi termineid kasutades võib öelda, et ta kurtis ängi üle. Teraapiaks määrati keelpilli mängimine. See, mismoodi Üksküla Caribaldi keelpilli kasutab, et kõnelda, ei ole sõnades edasi antav. Selleks tuleb kuulata keelpilli rääkimas.

Kuid fakt jääb faktiks: 22 tagasi läks Caribaldi terapeudi juurde ja sellest ajast on kogu tema kohalik maailm tiirlemas Forelli kvinteti ümber. 

Mis see „Harjumuse jõud” siis on? Ühelt poolt psühhoanalüüsi kriitika – näidendi sisu kritiseerib psühhoanalüüsi ja mõtiskleb selle üle, mis on toimiv psühhoteraapia. Kuid ei Bernhard ega Peterson ei ole nii lihtsad. Teiselt poolt – lavakujundus, mis vaatuste lõpus koos näitlejate masinlike liigutustega loob mulje suurest nukkudega mängutoosist, näib kinnitavat Freudi põhiprintsiipi, et inimeste käitumine on determineeritud alateadlike tungide ja lapsepõlve kogemustega.

Lilja Blumenfeldi lavakujundus on erakordne. See on akustilis-visuaalne mikroskoop. Draamateatri väike saal on juba iseenesest hea suurendusklaas, kuid „Harjumuse jõus” tunduvad tegelased ruumi väiksuse tõttu veelgi suuremad. Mis veelgi olulisem: tekkis haruldane kohaloleku tunne.

Ja kohaloleku tunne oli vastastikune. Ma tundsin mitu korda vastupandamatut soovi hakata kampolit ka oma pingi alt otsima. Mine sa tea, äkki on just sinna veerenud.

Lembit Petersoni lavastus siin ja praegu on prohvetlik sõna otseses mõttes. Ma usun, et läheb umbes kümme aastat, kui meie esimesed ettevõtjad lähevad terapeudi vastuvõtule kurtmaks kontsentratsioonnappust, ja siis, sellest hetkest umbes 22 aasta pärast kuuleme suurtest kontorikompleksidest mööda jalutades sadadest akendest Forelli kvinteti proove. Isegi kui ma selleni ei ela, olen ma seda näinud. Ma olen näinud tulevikku. Aitäh.