Minoru Betsuyaku „Väljakäik” Theatrumis. Lavastaja Kaljo Kiisk. Osades Eesti Humanitaarinstituudi III kursuse üliõpilased Hellar Bergmann ja Elo Viiding. Esietendus 16. detsembril 1997.
1990. aastal esietendus „Väljakäik” Juhan Viidingu lavastuses ja mõjus tollases politiseerunud ajas värskendava pausina, ajatu üldistusena. Nüüdses lavastuses, kus teeb ilusa vihjena kaasa Juhan Viidingu tütar, pääseb ühiskonnalisus rohkem esile — eelkõige Mehe, tema tegevuse ja mõtete taustal. Mõtted, mis seitse aastat tagasi tundusid absurdina, on ühiskondlikus elus lihaks saanud. Ei pane enam imestama, et iga asjaga saab äri teha, peab ainult nuppu olema, ja võib edukalt ka müüa seda, mida pole. Ainult et igasugune nii-öelda nutikus ei aita: kui tegelikult pole väljakäiku, kuhu teed juhatatakse, siis pole ka väljakäiku. Väljakäiku annab mitmeti rõhutada ja lavastuse lõpus teevad seda näitlejad liigagi etteütlevalt. Publik saanuks ka ilma aru.
Elo Viiding ja Hellar Bergman teevad oma töö korralikul koolitasemel. Näidendi tekst on oma loogilisuses, mida vahel ka absurdiks nimetatakse, hea. Kuid seekordne „Väljakäik” läks vähemalt minust miskipärast mööda, ei kraapinud. Väliselt on ju kõik korras ja näitlejail tükk hästi ära õpitud, kuid esialgu lavastus küll hingab (Theatrumi väga hea auraga saalis see teisiti olla ei saakski), aga ei ela täies väes.
Theatrum väärib tähelepanu
Kultuurimaas vaeb Kaia Sisask Theatrumi kahe kultuuriruumi vahel olekut — on seotust dominiiklastega, samas ollakse ju Eesti Humanitaarinstituudi väljund. Autor näeb ses teatriõppes teatud suletust (vaatamata asjaosaliste vastuväidetele) ja jätkab: „Teisest küljest võib tegu olla hoopis ülepingutatud põhjalikkusega, tabamatu ideaali taotlemisega ja leppimatusega poolikute variantidega, mis on aastate vältel kuulunud Lembit Petersoni lavastajatöö juurde ja mis kanduvad üle ka Theatrumile.”
Viimane oleks justkui halb. Taas seesama teema, ehkki teises kuues, mis „Hamleti” ärajäämisel üles kerkis. Lepiks lihtsalt sellega, et loojad on erinevad — ühed tahavad jõuda asjade olemusele võimalikult lähedale, teised kirjutavad, maalivad, lavastavad asja ära ja neid ei huvita juurdlemine.
Theatrum on järjekindlalt oma teed astunud ja see on kasuks talle tulnud. Välja on kujunenud täiesti arvestatav ja omanäoline teater, kus just need lavastused, mis kunstireligioosse lähenemisega on lavastatud, aega ja ruumi jälje jätavad. Theatrumi tegevus väärib tähelepanu, seal on vaimu.
Järgmiste lavastustena on Theatrumis plaanis lavale tuua Anouilh „Antigone” ja Maeterlincki „Pelléas ja Mélisande”.